29.juuni

Tissu sünnitas täna hommikul tütrekese!

Kui lapsed laagrist tulevad, läheme tema uude koju vasikast vaatama.  Kuna ma nägin hommikul juba aknast, et 2/3 kopli lindistikku on maas, ma mõistagi sadulaga talli ei läinud, nagu eile kavatsesin – et ratsutame ja puha ja mis kõik. Pärast hommikutalitust arreteerisin hobused talli, helistasin reaalainete õpetajast sõbrale, kes on korduvalt abi pakkunud, aga ma pole vastu võtnud, ja kelle reaalkäsi nüüd operatiivselt tarvis tuli – ning vastasin Jaanika küsimustele – millal laulab homme väemees ja muu ja mää:

Edmunds on homme kell seitse Hopneris.

Mina istusin hetkeks hinge tõmbama – kõik hobukopli lindid on maas – ostan uue tiksuja, seekord ei nüsserdanud neid põdrad väljast, vaid hobused seest – kui voolu pole, õngitsevad väljastpoolt haljast, kuni kassikangas ongi liibalaaba koplitpidi. Lähen pigistan olematust eelarvest uue tiksuja, pärast lõunat tuleb õpetajahärra siia sportima – niidame koplitaguse maha, mina loobin halja koplisse sisse, Robert ehitab lauad-postid metsa poolt uuesti kinni, paneme lintide-tiksuja süsteemi reaalselt toimivana uuesti üles..
Oli nagunii vaja teha – hobused lihtsalt kiirendavad üritust.

Esmaspäeval lähen Pärnu-Jaagupi lähistele maasikaid korjama – hinnaks üks Anna Karenina – must uteke. Kogu talve maasud Indiisule 😀

Tuleb kinnisvaradaam.

Ning seesama pedagoogiherr lihvib-lakib parketid. Põrandalauad viiakse lähihetkil tagasi, vot ei vaheta – võimalik, et uuele omanikule meeldib laminiit… ei, see on kabjahaigus… laminaat hästi – ja loodetavasti vabastab sama seltskond mind ka liigsetest palkidest hoovis ja aia taga.

Erakordselt romantiline jutt, matjaan-matjaan 🙂

Sinu ja Oona sünberti-kingertid on mõlemad kohal – Oonale mõned fotod Minni-sünnast ka.

Igatsen ja kallistan ja homse Edmundsi-kontserdi asjus kahtlenkõhklen – muusikat ja väge oleks väga vaja, aga see sõit ja sellega kaasnevad kohtumised – maitjaa-maitjaa…

Sooh, tegudeleee!

 

Kui olin Agrovaru tubitubitääbu (Indi pandud hüüdnimi, vabandust, kangesti tabav ja koom 😀 ) kaastundekarjatustele – kui raske ikka loomadega on, küll see peab ikka armastus olema… – valvenaeratusega vastanud ja uue tiksuja + testeri eest x-arve saanud, helistas Reimo. Tissu sünnitas äsja lehmiku. Tänu taevale, et kõik läks hästi. Tänu taevale, et seal, mitte siin. Tänu taevale, et mul on nüüd vaid hobused ja lambad. Nojah, sead-koerad-kassid-linnud – aga see on loomulik nibin-nabin kooslus.

Kui viisin Reedale kompressoriotsikud, mida meil pole vaja, rääkis Reet, et Raikküla-Raamat pakub juba müüa ponimuulasid 😀 Ma arvan, et Gerlyl oleks mõistlik üsna sivkin Opaaslile järele tulla, muidu ärib papi seoses muulade puudumisega eesli enda maha – ning üksiti Elbrus kaasa võtta – see on siin juba natikene liiga mees. Liiatigi helistas täna üks väikeste lastega pere, kes tahab järgmisel nädalavahetusel Opasliku kohe välja osta. Mnjah…

Taldlihvijale õiget linti ostes avastasin koos ühe appitulnud kaas-ostjaga, miks aparoot oli vaikselt teiste aparaatide taha pandud ja lükatud edasi nii linti kui lihvimist – sest lindipingutuskang oli pihku jäänud. Tubli. Abivalmi kaas-ostjaga uurisime, kuidas seda  riista kangita kasutada ning kas ja kuidas kangi parandada. Saab. Kõike saab. Kui pole just liiga tublide poistega tegu.

Uus aukude uuristamise kang maksab ligi 20. Robert toob täna enda oma kaasa – ehk tuleb siin kusagil kaotsis olev välja. Vot ei osta-osta-osta kõigi lõhutud-kaotatud asjade asemel kogu aeg uusi. Keermelatid ja ankrud on ja jäävad üle. Näis, milleks need head on. Ekvivalendiks ehk.

Eile õhtul pidasime tulist kirjavahetust Diana ja Heliga ning udust jälle välja ilmunud udumäekuningas väitis sekka, et on Rakveres rallil kaardilugeja  ega saanud muhvigi aru, kui metseenlusest ja liigriistade müügist rääkisin. Natuke armastusjuttu, etteheiteid, miks teda alko+tabletimeheks pean, lubadusi ja sogamögadusi… Reedaga lobisedes meenus, et ka mulle ajas paar aastat jutti see Londoni baarmän, joodikust vampiir ligi, kelle kätte Silvi Vrait suri. Peaks tegema nimekirja sedasorti terminaatoritest ja hoiatuseks kõikjale üles riputama. Kohe päris tõesti. Kui palju karistamatuid superkokki-baarmäne-libaebasid võib praegusel netiajastul karistamatult ringi laperdada ja naisi tappa.

Tänasest jätsin kolm äbatalle ööseks õue aedikusse. Kuni õpetajahärra metsas möllas, ehitasin kuudi öömajaks sobivaks. Ja vedasin esikunurgast kaks kärutäit ohsataeva, mida kõike ning panin põranda likku, homme alles on mõtet pesta. Aitab nende otude õhtusest tuppa ja hommikul õue vinnamisest.

Kuni õpetajahärra niitis-kopeldas-elektrifitseeris, tegin niisiis boksid, koristasin tallenurga ja ühtlasi vaatasin töötoas üle, millised riistad-vahendid veel on huupi ja asjata hangitud. Kuuris ja püramiidi all on vaja homme lauajupid sorteerida – neist saab püramiidi ette terrassile mitmeks aastaks puitparketi – kuna köögipõrandat ei vaheta, jääb piisavalt lakki ka selle töötlemiseks, nii et kestab kenasti.

Kõik ongi kenasti. Kui mingi miinus viiskümmend tuhni ja üks üleliigne talu välja arvata 😀 😀 😀

Koostasin sissetulekute-väljaminekute tulbad – olid paljutõotavad – kui see va sisse-tulp ometi töötaks. Eeldus on, et ma ei lase end rappida ja killustada ega teha endaga sama, mis Silviga.

Õieti – nii paljude meiega vahet pidamata tehakse.

Üle saja aasta helistas reiki-Henri-senna-Oliver-Sänna-Haljasoks – see kõne muutis hommeõhtuse Tallinna-sööstu hetkeks reaalsemaks.

Umbes samal ajal, kui korrastatud koplit nautides meenutasin, et juba Lius sain teada – vooluta karjuselindid on ohtlikud, mitte kasulikud ja ikka on vaja siin ka seda proovida – üritas siin üks ema minuga tüli üles kiskuda. It takes two to tango – ei lähe läbi. Veel seletamisi, aja ja energia raiskamist pläägutamisele? Kui on vaja seletada, ei ole vaja seletada.

Juba pläägutamise põhjuse teke on fakt, et pole midagi seletada. Üks ja sama, nagu konn koorekirnus – hakkame aga otsast peale – kokkulepped ja teened, koostöö ja altvedamine, tänulikkus ja mehisus, pärlid ja sead. Kui tahate teada, kuidas tunneb end välja situtud pärl ja siga ühes isikus – pöörduge lahkesti 😀 Võin vabalt siga olla – aga sadulat täna ei seale ega hobusele selga ei pannudki.

Ootamatult saabus Erki, kaasas kaunis-õrn-naiselik kallim – praadisin neile pardimune, samal ajal helises pidevalt telefon õõh-kõnedega – ükski neist ei puudutanud küll mind, aga kõigil mu sõpradel oli järjest õõh ja veel kord õõh. Olin nagu särtsuv mama-draakon, äkane ja pebrene, segaduses – millise töö kallale karata – ja lisaks paradoksaalselt läbi tänitatud nende poolt, kellest võiks teha sõnapidamatuse-altvedamise mõõtühiku, urr.

Erki ehitas karjuse maanduse juhtmele, mida varsake Namaste pidevalt nibib, kleidi, nii et seda ei saa enam kätte – aitäh! Ja me rääkisime sellest, miks ta alati siis siia satub, kui olen puntras ja särtsuv – miks me saame pidevalt erinevate inimeste kohta teada asju, mida me teada ei tahaks – miks meie rahad mõnikord takerduvad. Seda viimast selleks, et me ei ostaks valesid asju. Raha tuleb koju hetkel, mil oleme valmis seda õigesti kasutama. Nii on.

Kohe on homme – ja mind ootab üks kiire tekst, koplimöllu jätk, sokuprae ja sauna valmistamine – jälle viis päeva ühes.

Aga täna oli tegelikult mõnus päev – ilmselt mu kallitel ka, neli Babtšenkot sõitis Vehendisse, kuhu neist kaks jäigi – Indi ei nutnud telefonis – ja mis nii armas ja hea – Tissu väike vissu on sündinud. Aitäh. Et teise pere lehmad või? Jaa, muidugi – ent loomadega, keda oleme armastanud ja hooldanud, lüpsnud ja seemendanud, kasvatanud ja õpetanud – kohati ka hullu moodi orjanud, nii et näiteks piim on kullahinnaga – jäävad igaveseks meiega seotuks. Ka selle kehastuse lõppedes. Igaveseks.