25.juuli

Nädal algas ähmis Terminaatoriga, kes kuulas kordamööda mitmelt kollaselt raadiokanalilt ilkumist meie kallal. Ehk harjub. Erinevas suunas tegutsemist – heinad, puud, ehitus, talveks soojustamised, töökoha valimine, hull naine ja palju loomi – kipub teda kurnama. Kinnitab, et peab vastu.

Saara kirjutas kümme ametlikku kirja, tellis vilja, kauples heinategu, pidas arhitektiga aru, oli üliõnnelik, et poeg Richard objekti vaatama tuli ja selle juhtimise üle võttis ning kiusas külavanemat küla arengukava koostamise asjus. Kõik asjad said tehtud poole peale – aga  parem pool muna kui tühi koor, teatavasti. Me saame pojaga ka petisest Marco Lee ja tema tehtud tünga kontrolli alla.

Jooksuring käis mööda maavalitsust, panka, ARKi, ehitusmaterjalide poodi – ja seda värskendas autopesu. Tänan Rein Haggit ülikiire ja korrektse heinateo eest meie maadelt. Margot tänas Riksu ja mind selle eest, et tema õhtusesse kurvameelsusse oma dokumentide ja sehkendamistega sekkusime.

Õhtul, kui Heili tuli siia südant puistama, korrastasin ühtlasi raamaturiiuleid. Alo sünnipäeval tema vennanaise Kariniga vesteldes sain aru, et nuripidi riiulitesse eksitatud raamatud sasivad energiaid ja tekitavad ajutisuse tunde. Lasteraamatud said paika.

Ema helistas taas – ja kirjeldas, kui väga valesti mina elan ning ennustas äsjase unenäo põhjal, et suren ära. Head ööd!

 

26.juuli

Ajasime pool päeva mööda Türit Riksuga taga pettur Marco Leed.

Termikas jooksis mööda arste ja sai teada, et on tervem ja tugevam kui enamus noori mehi.

Püüan näidendit kirjutada, pikkides sinna vahele veevooliku retki kõigi loomade juurde. 30 kraadi on.

Postikana tõi kenasti tähituna EASi äraütlemise kasvutoetuse asjus. Riks lubas seda seni täiendada, kuni läbi läheb.

Arhitekt Kaur Talpsep püüdis aru saada, mida Soone talust kujundada tahame. Tükk seletamist.

Äike aina käis ja painas. Sellest hoolimata näidend aina valmis.

Tänu sellele, et padukas ei lasknud vilja ja heina vedada, said elutoa ja kabineti raamatud sorteeritud ja mööda maja laotatud – jäänud on sorteerida kõige keerukam – köögi kolm segasummaseinatäit, mis kajastavad kõige masendavamalt raamatute paigaldajate topelt-infantiilsust. Ilmselt võtab kaks õhtut.

Enne magamaminekut sain kahelt sõbralt e-kirjatsi katastroofiteated – ja Reimolt hea uudise. Musta valge kirju lehmakene Linda, kelle Helgi Lilleste mulle mullu kinkis ja kelle ma vilja ja teenuste vastu vahetasin, sünnitas lehm-vasika, kelle nimeks sai Linda II.

 

27.juuli

Termikas vedas vilja, trimmerdas viimse bensiiniga ja võttis maa seest välja tsemendiklompe kinnitusoradega, mille küljest parmudega võitlevad hobused on varjualuseks mõeldud postid maha nühkinud.

Saara istus alates kella kuuest arvuti taga ja kirjutas, surudes maha kiusatust heita pidevalt hirmunud pilku seinal rippuva maksmata arvete nimekirja poole, mis pikeneb üha. Kõik sissetulekud on kinni kiilunud, väljaminekud üha ületamatumad. Kui seni elasin julgelt ette, sest teadsin, et see-teine summa on laekumas, siis nüüd on julgus muutunud hulluseks – iga päev tuleb 20-200 euro eest kulutusi, mida mina ette ei näinud. Praegune auk on 2000. Vähemalt.

Keskpäevast lõunani viimse diisliga heinarulle põrgukuumuse ja parmudega heideldes koju vedades mõtlesin järele, mismoodi see juhtub, et olen viimased 15 aastat enda ees lükanud suurusjärgus praeguse 2000 euro suurust eelarve puudujääki.

 

Soone Saaral on kiired pöörded ja palju vurtsu, sest teadjad väidavad – ta on eel-indigo. Kui ta on üksi – ja seda ta suurema osa elust olnud ongi – elab ta julgelt ette, aga teab alati, mil määral riskida. On teada, kustkohast kui palju raha ja väge tulemas on – ja siis võib ka ette kulutada.

Kui pika üksinduse järel mees majja tuleb, siis lähevad Saara pöörded nii kiireks, et ta tõuseb Maa pealt lausa lendu. Selle asemel, et keset olemasolevat ja kättevõideldut armastust nautida ja naine olla, võtab ta juurde mitte kahe-, vaid neljakordse koorma. Teine inimene on kõrval, järelikult võib vägesid korrutada, mitte liita.

See on hea, et poolteist aastat tagasi saabunud Robinson lükkas energia sedavõrd liikuma, et Saara söandas väikese rannatalu suure sisemaafarmi vastu vahetada. Sama kuraas käskis uude tallu osta raskeveo hobuse Haldja, kes talve jooksul kõik maha lammutas, mida Saara koos sulasega ehitas. Ühtlasi sooritati veel üks õhkuhüpe – sai broneeritud veel sündimata tinker ja oma ema kõhus ringi õõtsuv eesel.

Eesel sündis täpselt sel päeval, mil hulga elujõuliste sõprade abiga Soonele sai kolitud, tinker paar päeva enne seda kui Saara – mitte väga normaalne naisetükk teatavasti – sulni suveteatri kombel Kinomehega abiellu prantsatas. Etendus lõppes koos suvega – ja kui suvel veel õnnestus puu all herilasi lõbustades päris palju kirjutada, siis sügisel sai Saarast sohver ja asendusema. Kõik päevad kulusid filmilikke probleeme lahendades, mööda Eestit ja maailma, arste ja asutusi tormates. Loodetud koostöö jäi imepisikeseks – suurim moraalne ja materiaalne mats oli aga Nizza-reis koos ajutise ämmaga.

Sügisel, kui kinolaps tagasi Tallinna kolis, sai Saara teada, et sureb koos loomadega, keda ta on tapma sunnitud. Olgu see kartulivõtu talgulistele smooritud jänes või põlle paelte küljes kasvatatud emised – igal juhul on Saara pärast tapmist mitu päeva… olgem ausad, nädalat – töö- ja teovõimetu.

Enne jõule õnnestus talude vahetus lõpule viia, suured arved ja võlad maksta ning selleks majja veel üks auto osta, et hõljuv elukaaslane mõnikord koju ka satuks. Ei sattunud. Saara seisis seoses sellega, et kinkis oma senise ettevõtte pojale, hoopis fakti ees, et peab oma kastiga jeebi välja ostma. Tema uus firma polnud nii kaua teeninud ja käibinud, et oleks võinud liisingut üle võtta. Liisitud autosid tagasi anda sisuliselt ei saa.

Nõnda siis oligi pärast tinkeri-tüdruk Bee ja eeslipoiss Opaali välja ostmist, hobuvarustuse uuendamist ja lisa-auto pidevat kõbimist seis jälle traditsioonilistes miinustes. Üksi. Liigesed hobuste-lammaste-lindude teenindamisest ning lume ja puudega mässamisest läbi. Pidevad palavikud ja haigussööstud. Üksi. Üleliigseks osutunud volkari-panni andis Saara ühele teisele sõgedale eidele sõita, et too iga kümne päeva tagant tema juures koristamas käiks ja mingigi tugi kõrval oleks.

Kui sellises meeleheitlikus olukorras Terminaator tuli, ärkas omadega-läbi-Saara naiseks.

Kas ta oskas kauem kui mõni nädal armastust ja vaikelu, hoolitsust ja turvatunnet nautida? Kussa!

Mees on majas, nüüd läheb lahti! Nüüd paneme ratsakooli ja loovuskeskuse, kokakursused ja loodusmatkad käima! Toome majja saksa lambakoera kutsika – kes hakkab mõistagi meie hinnalisi kihnu maalamba tallesid rappima. Kingime ta perre, kus teda väga vajatakse. Bernhardiin, kes oli põhiliselt kinomehe oma, hakkab peremehetuna küla peal hulkuma ja tuleb kennelisse tagasi viia. Shetlandi lambakoera nooruki, kelle emotsionaalse ostuna pesamunale toome, saab hobuselt kabjahoobi, meie saame loomakliinikutelt hiigelarved – ja matused.

Aga meie teeme ikka juurde hulga uhkeid kulutusi. Ostame majja veel ühe auto – mille täiskasvanud lapsed jäärada katsetades lumevalli hunnikusse sõidavad. Remondime. Siis vahetame kaks pooletoobist autopanni ühe kolmandik-toobise bemari vastu – ja sõidame teel panka ja notarisse selle eluka täiesti iseseisvalt kasepuusse ja romulasse.

Otsustame aegsasti, talviste hindadega täiendada hobustega, kes hakkavad meile kevadel kindlasti peale valguvaid gruppe ja peresid, harrastajaid ja ravitavaid teenindama. Saara võtab selleks võlga. Sõidab kahele ponile järele minnes kiilasjää peal tagant sisse kaubikule – ja talle endale sõidab tagant sisse ta oma treiler, mille tiisel väändub ning jeep on morn nii eest kui tagant.

Ponid viime koju ikka – nii jeepi kui treilerit remondime. Ei taha meenutadagi, kui suurte summade eest. Ja toome endale Hiiumaalt ka kaks tiinet eesti tõugu mära. Kuna raskeveokas ei lõpeta lõhkumist, on hobukari sisuliselt lahti ning teda tuleb alailma tundide ja kilomeetrite kaupa mööda külasid taga ajada. Vahetame selle agressori kahe poisi – poni ja suure ristandi – vastu. Toome võõrutusealiseks kasvanud iiri hobuse ja eesli koju.

Ja kuna hobuseid on nüüd nii palju, hakkame talli pikemaks ehitama.

Kustkohast me selleks raha saame? Metsa teeme! Kutsume esmalt metsa tegema samad sellid, kellele Saara ponisid vedades ahtrisse sõitis. Aeg venib, närvid ka. Suured firmad on kõik enne teede lagunemist ja metsaaluste pehmeks minekut nii hõivatud, et meie kombineerime metsateoks ise harvesteri ja väljaveo, saemehed ja äraveo. Jõuame päev enne metsarahu asjaga valmis – aga ühtlasi saame täpselt poole sellest summast, mida võis prognoosida.

Mets on haige ja hädine. Endine omanik on 200 tihu vasakule veeretanud. Ja lisaks jätab transamees tohutu summa lihtsalt endale. Sest nii need asjad käivad. Ja miks mitte lüpsta kui Saara-sugused ennast lüpsta lasevad – tädi on kogu aeg arvuti taga või hobuse seljas, mitu korda järjest kõrges palavikus ja masenduses – sihuke on lohkutõmbamiseks otsekui loodud.

Kevad annab kuraasi juurde. Kogu vähese plussi, mis metsateost tekib, paigutame uutesse korralikesse hobuse- ja lambakoplitesse. Mille võõpamiseks varutud pinoteks ootab tänini pintseldajat, sest kellelgi pole aega. Saara pani kuude kaupa mööda koolitusi, et treeneriks saada. Ostis talli suuremaks ehitamise jaoks materjalid valmis. Aga Terminaator on suureks farmiks paisunud talu igapäevase haldamisega nii rakkes, et ehitada pole aega. Ostame televiisori ja toome majja kaks uut kutsikat – tühi koerte aedik ja koerata kodu ajab ju hulluks.

Me ei muretse selle pärast, et suvine heinaaeg tähendab tohutuid kulutusi. Rendime tööriistu, puurime ja tasandame, saeme ja ehitame. Ahjah, piraka vok-panni ostame ka. Sest kohe-kohe tulevad rahvamassid meie teenust ostma.

Saara on ju Aabrami hobulausujate koduleheküljesse lisaks EASi toetusele nii palju oma raha ja aega istutanud, portaalimõõdulist kodukat vedanud ja pidanud, et küll rahvas teab ja tahab. Kohalikule turismiinfole ja üleriigilisele maaturismi staabile on nii suuri summasid makstud, et küll tullakse.

Igale väljaandele, kes tahab, anname intervjuusid – tasuta promo ju. Oma ettevõtmise käima jooksutamiseks oleme nõus ka sellega, et Saara ja Terminaator abielluvad Kroonika peol. Mis seal siis ikka! Abielluda otsustasime selleks, et kõlvatut kuulsust poleks. Laulatus tuleb ka. Aga kliente ei tule.

Sõidutame külapidudel-sünnipäevadel lapsi oma ponidega… tasuta. On paar õpilast, mõned grupid käinud ju ka – aga üldjoontes tahetakse meid näha ja meie loomi katsuda ilma rahata.

Saara vihub kirjutada – artiklid ja näidendid, raamatud ja kodulehekülg – ja kuseb verd. Vabandage väljenduse pärast, nii just ongi.

Stress ja väsimus, mure ja liiga kõrgele tõusnud tuurid teevad inimese nõrgaks, palavikud ja põletikud uuristavad seda, mis unehäiretest ja arvutiorjusest veel alles on jäänud. EAS lükkab kasvutoetuse projekti tagasi – ega me loobu, kohendame ja jätkame. PRIAs on projektid sees.

Ilma traktorita enam ei jaksa. Ilma maneežita talvel ei ratsuta.

Loobume talli pikendamisest – pooliti valmis vundamendi peale tuleb hoopis heinarullide hoidla. Otsustame maneeži püstitada hoopis talu juurde talli taha, mitte sellele heinamaale, kuhu sai hinnaline heinaseeme külvatud. Paneme üleliigseks osutunud hobused müüki. Ja ülearused fibo-plokid ka.

Inimesed, palun ostke! 1200 eestimaist fibo-3 200-list plokki! Ostke kaks toetusalust eesti mära, kes mõlemad said äsja varsa! Ostke üks noor ristandruun ja üks küpses eas trakeen, kes meile võla katteks toodi! Ahjah, palun ostke ka tutikas autoraadio, mis bemarist üle jäi.

Saara joonistab seni neurootiliselt tabelikesi – paneb maksmata arveid pakilisuse järjekorras tulpadesse, prognoosib sissetulekuid, närib küüsi ja koristab-korraldab-korrastab närvide rahustamiseks.

Kogu aeg ei jõua ju kirjutada, ehkki peaks. Igal nädalal ja kuul peab mõni lugu ilmuma. VATteatrile ja Rakvere teatrile peavad näidendused sündima – aga need hakkavad alles tulevikus sisse tooma. Paar uut raamatut on ootel. Või kolm. Või neli.

Saara ei mäleta enam. Kõik oluline on tabelite ja nimekirjadena köögiseinal. Tema klõbistab arvuti taga, veeretab koos Termikaga heinarulle, vabandab hobuste ees, et kuumus ja parmud neid tallist välja ei lase. Ja koristab. Tõstab kõik kümme tuhat raamatut riiulitest välja, sorteerib, süstematiseerib, kalpsab üle raamatukuhjade köögi, käsikirjade, heinamaa, panga ja kümne tuhande jama vahet. Ja kardab öid.

Öösel ei saa lakkamatult ringi joosta – kas jalgade peal lauda-pesuköögi-talli vahet või sõrmedega mööda klahve – öösel tuleb vaikselt ja vagusi voodis oma mõtteid ja muresid kuulata. Need ajavad südame rütmist välja. Eelarve augud, ülekoormus ja enese killustamine panevad küsima – milleks need treenerikoolitused ja litsentsid, tööriistad ja ehitusmaterjalid, hobused ja koerad ja muud investeeringud, mis kõik laksavad vastu näppe.

Nojaa, üks poni läks kopamehele töötasuks. Teine, kelle naabrikoer vaeseomaks pures, on imeväel paranenud, nii et mõni hea uudis on ju ikka ka. Paar lammast müüdud, paar hane ühe kitse eest asemele toodud. Elu nohiseb ja määgib, nurrub ja kilkab talu igas hoones ja hoonete ümber. See peaks tegema uhkeks ja õnnelikuks.

On aga tekkinud hoopis uudne resonants – kõigil sõpradel ja teekaaslastel on täpselt sama seis. Ükski hea kavatsus, geniaalne idee, loogiline kombinatsioon ja tavapärane rehkendus ei pea enam paika. Kõik lükkavad võlavalli enda ees. Tühja sellest kergem hakkab, et mõnel sõbral on summad samad mis mul, ainult üks kuni mitu nulli seal otsas.

Kui kõigi oma tööde otsas higistades ja ägades kuuled raadiost mõnd mölalõuga enda kallal ilkumas või edastab keegi tuttavatest sulle, kes sa kommentaare ei loe, ikkagi mõne neti-inetuse, tahaks kaklema hakata. Päriselt ka. Ma pole elu sees nii võitlusvalmis olnud ega nii kergesti lahingusse läinud kui praegu. Ükskõik kellega – olgu see vastu hakkav hobune, aeglane ja jokkis töömees või laps, kes tahab ainult puhata ja mängida, mitte kanade alt mune ära tuua ega pesu kuivama riputada.

Miski on murdumas ja muutumas. Mitte ainult minu ja mu sõpruskonnaga. Kogu planeediga.

Skandinaavia turvakodulik idüll tapetakse lastest lagedaks. Jaapan väriseb ja Euroopa upub. Vulkaanid purskavad ja poliitikud lastakse lihtsalt maha.

Tsiteerin üht oma sõbratari-hingesugulast: „Mõnipäev ma lausa loodan, et tuleb maailma lõpp – siis ma ei pea mõtlema neljale puuduvale miljonile. Siis pole enam pankasid ega väljapressijaid, intresse ega viiviseid.“

Ma vist ka.

Me ei julge enamasti iseendalegi tunnistada, et ei taha enam ärgata. Kuigi enne oli iga hommik kingitus. Senine rõõm ja ind on asendunud kroonilise, halvasti varjatud ahastusega. Julgen jah öelda ME – kõigil mu teekaaslastel on paari tonnine kuni paarikümne milline kirves kas pea kohal või juba seljas.

Nii, nüüd lõpetan tuututamise – näidendit kirjutama, naeratades üht kohalikku plikatirtsu ponitama, õhtuvaikuses raamatuid uues rütmis riiulisse kantima… Avanti!