30.juuni

Kaad.

Mis tundeid see sõna tekitab? Mitte mingeid, sest te ei saa aru, mis sõna see on. Kui elad erinevate korruste rahvaga koos, saad. Eriti, kui võtad nende elu ja edenemist tõsiselt. Kui kasvatad ja hooldad erinevat liiki loomi, ei saa sa ka inimesi enda jaos funktsioonide kaupa paika panna – kui sina näed lahendusi, aga nemad mitte, hakkad patustama. Piltlikult öeldes – kasvatad vilja, jahvatad jahu, keedad pudru, sööd ja püüad nende eest seedida ka veel. Siis tulebki kaad. Kes mõtles sinu hambaravi ja riiete, lõbustamise ja arendamise peale, sel ajal, kui sina Tarzanile tsivilisatsiooni kultureerisid? Nokkis teine pealispinda, seosed jäid hämaraks, segadus tekkis. Senine maailm sai segi paistatud, uues surfamine eeldaks lõputut talutamist. Kui ei taluta, juhtub sama, mis tiigriga njujorkides – otsa saab, kuigi on suur ja tubli loom. Vales kohas, uduse aimdusega, ent tegeliste teadmiste-oskusteta. Võid siis sõimata ja süüdistada – oma elu takerdunud, valed energiad majas, x-tujude ja y-tahtmiste järgi tantsitud, ummik käes – aga kesse tegi? Kaad.

Kaad muudab su une pindmiseks – ega mõni purjakil ex ei laeku, ega keegi su auto ega neliveoga minema ei sõida, kättemaksuks vaid oma korrusel selgete süütegude ees mõnele su loomale liiga ei tee…

Okei, tõlgin – kaad on teatud korrusel Jumal.

God = kaad…

Me kõik vigurdame sõnadega – teate küll, kes reegleid tunneb, võib neid ka rikkuda – ent sedalaadi sõnakägardused kannavad väga hoiatavat ja õpetlikku sõnumit. Nagu mõne mehe nummer-senna-nukas-eksjutead. Või mõne eleganturi lõputult korduv üks ja sama nali. Okei, kaks nalja. Mõlemad naljad.

Eile õhtul, kui selle sõna kastmes mulle tänitus-sms saadeti, olin lihtsalt häiritud – rehaga upakil koplilindi all, et mahaniidetud haljas koplisse sisse lohistada – ja kaad püüab mind paika panna ja korrale kutsuda. Hommikul, kui olin maestra loo valmis kirjutanud ja sukeldusin Vraidi-Tähelaeva meeleliigutusse, sain korraga väga vihaseks. Mis asja, mis kaadi, mis värgi ma olen selle nimel oma ellu lasknud, et talu saaks peetud – olin lehma ja loodusjõudude orjamisega nii ametis, et ei märganud, kuidas üksik puuetega jalaväe pataljon minust üle marsib, nii et sellest sai elunorm – omal ei tundeid ega tujusid, vajadusi ega arengut. Järjest ja järjest säärased termineerijad siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku…  Ja kelle peale ma kuri olen? Enda. Vähemalt ma naeran selle üle mõnel hetkel südamest – Erki rõõmustas selle üle eile siiralt, et ma näen end kõrvalt ja naeran – mõned meie seast ei suuda enam naerda.

Ja igatahes, vaatamata õppetundidele, ei taha ma muutuda inimeste kui tööriistakohvri kasutajaks, nagu mõned meie sõpradest – igaüks funktsiooni järgi kindlalt paigas, ei mingit teiste emmemist-issimist ega järele aitamist – mis on kahtlemata äärmiselt mõistlik ja osav, tubli ja tark stiil – tahan ikka olla see loomainimese variant, kes jagab ja pühendab kõike, mis tal on. Ainult – armas Jumal (ja kindlasti mitte kaad 😀 😀 😀 ) – palun ära enam samu mudeleid saada. Neid samu skeeme, mis tapsid Silvi ja tapavad veel tuhandeid ja tuhandeid naisi.

Viimsest ööst koos kaadiga kirjutan novelli. Vihtusin selle telje juba kirja – seal on kogu asja essents olemas – lootke jah midagi erootilist 😀 – tegelikult oli öö, kus oli briketina kogu korrustevaheline kataklüstika poolde tundi pressitud. Lift rikkis ja treppi ei saa ehitada, sest korrused on erinevates majades, linnades, planeetidel 😀 Midagi enamat kui elu ise me, kirjanikud, välja mõelda ei suuda.

Äbakolmik, lutimäätsud elasid öö õues otse loomulikult suurepäraselt üle.

Enne õpetajahärra tulekut kratsisin koridoripõranda puhtaks. Kui lähematel päevadel siin põrandat lihvime-lakime, saab Indi kojutulekuks üksiti suurpuhastus tehtud. Kui majapidamises midagi massiivselt liigutada, lähevad kõik energiad voolama – uus hingamine.

Ei, Erki, vastan veel kord su küsimusele – mul ei teki ühegi kohaga mingit juurset sidet – aga ma teen kõik endast oleneva, et iga mu kallis oleks igal hetkel oma kodus õnnelik ja rahul. Kus on mu lapsed ja loomad, seal on mu kodu. Ja sinna tulevad sõbrad. Järgmist peatuspaika planeedil Maa mina kuigi paljudele üldse teada ei annagi. Kui see siin oli idee poolest turistidele-külastajatele avatud, siis järgmine on väga priva pesa. Vottakvot.

Kui Reet jagas FBs täna hommikul Silvi Vraidi valguses ja varjus lugu, kommenteerisin:

Me peaksime tõepoolest tegema hoiatava nimekirja mees-vampidest, kes keradega beibedena – reeglina töö-oskamatute alkaššidena – mööda FBd tuntud, oletatavalt edukaid, ent üksikuid küpseid daame landivad. Seesama, Silver, kes Silvi elujõust tühjaks imes, jahtis umbes samal ajal ka mind – ja mitut mu tuttavat. Võib küll öelda, et igaüks on oma terminaatorit väärt, ent kui meil on see võimalus ja teadmine, peaksime siiski üksteist teavitama ja kaitsma.

Ja sellest kommist sai arvamuslugu. Täna telg – homme hommikul nädala alustuseks lugu ise.

Miks ma mingi kaadi peale ärritun, kui eile avaldas kolm – KOLM – inimest mulle spontaanselt ja siiralt armastust? Ilma midagi tahtmata. Lihtsalt tundes – ja südamest ka välja öeldes.

Vaatasin töö pärast mitut liigutavat doksalvestust.

Lipsasin Reeda juurest läbi, kuna üks kompressori otsik oli maha jäänud. Ja tegin kohutavad väljaminekud enda peale – 1 pakk piima ja 1 suure sokliga säästupirn 😀 nii poes käies kui elektrinäitu e-energiasse saates avastasin, et ma ei tarbi peaaegu midagi. Üksi ja lastega veedetud kuu jooksul on elektrit kulunud üks kolmandik !!!!!!! sellest, mis läheb mitmekesimini. Nojaa, siis me ehitasime ja keetsime sagemini, pesumasin möllas iga päev. Ja ometi on mul ka pühapäevast 12 käru täit haljast vedades (õpetajahärra jõudis täna vaid 2 tundi müdistada, enne kui trimmer untsu läks – võttis kaasa, viib parandusse – ikkagi väga aitäh) – bokse tehes ja saunapuid tassides tuhat korda kergem kui läbi erinevate planeetide vahele seatud rõnga hüpates.

Tänan teadasaamise eest – enam pole vaja seda tundi korrata – aitaaaaaaaaaab!

Näis, mis homme maasikakorjamisest ja kopliehituse jätkamisest saab – oleneb ilmast ja trimmerist.

Näiliselt. Minul on paar teksti kirjutada.

Ja nüüd lähen sauna. Lastel algab homme purjelaager, kõik on seal. Mõnel hetkel kihvatab üksildus ja igatsus – aga üldiselt on päevad nii tihkelt vaimse ja füüsilise töö mikstuuri täis, et mind ennast polegi. Kui mind pole, siis ma ei saa ka tundeid tunda, eks… Niuks.

Pühapäev…