24.-26.juuni

Bravo, Fagira! Neiu D. Morti tegi eile sotsmeedias sellise avalduse, et esmapilgul tundus, justkui tegu oleks Pegasuse novellikogu üllitise katkega. Sellest tekkis kiusatus samuti steitmendiga esineda ja kõigile korraga ära öelda, miks eeslitäkk oli müügis ja miks ma siiasinna petitsioone saadan, et leida praegusele talule ostjat ja seniks koonu vee peal hoidvat metseeni ja-või rikast armukest. Sest ma ei jaksa üksi. Sest ma olen kõigest inimene, kes teeb oma muinasmaad ülal pidades nagunii võimatut – ent sellel on ka piirid. Sest ma ei suuda muretsedes ja arvutades luua. Ja nii lihtne ongi. Palun võtke mind sülle ja-või ostke ära 😀

Sotsiaalis ma veel oma menti ei steidi – kõigepealt pean täna õhtul sauna tuleva Kessuga nõu. Ja suurelt kellamise suure algustähe õiguse jätan noorukesele kolleegile Mariannele, kes eile Soonel käis.

Selle jaanipäeva sõnajalaõieks osutus õpetus: kui sulle hakkavad lähenema šamaniakid ja šamafreenikud, vaata hoolega, kes on su kõrval. Kui sinu üksiolles su muinasmaale ükski  ööbikutekuulja ei ilmu, ent siis, kui keegi on külas, algab pealelend, vaata hoolega – ja vaata veel kord. Piisab mõnest robinsonist-termikast-meiereimehest – ja šamaniakid-šamahoolikud lendavad nagu kärbsed sita peale. Järelikult tuleb ülimalt tähelepanelikult tunnetada, kes sul tegelikult külas on. Pealelendajad kõrvaldavad illusioonid ja maskid – neid tuleb väga tõsiselt võtta. Ja kui sellele tõsiasjale pihta ei saa, kordub sama skeem taas ja taas.

Jaaniussikesteks kujunes õõvastavate uudiste kohalelend – mu loodetud koostööpartner pani Kose kandis autoga üle katuse, Küüliku-Künnapase juures murdsid hundid kaks minu kasvatatud noort utte… midagi oli nagu veel. Ilmselt on ka nendel põrutavatel uudistel oma väga hea ja vajalik külg. Nagu sellelgi, kui tühi ja kohati isegi hirmutav on ilma Indiisuta kodu. Kõik on otsekui luubi all.

Tütreke helistab iga paari tunni tagant, ent tema äraolles on kõik kuidagi… õpetlik. Väga selgelt klaarub, mis-kes on üle, mis-kes puudu – ka lahendused joonistavad end skeemina õhku. Vinnasin üleeile üksinda lutitallede aediku värskele pinnale – igaks tööks läheb tarvis rohkem mõistust kui muskleid – ja juurdlesin, kui kaua ja miks sedasi-kangelaslik olema peaks. Puhastasin üksipõletatud jaanitule platsi metallist. Vahetasin troopilises leitsakus loomade joogiveed. Avasin ühe suitsemaläinud silorulli ja uue heinapalli, mis veeres koormast üle aia tõstes nii lollilt kaugele, et annab nüüd kärutada.

Saatsin üheksa tulevikulist kirja. Käteka teise viimased failid. Ja tippisin siia kodukale DeSheli intelligentsete kristallide iseloomustuse. Olen nendega nüüd täpselt nädala koos tiksunud. Täpselt nädal tagasi hoidis siin üks taastuja kodu – ent ta ei saagi taastuda, kuni… Nagu ütles Mirjam ühele oma kundele, kes ka mulle siin temperamentselt abi pakkus – kõigepealt võtame orgaanilis-keemilised saladused kotist välja, siis räägime edai…

Teadlane ütleks intelligentsete kristallide kohta, mis nädalavõrra mu üksildast molli on tuuninud, et kuivõrd võrdlusmomenti pole, ei tea, kuidas need mõjunud on – milline oleks kõigi jahmatuste ja ebaduste, unevõla ja obaduste tõttu mu visaaž nende intelligent-kristallideta.

Mis unevõlasse puutub, siis selle tasategemiseks sobib mõnikord just jaaniöö. Pärast tule põletamist ja sellest kuulekat üle hüppamist läksin kell 11 magama – tõsi, Indi äratas mu telefonitsi südaööl – ent seejärel vajutasin… üheksani! Lambad-sead-jänksid vaatasid küsivalt – ja üllatavalt vaikse leplikkusega – kus sa siis nüüd olid? Isa juures. Laadisin. Ja sain 46aastaseks. Olen jaaniööl sigitatud 😀

Jaanipäeval sai tasa tehtud see, mille jaaniõhtul edasi lükkasin – käisin nii Reeda kui Margoti juures. Faktiliselt esimesele mune viimas ja teise juures digiallkirja panemas – tegelikult oli lihtsalt hea kellegagi täislausetega rääkida 😀

Miks. Mille nimel. Kellele.

Eks see, et lapsi pole kodus ja leitsak ajab loomad lolliks, põdrad tungivad peale ja metsas möllavad hundid, ning oli äsjane meiereimehega kaasnenud vapustus ja kirjadekosk, võimendab väsimust ja mõttetusetunnet. Aga. On aeg:

1. 1. Vahetada siinne suur talu pisikese vastu, kuhu minna vaid hobuste-koerte-kassidega – nahh need lambadlinnudseadjänesed – udarate ärasaatmine oli juba nii suur kergendus, kas need villad-lihad-talled on kogu seda nägurit väärt – praegu, suvel on küll übernaiss, kui kanad-pardid paterdavad vabalt ümber maja, koplid kihavad lammastest, jännunännud on murul puuris nii innud nännuta – aga tuleb sügis ja talv ja kõik see kaader kuhjub lauta, orjus mitmekordistub… Kuni Soonel püsin, moodustavad lambad-linnud laudas loogilise koosluse. Liiatigi on mul Brüsseli ees kohustus 12 lambadat üle talve pidada. Ent villa ja naha töötlemise hindade juures pole tõepoolest põhjust neid järgmisse tallu kaasa tassida – pigem näen lahendust lady Di või küüliku Heli karja täiendamises – kuivõrd hundid tegid viimase majapidamises ruumi ja pardimunad meeldisid esimese perele hästi 😀
2. 2. Maksta vahetuse käigus võimalikult palju pangaorjust kaelast ära
3. 3. Piirduda laste ja kirjutamise, hobuste ja kirjutamise, iseenda ja kirjutamisega

Reedaga arutasime, et rikas armuke ja-või metseen on mõneks ajaks küll kergendus ja lahendus, aga tegelikult tuleb ikkagi arvestada enda, ainult enda, üksnes enda ja enda ja endaga.

Margotiga kinnitasime kümnendat korda sama veendumust – see kant siin välistab turismi ja ratsakoolid, puhkekeskused ja riituseplatsid – lihtsalt on energeetiliselt selline koht. Kui poleks siia kolinud, ei teaks. Kui delegeerisin laupäeval end siia loomaaedama pakkunud pere Kuusemäele, arvasin, et saadan sõpradele ca 20 euri. Tegelikult istus see turistipere seal oma kolm tundi, jõi nahka kolm liitrit kitsepiima, ostis liitri kolme euri eest kaasa, mida pidas kalliks – ja head aega. Vast oli aitäh kah. Kogu turismus. Hõissa.

Nii ongi.

Ootan täna tuliselt Kessut, kellega aru pidada, kuidas seda vangerdust valutult korraldada. Tuleb lasteta saunakas – loodetavasti on ka Kessu õde Mari kaasas – ja vast soosib ilm tütarlaste soovi õhtul hobuste selga ronida. Mis saab mu märadel selle vastu olla.

Ja rabistamise eest kaitseb mind paar ankrut – Indi kooliminek ja praegune varustatus. Mul on tuleva talve küttepuud ja heinad siin. Aga nahh neid põrandalaudu siin köögipõrandale panna… Samas on parkett nagunii lihvida-lakkida, siis on mõistlik see viimne Soone-talv meeldiva põranda peal, mitte laminaat-ikalduse peal veeta. Pealegi võiks järgmisel omanikul – olgu ta sigatüüka või soolasamba vennaskond – ka ju mõnus olla…

Peaasi, et kellelgi enam ei tuleks mõtet siin loomi pidada. Mistahes eesmärgil. Ei tasu ära ja naabrid ei taha.

Ja et keegi jummala pärast ei arvaks, justkui lapsed ja nende pered kogunevad kõik tallu, töötavad koos ja idüllidüllidüll. On üksildane eit, kes ise ka imestab, et ta kogu selle jura peale veel inimese nägu on.

Ju siis on põhjus olla ja maailmal siiski midagi ilusolemiseväärset pakkuda – miks mu väljanägemine muidu selline pole nagu olemine. Hetkel. Tänan oma vintsket keret, mis muud.

Ja intelligentseid kristalle.

*

DeSheli on koostöös maailma juhtivate laboritega välja töötanud naha ravimise metoodika. Naha pealmise kihi – epidermise kosmeetiline hooldamine koos organismi sisesüsteemide stimuleerimisega. „Crystal Youth“ reguleerib naha tööd ja taastab nii epidermise kui demise sügavad kihid.

Kujuneb organismi eneseregulatsiooni mehhanism, mis tervendab nahka ja on läbimurre iluravi maailmas. Iisraeli valeb seisneb Surnumere mineraalide, looduslike komponentide ja intelligentsete kristallide kombineerimises. Viimased avaldavad pikaajalist ravivat mõju, puhastavad, niisutavad, takistavad negatiivsete nahareaktsioonide teket, reguleerivad rakkude talitlust ja taastavad sügavad marrasnaha ja pärisnaha kihid. Oksüdatsioon peatatakse, kortsud ja muud vanusega seotud muutused silutakse, naha elastsus ja loomulik sära taastuvad. See on meditsiinilise kosmeetika biotehnoloogiline viimane sõna. Programmeeritud kristallid häälestavad iga naharaku nii, et see neelab vajaliku sageduse ja looduslikud omadused taastuvad.

– Puhastuspiim on lõhnaainete ja allergeenideta, eemaldab meigi, mustuse ja elutud naharakud ja toidab nahka A, B ja C vitamiinidega ning lootose, viigipuu ja ženženi ekstraktiga

– Õrn koorija sisaldab ümaraid, mitte teravaid graanuleid ning pleegitab pigmentatsiooni, kuna sisaldab mentooli, oliivi, linnase, leesikaekstrakte ja Cvitamiini – kasutatakse kaks korda nädalas

– Mudamask on valmistatud Surnumere mudast, põletikuvastane, immunomoduleeriv, antibakteriaalne – parandab vereringet, korrastab ainevahetuse, takistab naha armistumist – fütobiootikum vähendab vistrike teket, liigset rasvasust, puhastab poore ja pleegitab – vahenditeks kummel, jõhvikas, vereurmarohi, taruvaik, Surnumere mineraalid, proteiinis, vitamiinid, savi ja muda

– Fütotoonik värskendab, ahendab poore, rahustab, aktiveerib rakkude teket, niisutab, aeglustab vananemist – osisteks hamamelis, lagritsajuur, salvei, hõlmikpuu, aasia vesinaba, sinikad, kibuvits, lootos, ženženi juur – iluprotseduuri lõpetuseks

– Kollageenseerum on sarja intensiivseim kortsudevastane hoolitseja bioaktiivsete komponentidega, mis tugevdavad kollageeni ja elasteenkiude. Võitleb vabade radikaalide vastu, tõstab rakkude potentsiaali, imendub kergesti ja on nii päeva- kui öökreemi baas

– Niisutav päevakreem käib seerumi peale koos oma aktiivsete antioksüdantidega ning sobib meigi alla – koostises on kummel, varmerohi, saialill ja nisuidude õli – kaitseb ka päikese eest

– Öökreem on tavalistest sügav-mõjuvam, kaitseb keskkonnamõjude eest, annab värskuse ja kerguse tunde, taastab, kiirendab tervete rakkude teket – koostises jojoba, sheavõi, ženženi juur, meevaha ja E-vitamiin

– Kortsudevastane silmaümbruse geel ei sisalda lõhnaaineid, sobib ka huulte ümbrusele – eemaldab koos kortsudega silmade ümbert tumedad ringid, rahustab, võtab paistetuse maha – sisuks soja proteiinid, riisikliide ekstrakt, aaloe, kurk, pantenool, B-vitamiin ja E-vitamiin

– Aktiivne liposoomgeel – mikroskoopilised komponendid tungivad sügavale nahasse, hoiab nahka toonuses, ennetab kortse, ahendab poore, suurendab elastsust – omega 3, hüaluroonhape, kurk, fütobiootik jõhvika, vereurmarohu ja taruvaigu ekstraktidest, aafrika puuekstrakt. Kasutatakse 2-3 korda nädalas – kellel on, see kasutab koos ultraheli-footonlambiga

– Ultraheli-footonlamp sunnib dermakudet ja rakke laineliselt tihedust muutma. Pehme kudede massaaž rakutasandil ergutab ega venita ega vihasta. Ainevahetus aktiveerub, vere ringlemine paraneb, nahanäärmed elustuvad, miimiliste lihaste spasm kaob, kortsud tasanevad, kollageeni ja elastiini süntees mitmekordistub, koed muutuvad elastseks. Värvilise valguse allikad töötavad ultraheli mikromassaažiga sünkroonis, noorendavad, soojendavad, parandavad hapnikuvarustust, silendavad, ravivad vistrikke. Sinine valgus rahustab, ravib kuni poole millimeetri sügavusel vistrikke, tihendab lõtva nahka. Punane valgus tungib kuni kümne millimeetri sügavusele, vähendab kortse, silendab-pehmendab, vaigistab valu. Roheline tuli kuni viis millimeetrit, neeldub valikuliselt hingamisahela flavoprotenoidide ja kaltsiumioonide valguliste komplekside poolt, muutes rakuhingamist kudedes.

Tulemused on nähtavad juba esimesel kasutamisel.

On küll 😀

Aga. Ilmselt on asi mitte ainult ses taimepargis ja Mendelejevis – nahk on lihtsalt tänulik, et keegi teda puudutab ja hellitab – et ta üle paljude aastate üldse meeles on peetud…

*

Üleeile õhtul käisin pärast õhtust talitust uuesti tallis ja koplis.

Hobuste ees vabandamas. Üksildus ja väsimus, üleelamised ja pinev mõtlemine, kaklus oma enese ajuga, mis kuumuse ja ümbritseva meeltesegaduse käes kirjanikerdada ei taha, mõjus nii, et see mis tavaliselt rõõmustab-liigutab, käis närvidele. Enamasti olen rahul ja õnnelik, kui hobused õhtuse tallipuhastuse ajal mu ümber siblivad-pusivad-nohisevad – väsinuna-tasakaalutuna käib see sagimine närvidele, paneb kisama ja vehklema – aga kõik mu loomad on harjunud, et olen nendega sõbralik ja vaikne, tundlik ja hooliv – ja nii talled kui märad olid väga häiritud mu närvilisusest. Nii ma siis ülipaha tunde klaarimiseks uuesti talli-lauta kobisingi. Kallimusipai.

Täna hommikul kell neli olen küll siin kenasti rivis, eile aga vaatasin oma harjunud tõusuajal kella, haigutasin-ringutasin – ja magasin edasi. Ilmselt on lisaks iisraeli intelligentidele ka põhjalik väljamagamine põhjus, miks näost on saanud sorgus kuiva traadipusa asemel rõõsk õun, miks ei taha loomade peale turtsuda ja üliväga hirmsasti tahaks kohe praegu oma lapsi kallistada.

Kui mitu korda olen arvutisse jõllitades Minnile kõigest hajameelse-kannatamatu kalli teinud?

Kuhu on need ülivarahommikul magavate noorte ümber hiilides kirjutatud tekstid viinud?

Kas talled, keda siin juba kolm kuud lutitan, toovad mulle vanuigi poest leiba ja aitavad sussid jalga?

Miljon retoorilist küsimust. Mille kohta skeptikud, kes pole mõistnud, miks neljandat aastat siin vastuvoolu surun ja enne Lius kaheksa ja veel enne Raekülas neli – ütlevad nüüd rõõmsalt: lõpuks ometi tuled maa peale, näe, mõistus hakkab koju tulema. Pipid ei saa iial täiskasvanuks – nad pakivad oma spungi küll jõukohasemasse pakendisse, aga spunk ei lakka sellepärast olemast ega muutu millekski muuks kui spunk.

Jaanika ütles ükspäev Jaagurannast, et kosmos ei saa mu küsimustele ega palvetele vastata sel lihtsal põhjusel, et need on vastuolulised – Päikesekuningat oodates olen ise liialt jäik, et alistuda – ja majapidamist kokku tõmmata soovides olen sisimas liialt veendunud imede ja muinasjuttude võimalikkuses 😀

Leppisime eile nii kosmose kui sõpradega kokku, et jänkerdised lähevad Reeda tütrele Reneliile sünnipäevakingituseks.

Opaaslik läheb Järva-Jaani – koos jäära-Elbruse ja sadulaga. Kiljuv ja sigatsev sokusunnik läheb homme Kareka siiatulles sügavkülma ja juba ei tallatagi mu suutlikkuse konnasilmadel. Nii väga 😀

Juba loob. Ka selle nädala külalistegraafik loob – eile Naisteleht, täna Kessu, homme Karekas, reedel põrkan ise siit Eedenist välja üht lugu tegema. Naistelehe neidude küsimustele – rubriigist kuidas-vastu-peate-appi-appi – vastates olin ka praegusel idüllilisel Eedeni-perioodil sunnitud tõdema – ma ei tea. Vist ei pea. Ajud sulavad, stress halvab, loomad piinlevad kuumuses-putukates ja mina muredes-üksilduses – nii pidingi vastama? No aitäh. Tavaliselt annavad sedalaadi intervjuud pauerit, seekordne oli küll tänuväärne revisjon, aga tulemused… mnjaa…

Äike tegi see-eest tuhat imet – vajusin lühidasse lõunauinakusse totaalses paanikas, nii et bjuutisnäpp oli pigem põgenemine – ja väljusin sellest kindla teadmisega, et midagi halba ei saa juhtuda, olen kaitstud, kõike piisab ja alati on lahendus. Kusjuures muutunud polnud muu, kui et õues sadas ladinal, hobused nautisid padukat, lambad kükitasid laste mängumajas 😀 ja küülikud toppisid ninasid läbi puurivõre, teadmata, et on teoreetiliselt juba teise pere jänkerdised.

Hobunatest pole eriti arukas, et nad praegu, ainsagi putukata, normaalse temperatuuriga õrnal hetkel tallis magavad – võiksid koplis patrullida – aga nad teevad seda siis, kui emme magab. Kuna mina töötantöötantöötan, võtavad nemad iisilt. Nii peabki. Selline pere ja kodu siis…