5.ja 6.juuli

On mu kalli Jüri, aasta esimesel päeval verevähile alistunud professori ligi 90.sünniaastapäev – pean täna Haldilt küsima, mitmes õieti. Ja Egipti-Ehale helistamiseks pean end lõpuks ometi kokku võtma. Ehkki eilne vägikülaline ütles, et ei pea.

Ma eksisin.

Või siis mitte.

Me ei tea sageli kõiki asjaolusid, kui otsustame ja üldistame. Jutustasin siin ükspäev tühjahauduvast tiukruemmest. Viimastel päevadel olin veendunud, et ta on otsa saanud – jummala kadunud. Ja täna keskpäeval ilmus ta köögiakna alla seitsme kuni üheteistkümne tibuga.

See tähendab, et ka mina, kes ma ennast tühja haudujaga võrdlesin, võin iseennast üllatada kuni üheteistkümne ootamatu tibu esitlemisega 😀 Molekule brauni liikumises on võimatu lugeda. Igatahes on nad auto alla jäänud Viktori viimne kingitus. Ja papa peab sealpoolsusest – nojah, sügavkülmast… nüüd ise valvama ja hoolitsema, et kasside-braid ega rebased neid mütsakuid nahka ei pista. Suur noor kukk ja eakas tilluke tiuker, kuidas nad… Nojah. Jälle põhjus muretseda – juba ma röökisin aknast Notsu peale, kes tibusülemit vahtis. Teate mis, tiuks ja viki, kasvatage nüüd palun kahekesi, üks siin- ja teine sealpool, need tüübid tiuksvikideks – mina ei jaksa rohkemate asjade pärast muretseda. Tsurr!

Jagasin täna kv.ee-s olevat soonemüügikuulutust fb-s – itk ja hala. Inimesed on imelikud tõepoolest. Kui ma seda väikest linna siin müün, ju ma siis ikka ihuüksi tervet maailma üleval pidada ja vedada ei jaksa. Ei olnud ma kurb ei Raekülast ega Liust minnes – miks ma peaksin uude eluetappi rännates nüüd siis kurb olema??? Inimesed ei saa kohe rahulike leppimistega leppida või? Tahaks verd-higi-pisaraid, eks?

Huvitav, mis saab mu päevaraamatu nimeks, kui Soonelt lahkun? Ja mu enese? Jausa emand olin, Soone Saara ka – edasi? Põnev.

Maailm käriseb. Egiptuse libakunn kukutati. Meie libariik hävitab Põltsamaa ainulaadse roosiaia…

Eile hommikul suri Mülleri Sass. Võiksin kirjutada pikapikapika ballaadi meie ühistest aegadest – pikad vestlused Illegaardis, tema kojuviimised, tema armumised ja esinemised… Ta elas oma elulaadi ja põlemise juures isegi kaua. Rahulikku rokkimist taevases bändis, Sass, kullake…

Mann igatseb hirmsasti Minnit – kuni õpetajahärra tiksuja maandust, isolatsiooni ja käepidemeid putitas, oli hobustel huvitav – Ritsikal, tõsi küll, hirmus ka 😀 – ent kui saabus vaikus ning naabrite juurest kostsid laste hääled, jooksis ponikene väravale – kas lõpuks ometi…

Sama siin.

Mis puutub tiksuja maandusse, siis see on järjekordne näide koolihariduse tarvilikkusest – mina tean nüüd, miks peab metallvarras, mis maasse läheb, vähemalt poolemeetrine olema ja traat väga tihedalt seal ümber – muidu tekib heal juhul värelus, mitte õige vool – ja ainult elektriarve. Kes arveid ei maksa ja füüsikaseadusi ei tea, tiksutab naasama.

Õpetajahärra oli ehmunud, et teda fb-s abi eest tänasin – ehkki samas tänusõnumis olid ka Karekas, Erki ja Anne-Daniela – nüüd tulevad kuulujutud, arvatakse, et ta uut töökohta ei tahagi, et ja et. Mu meelest peaksime meie isand Uusbergi juubelile minema, et eliiti õrritada – ma tahan sellesinase enne Raplast lahkumist ära näha. Kolm aastat pole huvitanud, vot nüüd tahaks ikkagi näha, misse-kusse.

Miks ma ei öelnud Lady Di-le, et ta on liiga kahvatu ja hingeldab, kui viimati koos maasikaid korjasime? Sest mind ennast ärritab, kui mu kurnatusele tähelepanu juhitakse – muuta pole ju midagi – mõni periood lihtsalt kipub ära tapma. Spst ei öelnud ka talle. Ja ta ületas piiri. Jookseb nüüd südamearstide, mitte maasikapõldude vahet. Peaksime Reedaga minema ja seda põldu ühe ringi veel korjama.

Kui lapsed tulevad, lähme teeme viimase kapitaalse korje. Tõsi küll, mul on sügavkülm üsna täis… Kuidagi ikka saab. Alati.

Di ise rõõmustas mind õhtul, kui oma igapäevase ralli lõpetasin, sellise kirjaga:

Võeh, võeh, täna suures morninduses oli linna kolida see esimene mõte, tõesti- väääga võõrastav mõte. Nou-nou-nou, nagu väike Pamps ütleb. Ju manifesterib end kuidagi ringi. Viletsal on visa hing.Mu tööhull isa avastas, et kõige tervemad on need, kes on nii haiged, et pidevalt arstide vahet traavivad- vähemalt kõik kontrolli all:) Teistel, käuks ja valmis.
Oma piitsa all oled Sa kadestamisväärselt kaunis, sensuaalne, väga vormis, igati erudeeritud, maailma nunnuma Shreki kübaraga kassi pilguga olevus.
Carolina küsis, et miks ometi pole Sind leitud filmide sisselugejaks- nii mõnna hääl. No mida siis veel tahta!
Vedasin täna oma mõttemulle ühele ja teisele poole ritta, mahutasin lapsed ja lambad sinna vahele. Homme tassin ühed neist eksämma juurde ja ma ei ole väga kindel, et see toob kergendust- pisemad ju sellesse ringi ei kuulu. Pistan oma kanasitased varbad korraks merre ja siis selgub, mis edasi. Õnneks on maasikaralli selleks korraks ja kahe põllu vahet sõitmine igaveseks ajaks otsas ja aamen.
Tundub, et adrenaliini jääb minu jaoks väheks- kodus on liiga rahulik. Vaja midagi orgunnida, aa pean oma kihud igasugu maksete tõttu vähemalt sügiseni kontrolli all pidama.
Kui tunnen, et siin ära seevaldustab, siis kiman Sinu manu. Need hobused…

Need hobused ajasid mu eile õhtul jälle tigedaks – kui olin kaduneljapäeva puhul kogu elamisele ringi peale  teinud – väga põhjaliku, traatharjaga põrandate kallal ja puha – lõputu määtsutamisega ühel pool – üritasid nad sigadele veetavat kärutäit haljast ihust ja hingest endale jagada, ümber lükata, maha tõmmata… Kisasin, mis muud. Metsas kisas keegi veis, helistasin Joonasele – nende omad olid kodus. Vähemalt oli Joonasega mõnus ja rahustav, tegus ja naljakas rääkida. Küll on hea, et ta siin metsa taga olemas on. Nii ideaalilähedane noormees, et ta tuleks välja mõelda – tükkis oma paarikümne mägiveisega 😀 – kui teda juba olemas poleks.

Avastasin midagi übernaljakat – õpetajahärra oli karjusetraadi talli ees üle käepideme viinud – ja mitte läbi lõiganud – nüüd on mul maandus, aga väravat mitte 😀 😀 😀

Homme otsin metallikäärid, kui mul need juhuslikult alles on.

Ah, Di-Di-Dikene, sensuaalne, silmad, hääl… mind ei leita ju siit üles. Kui keegi siia satub, saadakse šokk, kuidas ma toime tulen ja kas see lutipudelite-labida-drelliga poiss on tõesti „Murutar“ – aga siit põõsast mind kui professionaalset-andekat omaduste ja oskuste kompleksi ei osteta, raisk.

Jah, ma tahaksin häält kasutada.

Kasvõi reklaamides. Kuuldemänge lugedes. Kus iganes.

Ja, Mäeots, mis sai meie filmiideest, kus mu silmad mängivad?

Ma veaksin nad esimese vile peale siit metsast kaamerate ette.

Aga ma ei pääse isegi sinna Rapla koorekihi pingviinikale, sest üks eriti kihvt naine – Sigatüüka koolist, aga sellest olenematu 😀 – tuleb külla. Ja ilmselt toob kaasa ka aardekese. Tänu taevale. Et ei pääse. Eks kõige muu eest ka tänu.

Huvitav, kas ma saan Jumala käest selle eest karistada ka, et lehmasilmad ja mõnna hääl, tõhus tagumik ja fassong puha pruukimata on? Ilmselt küll. Mis muud kui oma komplekti vormis hoida – hobuste ja majapidamise, DeSheli ja allikavee abiga ikka – ja ükspäev see pruukimisse võtta. Paluks seni kergemat karistust.

*

Meiereimees jagas jälle lubadusi ja tundeid. Üks mõte oli kuldaväärt – selle ma võtan – kui sa nii kannatamatu poleks, oleks sul kõik juba käes. Super!

Kõik on Pärnu rannas – Margot, Mürka… Tahan ka või? Ei.

Tahan sellist hommikut, nagu tänane.

Esiteks ärkasin uue raamatuga. Di kirjast saadud laks oli nii tõhus, et tõin Isa juures puhates ja mängides kaasa raamatu pealkirjaga LEEBED LOITSUD. D sees on ka KS – et siis leebeksloitsud. Kaane peal mu silmad ja kaane sees cd nende samade loitsude sisseloetud versioonidega herr Murutari heliaidas. Joiub Brigita Murutar. Ja oikuiniihea saab. Need loitsud on minu monoloogid loomadega – iga loomaliigiga, igas meeleolus, iga talituse ja toimingu ajal erinevad – ent ka tigeda ja tühjana alates lõpevad nad ALATI hästi. Nagu need mu riitused isegi.

Näe, milleks on vaja olnud kõiki neid loomtega podisemisi, mida olen nii nautinud, nende ajal saadud kanaldusi imetlenud… Aitäh! Tänan, loomad-linnud, Di – ja Looja!

Edasi oli sedasi, et ma ärkasin täna teistsugusena.

Viimne kui loom tajus seda – lambadlinnud kogunesid söötmise ajal mu ümber – O’Hara ja Amatsoon vaatasid sügavalt silma, ninad vastu mu nina, Alfa nakitses mu kõrvade taga – tühja sest odrast! – kanad-pardid pusisid lammaste vahel, ilma et keegi kellelegi viga teinuks. Isegi lutimäätsud ei käinud nii närvidele – kui praegune pulbrikott – aga seda ikka on veel – läbi saab, saadan nad karja ja saagu, mis saab – praegu on lapsed kohekohe koju tulemas, seega läheb kergemaks.

Ja päeva rosin – Oikuitore on uued sarved kasvatanud 😀

Elfriidel püsivad kenasti ta enda sarved – pole kolju külge kinnitunud – Oikuitore omad tulid mõne aja eest Vend Nämmiga puksides ära, rahu Nämmi kolbale grillis – ja nüüd on neiukesel uued ning tänavused kaksikud Elf ja Elbrus võivad ema üle uhked olla 😀

Minu lapsed ka.

Ka siis, kui neid absoluutselt ei huvita.

Ma ise tean, et võivad – ja tegelikult on sellest absoluutselt küllalt.

Igaühest meist endast, meie tegudest ja kodudest peab olema ENDALE küllalt.

Kell üks polnud ma ikka veel oma kirjavahetuse-arvetemaksmise-orgunni-talituse otsas jõudnud kirjutamise juurde. Mõtlesin hoopis, küüned suus, selle peale, et peaksin tiukru tükkis tibudega kinni püüdma ja lokaliseerima. Või ei peaks. Hetke üle õnnelik olemise asemel muremuremure…

Ja Saara ütles Tiuksule – on kaks võimalust – sa kas lased minitiigritel oma tibud ükshaaval nahka pista – või tuled nüüd mulle järele – viin teid linnuaeda varjule. Ta tuli. Tiukrumoor astus mul lihtsalt kannul, tibud sabas – ja tuli linnuaedikusse, mis on nüüd kenasti kassikindlalt kinni sätitud. Jälle ime. Liigutav ime – väike emme saab aru, et talle pakutakse abi… TiuksVikide arvu asjus oli õigus 9-11 – ongi kümme 😀 😀 😀

Kell neli teatas Aare Kohilast, et ei kasutanud võimalust Aleksandri asjadega tükkis Teresa – Sigatüüka saadiku – autoga Soonele saada – sattus, kaks kätt taskus, Kohilasse ja seisundisse, mis kindlasti midagi ei ehita ega seleta. Mu poja asjad on Tallinnas, töömees, kes pole kuu aega nägu ega tegu näidanud, v-totške-iks kõigeväljaütlemise julgust ammutamas – kas ma kirjutan sellises tujuküllases situatsis?

Ei, sellises situatsis voolan nagu purpurvioletne laavajõgi.

Teresa ütles, et minu energiavoog on meeletu – see tõmbab inimesi vastupandamatult siia – ja põletab siis minema – nagu tuli põletab öölibilikad. Olevat hea ja ülivõimas nõid – kui mu isiklikud tuleriidad-purgatooriumid-tööpataljonid läbitud – mille ise vabatahtlikult valikhaaval endale määranud olen – saan selleks, kelleks sündisin – aga mitte Soonel. Soonele tuleb pärast minu edasiminekut väepunkt, mille kõrval Sigatüüka on poisike – selle pealik on pilgu siia juba peale pannud – minu Siriuse pakett aga lahvatab uues kohas – mis on mulle samuti pilgu peale pannud 😀

Nii armas.

Rääkisime Teresaga neli tundi vägapärisasjadest – üks oluline sõnastamine, mida teadsin ka enne, olid külalised inimese sees – ise kena ja soe hingeke jääb hätta, kui temas on nn. külalised – järjekordselt kadunuksjäänud rahvuslikus on neid vähemalt kolm – mitte suured, aga kamba peale kokku suuremad kui peremees ning panevad peremehe peldikusse kinni – ja kui neid juba on, tuleb juurde – nad kardavad kõrgeid vibratsioone, kui peremees tahabki edeneda ja kõrgemale pürgida, siis külalised lohistavad ta ikka mudasse nodistama – ta pole mitte üldistusvõime ja tervikpildita ullike, vaid tema mõlemas silmaaugus kükib persetpidi mõni kutsumata kuradike, nii et tšortiku kannikad ongi kogu ta vaateväli – kuidas teda ka mööda arendavaid rituaale-etendusi-seansse ei veaks – külalised, kellel on kõrgemas vibras hirmus ja võõras, kangutavad ta ikka alla tagasi – ja kes iganes sedasorti kompotiga heitleb-võitleb, jääbki aegade lõpuni oma elu asemel tema deemonitega jukerdama – mis on kahtlemata ääretult huvitav töö – ent mitte sellele, kes pole selleks sündinud – Teresa gurul võiks olla huvitav selle külalistest-ummistunud lapsemeelikuga katsetada – ainult et keegi meist ei sündinud selleks, et oma elu asemel temasuguseid kusagilt daunandegraundidest välja õngitseda ja jälle ja veel ja uuesti kasida ja pusida. Sorri – andsime võimalused, töökohad, riided ja teenused, litsentsid ja neliveod – kes ristseliti oma külaliste all, sõidab ikka iseendast üle. Aamen. Olgu motiga, kuidas on – paraku tuleb übermeistri praegusel tööandjal siiski enamus palka sinna suunata, kuhu see kuulub. Ja mul ilmselt asjadetassimise retk pealinna ette võtta – es ma siis teen seal muud ka. Viin näiteks lapsed loomaaeda – eelmisel korral oli kaasas eelkirjeldatud poltergeistide kogumik – ja kogu käik kujutas endast lahingut tujude-kapriiside-kritiseerimise-vingumise-mudanodinaga – seekord teeme endale lastega keskendunud päeva. Ja Tomiga pean silmast silma kohtuma. Ilmselt tulebki kõigi osapoolte plenaaristung korraldada.

Jaanika ütles, et saab aru – stuudiot on vaja ehitada ja oma kõrget rida ajada – aga see hind siin on nüüd liiga kõrge. Või kes meist ikka otsustaja on – võib-olla saabki hea asutus, kui üks lootusetult eksinud hingekene tükkis geistidega seina sisse müüritakse – nagu Karksi lossi maimu… Oeh, see on tegelikult suure emmiga, aga väikesega sai nii nunnu ja märgiline. Ninnunännu maimukene-ohvrikalakene-mudamolukene… Selline laul siis.

Teresa tõi kaasa kolm Esimest – esimest korda söötsin Namasted pihust – saime näokatsumise kartusest sujuvalt üle – esimest korda võtsin O’Hara sülle – ja talle meeldis, täna ronis juba ise kaissu – esimest korda kohtusin inimesega, kellega olen aastaid koostööd teinud, ent pole silmast silma kohtunud.

Hilisõhtul saabus mu 11aastajooksune koostööpartner, kes sai koos väga haisva minuga – õhtune boksirookimine ju – sauna – ja teps mitte lobiseda, sest olin end päeva jooksul tühjaks töötanud, vaheldumisi rõõmustanud-vihastanud-muretsenud-rõõmustanud nii, et olin kenasti vaakumis – kes on kolm nädalat lubadustesöödikust afromaindi oodanud ja vaatamata korraldamisele kõigest telemonoloogi kuuleb, mis kõik talle-jälle-purjukesele ei sobi ja ei meeldi, pole väga jututuju.

Täna on täna.

Hea tujuga täna – tulgu siis põrkama promill, afro või vanaperse ise. Möödas ja ületatud etapp, aitäh.

Täna võtan koos külalisega maha kopli vanast kulgemisest üles jäänud 5 posti, 16 lauda – viimastega tihendan praeguse kopli metsapoolse serva, 2 posti läheb siia püramiidi taha maasse, 3 jääb reservi. Vastan tuhandele tavapärasele küsimusele. Panen lauta torude soojustuse peale laua, et ei peaks iga päev parokki maast üles korjama. Püüan külalise säästmiseks mitte ropendada. Kasin lauda – ja pesen aknad-pildiklaasid. Mine tea, ehk õnnestub õhtupoolikul isegi kirjutada 😀 😀 😀 Rahu…