28. juuli

Täna peaks kodu puhtaks saama – kaduneljapäev ju. Aga talli-lauda rookimise asemel on Termikas Tallinnas kursustel. Ja minul kaks kolmandikku sorteeritud raamatuid veel riiulitesse panemata.

Öösel unetuna äikesesähvatusi vahtides meenus mulle veel mutiauke, kuhu mu raha voolanud on. Olen ette maksnud arhitekte ja 3D meistreid, it-mehi ja projektikirjutajaid. Kümnete ja kümnete tuhandete kroonide eest. Jaanuarikuine Rootsi-reis lastega läks vaatamata boonuskaartidele ikkagi kümneka maksma.

Ja kõigi hädaliste ülal pidamine samuti – nende, kes sõprade või nõidade või abiliste kujul majapidamisse laekuvad ning tarbivad, tarbivad, tarbivad. Mis siin üldse loetleda. Imelik, et ma veel põhjalikumalt laostunud pole.

Hommikupoolikuga sain kõik toad peale elutoa korda – siis tuli totaalne raamatumürgitus – puhkuseks kirjutasin VAT-näidendit, trotsides väljas mürtsuvat äikest.

Riks sai teada, et PRIA ütles meile meetme 3.2 – külaelu mitmekesistamine – ära.  Saatsin seepeale Sirjele, Riksule ja Margotile pärast Tarmoga telefonitsi nõu pidamist sihandse kirja:

Teretore!

Lisaks EASi hiljutisele keeldumisele kasvutoetusest saime täna ka PRIAlt eitava vastuse meetmele 3.2, mis pidi olema loovus- ja hobukeskuse rajamise esimene etapp.

EASi kasvukaga läheme Richardiga edasi – palju tööd on juba ära tehtud ja starditoetus igati õigustatud.

PRIAga aga Soone talu rohkem tegemist ei tee.

Eituse saanud 3.2 on juba praeguseks projekti ja projekteerimise ja muude investeeringutena ära kulutanud kahe katuse vahetamise raha.

Kui nüüd rabistades 3.1- le peale lennata, kulutaksin projekti ja projekteerimise ja muude investeeringute peale veel kahe katuse vahetamise raha. Mida mul enam pole.

Me ei saa endale võimaldada tühja-maksmisi.

Otsustasime, et teenime ise nii kodu juurde püstitatava lihtsa maneeži kui katusevahetused. Teenime kõik vajaliku oma erialatöödega, sest ametnikud – ja ka külarahvas – ei vaja meid.

Õhtupoolikul lõi välk kogu Raplamaa kõrgepingeliinidesse. Õnn, et olin täna juba kirjutada jõudnud, muidu oleks stress tapnud. Ladusin elutoas raamatud riiulitesse, lobisesin tunnikese Liisu ja Otiga, kes tulid vaatama, kas olen kõigi paukude peale ikka elus. Viimse boileripõhja veega pesin põrandad, sain surmväsinud Termika Tallinnast koolituselt tagasi. Kuna elekter tuli alles kell kümme, jõudsime kogeda kaht huvitavat aja – oma enese mõtete kuulamine täielikus vaikuses – ja lugemine.

Mõtted ütlesid: ümber eurorahade tiirleb omavahel põimunud maffia, kes ei rahasta mitte ideid ja Eestimaa tulevikku, vaid ennast, üksteist ja endale kasulikke inimesi. Kui selle maffia liikmeid ei tunne, neid endale ei palka ja neile viiel erineval moel persse ei poe, pole absoluutselt oluline, kas see on Eestimaa Hobuatlas (millega viimati eurosuhu sain) või Loovuskeskus külaelu mitmekesistamiseks – ikka suhu.

Kuidas aga oma tööga väärilist palka teenida? Ametit vahetada? Kelleks tahan saada???

29. juuli

Välk lõi meie it segamini.

Parandaja tuleb alles teisipäeval.

Eks seni kirjutan ja ratsutan ega raiska aega koduka haldamise, FB-s kondamise ja kirjade lugemise-vastamise peale. Õnneks ei saa ka elektroonilisi arveid kätte… ega saata… Kohtumiseni Veevalaja ajastus!