27.-28.juuni

Luban, et homset päeva alustan sadulas.

Tänagi oli selleks perfektne ilm, ent Silvi Vraidi lahkumine põrutas nii, et suutsin vaid hobuste vahel ringi kõndida. Väga vaikselt. Nemad olid ka väga vaiksed. Nüüd siis nutab terve Eestimaa. Aga kes seda tähele pani, kui ta haige oli, vallandati, hääbus?

Hetkeks tundsin seda uudist kuuldes – tahan ka, miks mina veel siin rähklema pean… – aga see läks väga ruttu üle. Meil on aega veel…

Ehkki Naistelehe lugu oli õige ja täpne, tekitas kaaneakna „kitsas käes“ ja Signe Lahteina kaastunne, et pean lemmikutest loobuma, veidra rõhu. Kitsas käes – see on hea dramatism – sellest võib paljudele minusugustele idealistidele abi olla – meil kõigil ongi kitsas käes, juba aastaid – sest riik ei vaja meid – ja kuna riik ei vaja üldse oma inimesi, siis ei jaksa ka linnades ära käkerdatud inimesed meid vajada.

See va lemmikutest loobumine aga on nüüd küll naivismuse rubriigist – heldene arm, talus kasvatatavad loomalapsed ongi ju müügiks ja söögiks – ka see pole miski draama! – loomad on talu toodang, veisekasvatusest loobumine tähendab seda, et ma siiski ei taha niipeagi Silvi Vraidile järele minna. Ühe buldogi perenaine ei kujuta päriselt ette, et tallede müümine, jäneste kinkimine ja ette broneeritud varssade „tootmine“ pole sugugi kurb. See, et niisugune loomulik elulaad Margoti ja Diana, Heli ja minu ja meid kõiki ära tapab – vot see on kurb.

Kui Saara grillib kell 2 öösel sütel oma kasvatatud sokumaksa – see on pigem lõbus – ja et ta tukub kell 3 saunalaval, siis tema ei hakka paraku kohe pärast seda kirjutama. Ehkki erinevalt mitmetest teistest päevadest ei olnud sel päeval sõnad tüütud ega tulnud end sundida neid pruukima, kõlks ja kopik 😀 Kell 10 – pärast hommikust talitust, riistade pesu ja muud luulelist hakkasin kirjutama küll – aga siis sain smsi Tallinnast, et rahvuslik aardekene tuleb siinset objekti üle vaatama – mis siis, et kokkulepe oli, et ta töötab pühapäevaõhtuni joogastuudios ja Saara võtab ta siis pärast Edmundsi väelaule Hopneris peale.

Kuidas saab Saara selliste smside pluss üpris ärritavate kirjade taustal kirjutada? Vihaga ja hambad ristis. Ehkki teksti sõnum on paradoksaalsel kombel just see, et vihaga ei tohi 😀 Loomulikult ei suutnudki. Päev kujunes teistsuguseks kui loodetud. Nagu enamasti ikka.

Uskumatu, kuidas mehed suudavad ka siis, kui neid pole, naiste elu segamini lennutada – ja kuidas see võib mõjuda nii toniseerivalt kui lammutavalt. Eile hommikust südaööni Karekat oodates tegin ära tuhat tööd – et ees polnud mõõdetamatult pikka päeva, vaid jupikeste kaupa ootusaeg, sai iga jupike jahmatavalt tihedalt sisustatud.

Seitse päeva ühes. 7 ja 7 ja 7 😀 Noppisin Anne-Daniela kingitud maasikate küljest 7 marja endale hommikusöögiks 7 vilja helveste ja piimaga. Kanad-pardid põrutasid kollektiivselt 7 muna kehtima. Ja üksindus annab lisaks hoogsale kirjatööle ja kuumatrotsimisele võimaluse ennast mõnevõrra tavatust rakursist uurida: DeSheli mudamask neeldus mulle näkku, otsekui organism ütleks – kõik mis antakse, tuleb jäägitult ära tarbida. Mäletan väga häguselt, et mehemärjaga oli sama – kui juhtus, sai viimse aatomini konsumeeritud 😀 Vabandust, ma olen häbitu loomakasvataja ja tsölibaadis olles võib riivatut juttu rääkida.

Naistelehe Mariann üllatas tekstiga, kus polnud ainsatki viga!!!!!! Ma ise kogu oma kuldse mälu, intuitsiooni ja vaatlusetöötluse vilumuse juures teen küll vigu, mida subjektid parandavad – aga sellel mõnusalt titelastis piigal oli tekstis vaid paar stilistilise norimise võimalust – mida ma ei teinud. Ei norinud. Lobisesin hoopis Reeda, Tommi ja Tiinaga – sugulanna Kai lubas peagi Soonele saabuda ja vähemalt ühe paari isaseid töökäsi kaasa krabada. Teda ennast ootab sel juhul 2 kitkumist ootavat lindu – mõlemad peatustatuna sügavkülmas – auto alla jäänud kukk ja lombakas haige tiivaga part. Hihii. Isased käed saavad põtrade dikteeritud rada pidi hobusekopli kõbida ja püramiidi lõpetada, parketi lihvida ja lakkida – põrandalauad saadan tagasi – mõttetu töö ja investeering.

Saabus hilinenud võlasajakas, millega Namaste kiip, enda ravumid ja kassikrõbud maksta – ja Indi kassasse laenatud 20 tagasi pista. Hästi elame 😀 Ja saabus autorihüvitusfondi meelehea, millega Jaanika ja Oona sünnipäevakingid maksta – eile saadeti Jõgevalt ära – ja viimase perioodi pildid lastele albumisse teha.

Mida küll mõtles Agrovaru müüja, kes oma jahedas kontoris mulle ütles, et mul veab – saan õues olla, nii ilus pruun ja puha? Vabatahtlikult ei pista ma praegu maakivist maja varjust ninagi välja. Aknad-uksed kõvasti kinni ja pilk taevas – äikeäikeäike, hästi palju vett ja vähe pauku, pliis!

Taevaisa ei lase muide hetketuju ajel priisata, allahinnatud armeenia šašlõkk osutus kassas kotti pistes nii aromaatseks, et andsin tagasi – ja nägin ühtlasi, kuidas kassiiriõpilane õpetajaga turtsub. Õpetlik jälle, mis muud! Nii palju inimesi, kes ei taha teha, mida teevad, ei oskagi midagi teha ega tahta ning vihkavad selle eest nii ennast, õpetajat kui tööandjat. Halleluuja. Ja see kordubkordubkordub.

Üks käsikiri sai valmis.

Tunnet ei mingit.

Järgnevad 3-4 päeva pühendan ajakirjalugudele – ja siis viskan näppu, milline on järgmine käsikiri – Pilgrimile, Pegassile, Petronele, EE kirjastusele?

Tundub, et üleliigse ja ilgelt kuluka riistapargi asjus paistab lahendus, õue pealt kaob seoses töömehe kadumisega mõttetuks muutuv nelivedu, mis hetkel on vaid varaste ja vandaalide sihtmärk. Nagu näitas öö vastu tänast – kolme heinarulli lükkamiseks hobustele ette võib kell ka üks öösel olla – küll nemad veerevad ka luksusliku kodumasinata. Tekkiv vahe- ja valuraha tuleks küll selle tekitajal tasuda, aga…

Ja – nagu aimasin – Kessu külaskäik tekitas taas tunde, et kõik on võimalik. Ladusime kumbki oma kaardid lauale – ja sobitasime need omavahel. Ja ma andsin talle ühe mapi – ja tema mulle telefoninumbri ja oma mapid. Ja me kaalusime mõnd skeemi, talitasime koos loomad, tegime sauna, piparmünditeed, krõbedaid leibu määrdejuustu ja arbuusiga – ja elu on ilus. Ja meil mõlemal – nii ka kõigil teistel naistel – läheb siis hästi ja tervis on korras ja probleemid lahenevad ja hoogne paigalmarss lõpeb, kui mingeid meherisusid jalus ei ole.

Olgu see abikaasa või äripartner, armuke või sulane – nad kõik lähevad meil mõlemal – ja ka teistel naistel – üleloomuliku jõuga ikka samasse vakku. Järelikult on sedasorti vaotamine vaja lihtsalt ja lõplikult termineerida. Aamen. Kuradi tuhat korda aamen, ausalt. Suutku indipoisid nüüd vähemalt kambakesigi elumerelainetest joogastuudioranda loksutatud meistripoiss oma vaos ja töös hoida, mitte rongiga Eestimaad tutkima lasta. Bzzzzzz, ma ütlen.

Hilisõhtul rääkisime Tommiga tema ja minu projektide ühitamisest ja õppetundidest. Hea ja kerge sai. Kogu kaotsisoldud aja järel on mu vahval teekaaslasel-aardekesel pärast pikkapikkapikka vaikimist vaid üks küsimus – kus riided on. Nojah. Ütleks, et jaanituld tegin või? 😀 😀 😀  Üldiselt on praegu planeedil sellised ajad, et koostööd tehakse, plaane peetakse, ehitatakse ja rajatakse koos naisterahvastega. Kessu ja Maie, Reet ja Margot – nendega läheme luurele ja teeme tegusid, ilma et pidevalt oleks pea kohal reetmise ja sõnamurdmise, tänamatuse ja altvedamise ohtu. Girlpower…

Kessu tegi eile ühe ütlemata tänuväärse töö, mida Robert täna kordas – kuni mina bokse viskasin – jooksutas kogu hobujõuku. Et veel üheksa ajal on ikka parmud väljas, kibelevad tüübid talli tagasi, Kessu ajas neid jooksu – tema nautis, hobunad alistusid, puhastasid kopse, liigutasid, parmupilv kannul ähkimas – ja mina sain segamatult talli puhtaks lipata. Siuhviuh 😀

Kuhu küll päevakene kaob? Poolteist hommikutundi talitamist-majapidamist. Kaks – vahel kolm tundi – arvete kirjutamist-maksmist, kirjavahetust, kinnisvara ja tehnika-materjalide tehinguid nii- ja naapidi. Tallede määtsutamine ja telefonikõned. Ja ikkagi õnnestus enne Kareka ja Süldibändi teise poole Valvo saabumist Soone Saara killerlandi ära kirjutada ja saata Lindepuu tekst ning vaadata-konspekteerida Käteka kolmas osa ja guugeldada tänakirjutatud loo taustamaterjalid.

Kuna hommikul kell kümme teele asutanud Karekad jõudsid õhtul pärast kümmet Jõõprest läbi Tallinna ja Pärnu, olid selleks ajaks meil Reedaga Eomatsile viidud ka jänksid, mul tall ja laut puhtaks kratsitud. Õpetaja Robert saabus oma aeda tomatikeppe lõikama just siis, kui lõpetasin lambaplastiliini maast lahti harutamist, higist nõretades, ropendades ja jalus sagivate lammaste kallal tänitades. Ta küsis pärast haisva minu ja trallavate hobuste kooslust vahtides, miks minust dokfilmi pole tehtud. Aga sellepärast, et meedia peab vajalikuks minust mingit kollast hullu imagot luua, nii et kui Kessu minust oma äripartneritele räägib, siis räägitakse tegelikult mitmest erinevast inimesest – Kessu tutvustab tõelist mind, mis vastandub võltskuvandile – tegelikul ja meedialoodul pole uuemal ajal kohe mitte vähimatki ühist. Ei saa ju hoolikalt maalitud monstrumit tegelikkusega lammutama hakata, kulla Robert 😀

Leppisime Margotiga kokku, et viin nädala alguses siia saabuva kinnisvaradaami ka neile. Ja ikkagi viib ta endale ka sotsiaal-jota, sest ehkki too juba enne tööle hakkamist jäledalt esines, ei jõua nad abita töid tehtud. Kallis hõimlane Kai helistas uuesti ja ütles, et kui Jumal seekord vähegi lätlane pole, toob ta peagi koos endaga siia oma noorima poja ja nad aitavad rahvusliku aarde poolelijäetu ära lõpetada. Ühtlasi lendas mul eile kirves varre otsast minema, elektrikarjus jupsib ja pütipump… Te ei taha seda kõike teada, sorry. Meheta talu. Sama tore asutus nagu naisteta talu, vihjas Karekas öösel 😀

Mõeldud oli, et kui pühapäeval Tallinnasse Edmundsi väelauludele lähen, tuleb siiski ka rahvuslik ise mõneks päevaks siia. See kehtib juhul, kui inditraib tal seal sõna otseses mõttes peal istub. Muidu voolab ikka minema. Sogab meie kõigi plaane ja päevakavasid. Iseenesetarkusest. Ma ei tea enam midagi. 12 tundi ühtesid ja 12 päeva teisi mehi oodanud, tean kindlalt, et kindel võib olla vaid naiste – eelkõige iseenda peale.

Kui Retile sokukaela ja pardimunad viisin ja teda seal tema tütretibaga vaatasin, meenus ta enese esimene suvi. Teised purjetasid kusagil, meie pesime Tartus tollases Tervishoiu uulitsa majapidamises lagesid ja seinu ja värvisime aknaid. Veel järgmisel aastal, kui teised purjetasid, sõitsime meie kahekesi kartuleid muldama ja ma sõitsin oma esimese auto Škodillakiga seedermändi. Suutsin, pooleteisene titt kaenlas, neli kilti asustatud punkti liibata, nii et mis sest nüüd enam. Olnud.

Kui Raplas intervjuud tegin, tuli Tallinnast kõne, mispeale mõtlesin ansamblile Manki Maind pakkuda uue laulu teema. Ballaad afromaindist. Lugu mehest, kes ei näe tervikpilti ja vajab igaks liigutuseks motivatsiooni. Raha, mille eest nüüd kohe omale mänguasju ja napsi osta. Mis siis, et ta on aastate jooksul ühele naisele 30 tuhande eest kulusid teinud – viis autot ära kägardanud, süüa-suitsu-seljavarje vajanud, töökohti maha mögisenud ja kõiki lubadusi murdnud. Mis siis, et ta on kõik kaabaklused andeks saanud. Mis siis, et ta näeb kõiges ja kõigis alati vigu ja süüdlasi oma äpardustes – ikka tahaks kohe praegu mänguasju ja mõnuaineid osta, puhata ja mängida. Mis siis, et ta läks praeguselegi – tolle naise sätitud – töökohale selleks, et kuus vähemalt 400 ühisettevõtmisse panustada. Näe, ei õnnestu teenida, kui ringi lõõgastud. Järelikult on vaja vähenegi teenistus endale jätta ja viimnegi lubadus nahka pista. Naine kutsub teised tegijad afromaindi asemel tema töid tegema. Naine maksab. Afromaind protsessib ja kurdab, et teda on ära kasutatud, surnuks näljutatud ja ära visatud. Sõidutage ja söötke, lõbustage ja kiitke! Kui oma lõbud tasa tehtud, võib-olla siis ükskord tuleb afromaind ja suvatseb. Või mitte. Sel aastal – või järgmisel.

Ja tööandja? Tema näeb küll tervikpilti. Muidugi näeb. Aga tema jaoks on oluline, et tema asjad tehtud saaksid. Tema ei saa afropalka naisele kanda, sest siis sukeldub kuri maind uuesti elumerelainetesse ja keegi ei saa oma asju tehtud. Ei saa, ei saa – muidugi ei saa. Peaasi, et üldpilti nägeva tööandja ja afromeelekese sõprus sellise jura pärast kannatada ei saa. Ei saa, ei saa – muidugi ei saa – afrod taanduvad tükkis maindiga oma lainetesse. Mis oli, mis on, mis tuleb, mis jääb. Küll jääb ja saab. Hurraa.

Über-tuus on, et kui juhtusin just sel hetkel, mil juuksuriemandal aega ka oli, juuksurisse ja lasin oma põõsaspotti piirata ja tõin sularaha… istusin Tammiku fotoäri ees 100 uue pildiga autosse ja sõitsin minema. Kümnekas kaasas. Kenasti. Helistasin ja vabandasin – esmaspäeval on nagunii vaja Raplasse minna, et parketilihvijale õige mõõduga lint osta ja afroballaadi sangari ära kaotatud kangi asemele uus osta ja. Ja . ja. Küll saab. Kes lihvib ja lakib või? Lakk ja lihvija, tänan küsimast.

Hommikul lähen kohe uksest välja juba, sadul kaenlas – siis pole taganemisteed – laupäev algab sadulas. Credo!