3.-4.juuli

Õnnelik öö. See on siis, kui sisetunne ajab pärast maasikate puhastamist hobuste juurde – avastad südaööl, et Mann on metsas – lintide alt ikka veel lõpetamata kopli laudade vahelisest august välja lipsanud. Riisusin oma musinatele õpetajatehärra niidetud haljavaalud ette – kõige hullem lõik, talgute ajal lepapõõsasse pikendatud aiaosa, mille alune on sissekasvanud ja pealne okstes, oli eile veel tegelikult tegemata. Kavatsesin selle ise ette võtta, kui õpetajahärra poste-laudu paigaldab, sest õhtuks PIDI koppel korras ja kinni olema. Ma lihtsalt ei suuda enam iga päev oma hinnalist ja igatsetud ratsutamisaega koplilappimisele kulutada. Aitaaaaaaaaaaaaaaab!

Maandumisrajaks lugesin läbi kirjad – juhmid ja hirmutavad vaheldumisi – üks naine ei saa kuidagi aru, et tema poja internetipulk on tema rida ja selle rent tuleb minult lahkesti koos vastutusega üle võtta – ja teine saatis mulle oma ilmutuse: olen teel õnnelikuks ja jõukaks Päikesenaiseks, enne veel on vaja tühjendada Raharüütli vaevakarikas ning vastu võtta elumuutus, mille toob põrgulikul hobusel ratsutav surm – aga siis tuleb õnn, küllus ja päike. Appiappiappi! Sellise ingelliku teatega kaasnevad õudusevärinad kulmineerusid mölluga õues – Bella oli ketist lahti, ajas mööda õue parte-kanu taga – sain ta kinni enne, kui ta kellelegi viga tegi. Ainult üks pagev part pasandas sauna pidulikult täis, ei hullemat.

Kella kahe ajal öösel jõudsin veendumusele, et mu lutitalled pole eluvõimelised. Kui kõik teised talled on ööpimeduses hiirvaikselt, karjuvad need kolm valget idikat mind liikumas nähes endale kolmest kõrist – mulle väga närvidele käivatel tämbritel – hunti kaela. Jah, ma tean, sutt ei tohi nimetada. Susi-soe-sutt, käsi-käe-kätt, viga-vea-…

Hommikul kell viis ehmatasin hobukopli madina peale istuli – viis plastposti pilbasteks, lindid jälle kassikangana koplis. Kui õpetajahärra täna lõpuks ometi koplit püsti ei saa – eilne päev läks tal ju prillide otsimise ja Haapsalu peale 😀 – helistan sugulaspoistele, kes Tomi haiguse ja Karli hõivatuse tõttu sihitu-juhitu Aare hirmofaktorite laiale teele juhatasid – olgu tuldud-tehtud. Auvõlg nagunii.

Helistasingi. Sugulane on Soomes, kus mujal.

Mu vanaonutütar tuleb esmaspäeval koos noorkaardiväega – kuivõrd selleks ajaks, oh õnne, ka mu oma lapsed koju tulevad, korjame lambakoplist kokku sealsed fiiberpostid, mis said pandud lehmade pärast – keda need nagunii ei pidanud – poste ja paela on nigujube, ainult mõttetus kohas. Võtame mõttetus kohas kõlkuvat materjali maha, viimistleme ja värvime lõpuni – oluline on, et Aare tuleks nädalavahetuseks koju ja teeks püramiidis viimsed suurtööd lõpuks ometi lõpuni.

Eile ladusin autosse ritta asjad, mida oli vaja siuhviuh teha, enne kui Käteka 3.juurde asun – et kirjastajahärraks tagasi minevat purjetajahärrat meeldivalt uue käsikirjaga üllatada – Saara ei maga 😀

–          Norra maksuameti järjekordne hoiatus tagasi saata – muidu jäävadki mulle saatma – t soovitas küll Tartu postkontorisse nõudmiseni saata, aga sama hästi võib selle ahju pista, ohisssssssandjumalküllllll!

–          Reedale lihvija kott ära viia – jäi maha – ehkki seda apastraati siin sentimeetritki ei kasutatud, on üks kang katki, kott kadunud – iga laenatud riist natukenegi ära lõhutud ja omad riistad kadunud – kangi pole, üht drelli ei leia… persse!

–          Võtsin laudast teise tiksuja maha, lasen testida… või siis mitte – Raplas on kõiki asutusi peale juuksurite-hambaarstide üks, see üks kolmekordse hinnaga ja kui see üks puhkab, siis polegi!!!

–          Toon 500 meetrit traati, mille panen selle teise tiksuja taha – mu poolest kasvõi helendagu, pidagu!

–          Viin EMT esindusse volikirja netipulga lepingu ümber tegemiseks – seda saaks ka id-kaardiga allkirjastada, aga mu arvudin ei loe miskipärast id-kaarti

Siis tuleb suhkru all seisev maasikamägi pakendada ja külma panna. Pakendasin ja paningi – 36 portsu. Kallikalli, Indiisu…

Täna on kaduneljapäev – põletan ahjud tühjaks ja kraabin parketi potinuutsikaga nii puhtaks kui võimalik – ja kogu lihvimine 😀

Kui saaksin teha, mida tahaksin, roniksin otsemat teed voodisse, tänan küsimast. Sest – nagu ütles eileöine ilmutuse saatja – sa oled väga väsinud ja oled võitlusest loobudes mõõga langetanud.

Ent me pidasime Inglikaitse-Ritaga väikese kirjavahetuse –

Eile ütles kinnisvaramaakler Sirje mu püramiidis seistes – milline võrratu võimaluste talu suurele ühtsele perele või sõpruskonnale – tall, talli peal suur külalistetuba ja raamatukogu, tohutu saun koos seminariruumiks sobiva eesruumiga, püramiid-õppekoda… Kuidas on võimalik, et see ei toimi? – Vot siis ei toimi, kui oled Raplamaal, harali perekonna ja erilise sõpruskonnaga. Meil tulebki nüüd leida pere või kommuun, kelle käes see Soone siin toimima hakkab. Kinnisvara-Sirje oli ses mõttes ka sõnumitooja, et ütles mu siblimist silmitsedes – mind vaadates ei saa ta aru, kuidas inimesed üldse teistmoodi elavad – ent tema ise ei peaks sellise koorma alla päevagi vastu. Samas ei näinud ta väljaehitatud tallil ega laudal väärtust – nii erinevad rakursid – jälle õpetlik…

Rita ütles:

• Kuid tehingul ongi INGLIKAITSE peal ja raha tuleb .. seega Taevane Lootusetäht su pea kohal ja kannuga valad kahelepoole kätt uut värskendavat VETT, mis ilmselgelt PUHASTAVA ja UUE TULEVA sümbolina teel su juurde. Kuid vahele jääb võitlus veel koos kellegi heledapäise naisega…

*

Ja ma ise tunnen ka, et järgmisel kevadel saab see siin müüdud ja rahulik-käepärane-jõukohane-õnnelik väike kodu ostetud. Selline, mida rajades ei kujuta ma ette, et ükski lastest seda vajab – või appi tuleb – ei, algusest otsani ise, endale – ja Indiisule. Kolm hobust, kümmekond lammast, munejad-linnud. Ja kõik! Ei ühtki projekti oma koju – ega ka ühtki laenu ega kõrvalist abi enam. Ise. Endale. Tõotan.

• ·

Hea mõte ja teostus. Ja sedasi tulebki nüüd kogu aeg oma Kaitseingli poole paluma hakata iga päev ja rõõmutundes, et nii läheb kindlasti!

Viisingi Norra kurikirja postkontorisse tagasi, EMTsse volikirja, mille olemusest asjaosalised aru ei saa – okeiki, kui lepingu ülevõtmine on nii raju krüptika, ostku see katkine pulk siis 150 eest välja ja kogu diil, issandissandissand, millega ma ometi tegelen… Ostsin tuldlöövatele randmetele-õlgadele ibukat, 500 m traati, tõin Kabalast ära 12 kilo võrratut lõnga – ning üle 3 nädala helistas Aare.

Põhjus – et ma helistaksin tema tööandjale, et see helistaks talle. Kas nädalavahetuseks Soonele oma töid lõpetama jõuab, ei tea… Tom lubas ta lähetada. Aleksandri Tallinna-jäetud riideid-läpakat-töötasu koju tassida pole loodetavasti ka raske. Poja kujutab ette, et läheb pärast purjelaagrit veel Tallinnasse tööle – tema isa ei luba teda ei selle objekti ega subjekti vaateulatussegi. Koju karjuvate tallede juurde naastes olin mina nii läbi, et karjusin ka.

Õpetajahärra tõi Kehtnast õnneks sõbra appi, mis andis kõvva lootust, et õhtuks on koppel lõpetatud. Laudast võetud tiksuja mõtlesin panna külge niimoodi, et see läheb maandusse läbi teise tiksuja. See on kõik kindlasti väga hullusti ja valesti – aga kuidagi pean põdrad ühelt poolt ja poni teiselt poolt pidama saama. Ma ei jaksa enam iga päev 5-9 katkist posti prükki viia, asendada ja madistada – tsurr! Täna õhtust on hoopis teine olukord. Kindlasti.

Laste isa ütles, et kui erinevad impulsid kokku saavad, löövad sada korda lapitud tiksujad teineteist surnuks. Tal on kardetavasti õigus. Ilmselt on laudast võetud tiks krõbedam, paneme siis selle külge. Õigupoolest on õige õpetajahärra Margoti juurde vaatama-kuulama viia, kuidas õige tiks kõlab. Eile, kui ta Vahur Kersna onupojaks osutunud abimeest Kehtnasse tagasi viima sõitis… jäi muidugi jälle kadunuks 😀 Ma ei saa teda paraku ühegi vahendiga millekski kohustada ega autovõtmeid ära peita – niisiis olen tänulik tundide eest, mille ta minu koplite-võsa-tiksujatega siblimiseks oma  nõutud aja ja isiku reservidest leiab.

Pidage mind sadistiks, kui soovite – ma tahaksin kolm lootusetut lutivärdjat sügavkülma lüüa – palun vaikust, lõpp orjamisele – aga nad-ebardid on nummerdatud ja toetusalused… Issandjumalküll. Kahtlen, kas ma siit minnes enam seda va lambajama viljelen… Nojaa, aga mul on praegu 20näolises karjas 9 tegelast, keda armastan ja imetlen. Nii et – ju jääb 😀

Sirje koostatud Soone-müügi-tekst sai tõhusa toimetamise järel selline:

Soone talu Raplamaal Kehtna vallas Kumma külas – 29201:001:1381

Kinnistu ca 2 ha: palk- ja põllukividest elumaja, millega sama katuse all on kuni 30 lambale sobiv laut ja värkstuba; tall, mille peal on avar külalistetuba-raamatukogu; saun, millega külgneb ait ja hetkel ka paari sea sigala; püramiid-külalistemaja koos põlise maakeldriga; laste mängumaja.

Elumaja on valminud 1920, renoveeritud 2010, elamispind 120 m², kogupind 220 m², kuus tuba. Teine korrus täielikult puhastatud ja väljaehitamiseks ette valmistatud. Kolm korralikku uut küttekollet, pliidi juures leso. Dušš, boiler, lokaalne kanalisatsioon. Tammeparkett, kiviplaat ja laminaat.

Ruumikas saun on puukütte ja boileriga, avara eesruumi ja wc-ga.

Tallis on 6 hobuse boksid ja talli peal avar kliimaseadmega külalistetuba-raamatukogu.

Püramiid-külalistemaja on ehitatud põlise keldri peale, toimib klaasustega pliidi ja suitsuahjuga väekeskusena, vaade koplitele ja allikateküllasele metsale, mille varjus voolab Kuusiku jõgi ja taga on paari km kaugusel Estonia paisjärv.

Kaevud toimivad nii pumbaga kui ämbriga, toovad majja ja sauna põhja- ja allikavett.

Tööstusvool ja 2tariifne vooluarvesti, uus juhtmestik-seadmestik.

Külateed hoitakse korrapäraselt lahti ja korras.

2 ha krunt on piiratud kapitaalsete koplitega, mis ühtlasi kaitseb metsloomade eest.

1 km kaugusel Kaerepere keskus tunnustatud Valtu põhikooli, uhiuue lasteaia,  spordikeskuse ja seltsimajaga, kus on tihe ühistegevus.

Vaiksed ja tublid naabrid koos valvega vahetus naabruses.

Tihe bussiliiklus Raplaga, mis asub 5 km kaugusel.

Rapla-Tallinn rongiliiklus väga tihe ja korrapärane.

Suurepärane elujõuline talu sobib tegusale perele või sõpruskonnale nii koduks kui ettevõtluseks.

Saagu-saagu – aitäh! 😀