15.-17.juuni

„On hämmastav, kui sügavalt usklik Sa kõigi saatuselöökide kiuste oled. Või õieti – ilmselt just tänu pidevale heitlusele – on Sinus sügav TEADMINE, isegi mitte pelk usk ja lootus – et Jumal on Sinuga,“ kirjutas mulle eile õhtul üks kallis, paraku kaugel asuv hingesugulane.

„Ilus ja õige,“ ütles Indiisu täna hommikul mu ainsagi sõrmuseta käsi silmitsedes. Kinkisin laupäeval Brigitale oma viimsed sõrmused lõpukingituseks. Nüüd pole ainsatki. Ei käes ega kapis. Kõik. Mispeale Indi ütles: „Varsti on uued.“

„Ma ei osta ühtki sõrmust enam,“ urisesin mina peopesadest rakke nokitsedes – sõrmused soodustasid nende teket. „Ei endale ega meestele – nagu ma jokkeri ja termika abielusõrmused ostsin, ohheldeneaegküll…“

„Ei ostagi. Teistmoodi saad. Mitu tükki järjest,“ naeratas Indi, pilk enamvähem köögiaknasse pikeerinud kurel.

Ahah.

Täna hommikul kisasin Engelberdi peale, kes jamas lutitamisega – aga minul oli kiire kirjutama – viimastel päevadel on ses mõttes jälle peetus olnud – mispeale kukk Baranka kisas minu peale – ja Toe Tag, Ürgmees-urood ajas ehmatusega küülikute veekausi ümber ning Maruusja lõi Mannile täiesti arusaamatutel asjaoludel hambad päris kurjalt kanni. Ei saa aru. Ei neist ega endast. Nii Ema Maie kui sõbratar Tiinaga võtsime viimastel päevadel korralikult aega selleks, et arutleda, mille nimel ja milleks see kõik. Ja üldse – mis see kõik on.

Laupäev oli nagu kiirendusega krutitud seiklusfilm, mille lõppedes tundsin, et mu elus on toimunud mitmesuunaline murrang. Pühapäeval, kui elu – loe mehed – minust terve ešeloniga üle olid veerenud, ma selles enam nii kindel ei olnud. Ega ei pääse nii kergesti küll, raisk. Lahinguvälja veel pikalt-laialt ees, enne kui murranguks luba antakse.

Laupäevahommikul paiskasin seoses pangalaenu tähtajaga igas suunas laiali järjekordsed, mind ennast juba oksele ajavad petitsioonid – hulgi-sõltuvushaigetele kaubamärkritele, kes ühe hobuse metseenamist pakkusid ja siis vaakum-amokki alustasid (nad muutsid seepeale oma grupi salajaseks 😀 ), koostööpartner  (kes küll hammustas, aga lahendas vähemasti pangalaenu probleemi – tõsi, vastastikku vastiku tundega), bojaaritar (see on nüüd küll käestäravärk – mitte niivõrd rahakülg kuivõrd asja olemus ise – paljude huvides tehtud töö eest peab tasuma üks pisike naine, sest intrigandid raiskasid ja härgadel on pohh ning pohlad). Kogu selle jama peale, mis selleks päevaks loodetud kaht lühematsorti teksti ei lasknud kirjutada, ei saanud me ka Reedaga kuidagi päevakava klappima. Ning kuna öösel pidin üht tuttavat Tartu arestikambrist telefoniteel välja aitama, olin kella kümneks hommikul täiesti offi pissitud ning kippusin purskama – minge te kõik persse. Läksin hoopis kell 10 hommikul magama. Enne palusin, et noored viiksid lutimäätsud õue ja tõstaksid küülikupuuri ümber.

Ärkasin Brigita saabumise peale – tema kutsus Minnit – kes oli juba Väljatagusel – jänkerdised ähkisid endises kohas ja määtsud lõugasid koridoris. Üll ja Brigita viisid määbertid õue, kuni ärkasin – ja kui olin Brigitale vastavalt pääsukeste soovitusele oma sõrmused kinkinud ning tallis varssa musitasime, saabus keegi vanaema ilma sumpata ja kahe lapselapsega – nad tulid loomi vaatama. Ütlesin, et lähen kohe ära, ette tuleb helistada ja kui ette helistatakse, saab ehk ka poniga… mispeale tädi andis sumpata gaasi ja samal hetkel tallist väljunud Namaste jooksis vastu tallinurka külje kriimuliseks. Ära tule, sisisesin vahvale vanaemale järele. Noored said lõuatäie naerda küll jah, aga… Kümme aga neis kolmes punktis.

Valasin nii sae, trimmeri kui muruniiduki seest bensu autosse ja kaapisin, Battaya ja Garfieldi sadulad kaenlas, Kirnasse. Ema Maie tallis selgus, et ikkagi on Tajataja oma sadul tema oma sadul – Garfieldi sadula riputasin täna FBsse vahetusse – et see siis Reedaga siinsamas Calli sadula vastu vahetada 😀 Sain Tajataja just valmis pandud, kui jõudsid Reedad – õnneks oli vaja nende Mari värkida, nii et minu järel nad ootama ei pidanud. Proovisin, mida üks koolisõitja Merle Tajale viimastel nädalatel õpetas ning sain vargsi sellise vapustuse, et pisar tuli. Keegi Maie tüdrukutest ütles, et olen nagu väike rõõmus tüdruk, kui hobusega olen – mitte 50aastane vanaema 😀 😀 😀

Kui hobud-Reedad koju sõitsid, rääkisime Maiega pikalt ja südamest ja süvenes mu veendumus, millise olemuse-naabruse-laenguga kodu rajan, kui Soonest saab Sigatüüka vol.2 😀 Ei taha kirjutada, sest inimesed ei oska lugeda. Üks alalistest päevaraamatu lugejatest võiks ju teada, et meil on varsaga ja tiined ja ise alles õppivad märad, mitte ratsakool – oh taevas tänatud – ja ikka helistavad ja küsivad, mis ratsatund maksab. Maksab vaid Siimule-kadunukesele helistada ja küsida – ja saate teada, et Saara ei tohi tunde anda, õpite siin samasugusteks litsakateks libahuntideks nagu ta ise… Kõtt!

Leppisime kokku, et kui Maie dokudega siia tuleb, võtab Merle ja Minni kaasa. Ootan. Väga.

Paides jalutasin Lembitu pargis. Haiglarahval oli ometi aknast midagi vaadata – hobuseriietes-sodine-essune „Murutar“ (hüüdnimisiukenoh…), tema pidžaamas ja papudes sõps – ja kätega veheldes muudkui seletasid midagi… Ahjaa, intiimselt käitusid ka. Saara sai oma suure nina otsa musi 😀

Kodus ootas ees oletatavast valjem kisa – ent hoogne emmemine – 3 + 1 lutikat, sead, küülikud, koerad, kassid, lambad – ja tuhat kallistust hobustele – kui mõtsin riided vahetada, oli juba pool kaheksa, telefonis kaheksa vastamata kõnet – ja nutune Indi küsis, kus ma olen. Äh. Kargasin, nagu olin, autosse – maja segamini, ise veel räpasem kui  Paide haiglas – ja sõitsin Reti ja Miki aiapeole, mis oli kahest saadik kestnud. Hea, et varem ei läinud – noored said ilma emotsionaalse rigaragata pidutseda. Mina sain oma laste vanavanematega pikalt vesteldes jälgida, kuidas braun liigutab retisid-riksusid – ja äärmuste armastajana, noh et kui on soolane, siis ikka väga soolane, kui magus, siis väga magus – istusin brigitadele põlvele – jah, palun, problemaatiline Toora-Jookus-vanaema. Laste isa õilmitses püüne keskel, oli ilus ja arvas, et ei maksa suskida. Kindlasti. Las käärib. Täna hommikul olen mõned ämbrid käest maha pannud, muist tühjaks pannud. Üks ämber – õieti ookean – las tõepoolest koguneb ja käärib, kui sellele aluse panija sedasi soovib – on jah kõigil, kes selle ookeani ääres või sees kroolivad või ruulivad, praegu väga paha. Aga pärast saab seda parem. Kusjuures mõnelemannetule on see elu tähetund – see ookeani täitumine. Onniiväheeee õnneksvajaaaaaaa! Aga seegi läheb mööda. Nautigu. Hausi gausis nautisin mõnd mõnusat uut tuttavat, paari sehvet laululugu, pakkusin brigitadele ühe äriidee välja – ja ootasin ära, kuni Indi otsusele jõuab. Ta pidi algselt Murutaridega Võrtsu äärde sõitma, ent nüüd – pärast sägasogarigaragasurimurivõehhi mõtles ümber. Nuttis hirmsasti ja jäi minuga.

Kodus tegin tunnikesega kõik korda, sumasin paar tundi kirjades-diplomaatias, vestlesin pool öötundi laste isaga – tõepoolest, milleks muretseda lapsemeelse täismehe pärast, kes pinksipallina intrituultes põrkab ja oletab, et tal ei ole ema – milleks otsida oma enese üksindusele – nii emotsionaalsele kui töisele – konstruktiivset lahendust… Õige. Oi kui palju asju tuli meelde, aitähaitähaitäh.

Eriti aitäh Dianale selle eest, mis ta minu kirjutatud loo kohta ütles:

Sa oled ikka pagana uskumatult hea sõnaseadja!!!!!!!!!!!!!!! Ise ka imestan, et on veel õnneks on olemas avastamata maailm, mis mind hämmastama paneb, suu ammuli, keel töllakil, silmad pärani! Naine – Sa oled IME!

Pühapäev algas kell neli Aarele järele sõites.

Kuna ta oli jõudnud ka taksole helistada – jõudsin täpselt kaks tundi magada – helistasin Arvole üle, et lähen ise – ja sain teada, et mul polegi vaja rahvusliku aarde lahkumisrahasid töövaidluskomisjoniga kätte saada aidata. See on üks ämber, mis sai käest ära pandud, enne kui sinna ise sisse astusin. Aidata tuleb sõnast aidaa. Üks t oli ülearu. Jälle. Niisiis – aitäh ja aidaa.

Kui olin saanud ühe kassisoovija Piibelehe Kristi juurde kassile suunata, ilma parema pöidla küüneta kahtedel valjastel suulised vahetada, koostasin inimesele, kes vajab ametitööst puhkust, taastusravi-töödenimekirja:

Nüüd on nii, et arvestan Sinu taastusraviga Soonel väga tõsiselt.

1. teisipäevaõhtul on vaja Tallinnast Estonia tagant Pärnu maanteel Baraka-majast Aleksander kaasa võtta, et saaksin temaga koos Tartusse sõita – Aare jääb sinna.

2. Soonel on ülisiva vaja teha 2 küülikupuuri, sest nädala jooksul võivad Redis ja Maitjaa poegida ning nad tuleb Toe Tagist eraldada.

3. ehitus-lammutus-olmejäägid tuleb jagada kütteks-jaanituleks – ja saagida ja hunnik seega likvideerida

4. palgid vahetame põrandalaudade vastu – küttepuid on juba mitmeks aastaks, aga põrandalaudu pole

5. katame köögipõranda normaalsete laudadega

6. lihvime-lakime 2 toa parketi – ja köögipõrandalauad

7. paneme Indi laua peale uue plaadikatte

8. lähipäevil saabuvad metsaveo ja maaparandusmasinad hobusekopli taha metsa – tõstavad meile veel palke õue peale ja risu jaanituleks – ja kaevavad kraavid korda ja tiigi puhtaks – meie peame hobukopli tagant lauad jaanitulle ja okastraadi prükki viima ning koplipostid-lauad metsa viima – kui masinad lõpetavad, lähevad karjuselindid-fiiberpostid järele – ja suur tükk veevarustuse-putukavarjuga koplit ongi tüdrukutel juures

9. tavapärane lauda ja talli korrashoid, tallede lutitamine jm, mis kahekesi sooritades jätab mulle kirjutamise aega – kirjatööde järg kuhjub püramiidina mu pea kohal

10. püramiid ise vajab ette korralikku põrandaviimistlust ja keldriust, taha rõdupõrandat ja sisse värvitööd-liiste-nõuderiiuleid-istmeid jne – peale tuleb 3.korrus tipupalke – ja seejärel purjedest kate – ent see viikingilaev-egiptisümbol-indiaanitipi on Aare looming, nii et ilmselt tahab ta seda harvadel kojujõudmistel ise nokitseda – meil on niigi paljupaljupalju head ja ilusat teha.

Ja on veel rohkem kui arvasin – just helistas Siiboja, kes tuleb homme kastreerima-kiipima – seega on vaja täna õhtul või homme hommikul Opaal koju saada.

Eile veetsime enamuse päeva Tiina ja Johannesega. Õhtul lisandusid Taaniel emaga. Ja pärast sauna, kui Tiina oli poisid Tallinna viinud, tegin pidžaama lehvides õhtust talitust, pebred püksis. Nii eile õhtul kui täna hommikul panin ämbreid käest ära. Noorte meeste õuedele.

Saatsin Pärnule Kersna-kiidu, Eesti Naisele Diku-epopöa, saatsin taluliidule teate muutunud olukordadest, käisin Reeda juures sadulaid vahetamas, ajasin Margotiga numbririda – ja lõpeks olen keskendunud Hümnikuuljatele. Murdmaa ja Lindepuu ei põle – Käteka 11.fail samuti mitte – ma suudan ja saan ja teen. Ja kõik on hästi. Nii hästi, et edasi saab minna aina paremaks.