21.-23.juuni

Suve alguse puhul ütleb Piiblis Matteuse 13: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka – ja läks ära. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. Majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid: isand, eks sa külvanud head seemet oma põõlule, kust nüüd tuleb sellele nüüd lustet? Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?

Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ei kisuks ühes sellega välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ütlen ma lõikajale: kogu enne lusted ja siduge vihku põletamiseks, nisu aga koguge aita!“

Huh! Külmavärinaid tekitavalt bingo. Kõige kohta. Igas mõttes.

Täna kummitab laul, mida juba mitmendat päeva nii köögis mängivast Vikrist kui autos suvaliselt vahelduvatest jaamadest lastakse – Indi Tomi Manki Maindi ja ma soovin – eriti viimane salm – sest pettuda ju saab vaid iseenda lootustes 😀

Kahel õhtul oleme pidanud pikki ja südamlikke vestlusi väimehega. Kaheraudne kurb ja igatsev telefon rõõmustab – vähemalt kaks inimest igatseb mind – ja kurvastab – need kaks pole minu juures. Eesti on väike? Asi see tulla? Ei, võrreldes ülejäänud maailmaga liiga suur. Nii suur, et ainult nutt ja igatsus kandub satelliidi kaudu üksteiseni. Urr.

Ja kui teile tundub, et elu stabiliseerub, kutsuge Mac Maie 😀 Kuulnud, et võimaliku Kirna-majaga pole üldse nii, nagu arvasime, leidis ta teise. Näis. Osalesin seni konkreetsetes asjades – Pille kingituse koostamine. Hümnikuuljad. Kirjavahetus. Kuumusest tingitud nihkes ja süvendatud loomade emmemine. Käteka teise viimased fileed.

Kui oli reede, kujunes pärastlõunasest rongist alates tühi ootus – sõdur, kes teatas emandale laste kaudu, et tahab siin tegelikult ainult puhata ja mängida, saatis hilinenud smsi, tuleb alles laupäeval – tema ema teatas, et laps lõõgastub, sest ei saa end ribadeks tõmmata. Tõesti ei saa – töö, kodu ja „lõõgastus“ – üks meist on liigne. Ja kuna kolm aastat pühendumist on lõppenud aina tiskude ja tujude, lõõgastumise ja sellest toibumisega, kujundas minu õhtu asjade tassimine, lauda ja talli puhastamine, vestlused Silve ja Tomiga – üks etapp on lõppenud. Uute reeglite ja piiride aeg.

Distsiplineeriv DeSheli teeb tõepoolest tööd, mille spetsialistid ette nägid – mis ka ei toimuks, oma ilu eest tuleb hoolitseda – jaajaa, ma puhastan ja kreemitan, ausõna 😀

Eilehommikune esimene vaatepilt – enamus hobukoplist metsa poolt sissepoole maha joostud. Kolm rida linti koos fiibritega maas. Kuna tagapool on põdrad metsiku jõuga ka lauad väljast sisse ära pilbastanud, oli õue minnes huvitav küsimus – kas hobused tuduvad tallis või on metsas? Kodu- ja südamerahu huvides peaksin nad ööseks talli panema – ent kuumuse ja putukate perioodil on see samas ainus aeg, mil nad õues saavad olla.

Enne, kui jõudsin aknast välja vaadates veenduda, et atv ja auto on oma koha peal, sain aru, kui kohutav painaja on olnud majapidamises selline teekaaslane, kelle kohtumise järel paari õllega juba ei tea, kas ja kes su autode ja jalgratastega sõidab. Fuifuifui. Glinglingrrrauhh! Talli minnes palvetasin – et nüüd keegi jalgu lintidesse poleks mähkinud, palunpalunpalun…

Et majast välja pääseda, oli vaja lutitalled määtsutada – juba sigade juures olles, et hobustele kaera võtta, tuli ka nemad sööta. Linnud niikuinii. Jänesed ja koerad jäid ootele. Hobused haigutasid töllmokili mulle tallist vastu, aitähaitähaitäh!, panin nad tükkis kaeraga talli kinni, et rahus harutada ja arutada.

Harutada oli 9 katkist posti, 7 purustatud lauda ja 3 ribastatud linti. Kõik puha mu õnnenumbrid. Lius hävitasid kutid, kes järgmises kurvis üle pea end haiglasse kimasid, mu viimsel sealsel nädalal 21 kopliposti. Atskoo. Jõudsin kaks tundi koplit lappides – üksiti oli ka mõned teised kohad vaja korda ja ümber teha – põhjalikku viharavi teha. Ka ses mõts, et kümnes kord helistas sotsiaalmees Olev – kus tema 30 euri – eks seal, kus rahvuslik Aare hetkel ka ise. Kuigi olin seletanud, et enne aardekese väljailmumist ta oma viimset indiraha ei näe, ohkis ta kuivajaanijura, helistasin Margotile – selgus, et töökoha Kuusemäel oli vennike maha joonud juba enne sinna jõudmist. Nõudis ette otsekohe õlut ja kokkulepitud päeval oli umbjoobes. Arrivederci, kunstnikuhärra, mis siin üldse rääkida. Margotchen sai eile laenu peale lüpsimasina – millega ta udaraid küll esialgu tühjaks ei saa – ent see on ikkagi tema pääsemine. Ja ehkki minagi olen abstraktselt ootel, olen ka mina pääsenud.

Leppisime Tomiga kokku, et kui meie rajult rahvuslik jaanirallilt naaseb, läheb ta kõigepealt Tallinnasse, kus 4-5 päeva intensiivse tööga Tomi enese näputamisel ühe faasi lõpetab. Seejärel on 29.juunist 7.juulini siin – kui Indi koju tuleb, on kõik valmis ja korras – ja aardeke Tallinna-missiooniks taas Indi-rahvale üle antud. Arendasime pikalt teemat alkost, mis meie rahvast räsib. Selgitasin, et ampull ei tule enamasti jutuks – rumal inimene tapab oma skeptitsismis end kolmandal päeval ära, kuna kuulab linnalegende, mitte arste ega teadlasi, kelle jutust ta aru ei saa ka siis, kui see lihtlauseteks seibida. Ja kiire toidupoesööst kinnitas neid sõnu.

Noor M.imägi ja Konkar ja veel kümmekond eilast kujundasid poe juurde nakkusliku pohmaka õhkkonna – oikuinunnu oli nendega kildu rebida…bzzzzz! – tõin viimse kümneka eest koeratoitu, pesuloputusvahendit, kartuleid, kohupiima, porgandeid, leiba, rosinakukleid, hapukoort – ja aamen. Piim ununes, seega viimne kohv – kaheks hommikuks veel jätkub – käib tallepiimapulbriga 😀 Halleluuja.

Ja hümnikuuljadhümnikuuljadhümnikuuljad. Iga tunni järel Indiisu niukskõnekene.

Äikese-eelse une, kopliremondirammestuse ja erinevate isikute ja sündmuste ootuse kiuste.

Keset Rakveres kasuema juures lõõgastuva aardekese sms-e, mis päädisid tema sõitmisega jaaniks Saarde ema juurde – aitähaitähaitäh! –  sain sellelt sõbratarilt, kes kaht 16aastast piigat siia pakkus, vastuse, et ilma rahata nad siin ikka ei rüga – mispeale olin überkergendatud – ma ei saatahaoskajaksa praegu olla ei töödejuhataja ega pubebeibede valvur. Ent tänu sellele ideede mängitamisele meenus mulle, kuidas mu tütar oli enamuse suvest rantšos tööl – koristas ja keetis, kasis ja kühveldas, esitles hobuseid ülevaatusel jne jne jne. Mina – jah mina! – maksin talle selle eest päris kena palka. Et lapsel oleks ilus suvi. Et laps ei peaks Lius ematalus orjates piinlema. Huvitav, et rantšorahval see meelest läks, kui talu uus omanik minult kaks mära ostes varsad lihtsalt selle eest peale võttis, et hobused seal rannakarjamaal olid? Ilmselt unustas eelmine emand võlast vabaks sööstes uuele seda pisiasja öelda. Ja mis siis – mina olengi üleüldine lüpsik. Ja mina olen tõesti see väga halb ema, kes karistuseks ikka veel elus olemise eest peab lastelt luba küsima, kui oma ellu veel kunagi mõne mehe lubab. Tsiteerides siin klassikuid… Kindlasti küsin. Olin smsidest-kõnedest-kirjadest nii auklikuks ja kurjaks torgitud, et jäin täitsa ja lihtsalt vait. Krdi 21.sajand – inimesed suudavad Soone Saara sõelapõhjaks tulistada ka siis, kui ta on aptsaluutselt hõumälõun…

Miskipärast meenusid eile põhjalikult kristlannad-preestritarid – mu klassiõde Rebecca, Isa Benjamini ringkonnast misjonipastor – ja Lilian-Hanna – samuti sealt ringkonnast kirikurajaja Andrease mäele Meegomäe taga. Neile helistamise ja küsimise asemel, kuis neil läheb, vestlesin hoopis Karekaga eksistentsiaalsest aritmeetikast – kuidas ühitada inimesi, kellest osal on 1+1=1, osal 5, 7 või 9.

Täna hommikul saatsin Fagirale Hümnikuuljad – halleluuja!

Esmaspäeval arutan kutsutute-seatutega Tuusiku-loo arendamist romaaniks. Helistan järgmiste ajakirjalooteemaisikutele. Kaks ettevalmistatud lugu on ootel. Ja kolmas Kätekas.

Täna korjan majapidamisest kokku kõik risutaburetidvärgid, mille ahjuajamine oleks tüsilik – ja teen juba pärastlõunal nii sauna kui tule, sest õhtul lähen natukeseks Margoti, veidikeseks Reeda ja tibakeseks külakiige juurde. Kui hommikul Tomile ütlesin, et olen siin täitsa üksi, hakkasin oma kaaskonda kokku lugema ja olin sunnitud kohmetult vabandama.

21 lammast. Kolm hobust, poni ja varss. Kolm siga. Kolm küülikut. Seitse parti. Seitse kana ja kukk. Kaks peni. Neli + x kassi. Üksi? So sorry, sõbrad 😀 Head jaani, Lilli ja Taavet, Puhh ja Notsu – nojaa, Nurinööp ja Libasimkin ka. Sõnajalaõis on olemas, Bella ja Donna. Jaaniussikesed pole söögiks, Donald, Baranka ja teie prouad 😀 Long live, NotsMötsak, Sinka ja Pekk III, kohe tulen teile haljast kitkuma, Toe Tag, Redis ja Maitjaa. Tänu taevale, koppel on täna terve, kallid Tajataja, Maruusja, Ritsikas, Mann ja Namaste. Kohe tulen ja loen lutipudelite ja ämbrite kolinal teid kokku, Adele-Ave-Teresa, Engelbert-Adalbert, O’Boy, O’Conor, O’Hara ja Ogalik, Alfa, Amatsoon ja Alfa-Tsõganka, Aino ja Aprill, Anneke ja Anna Karenina, Elfriide ja Oikuitore, Elf ja Elbrus ning Vend Nämm. Näh – saigi jälle õnnelik atskoo 😀 😀 😀