7.juuli

Hauduv part 11munalise segapere otsas sai eile aru, et andsin rohelise tule – hakkas pesast ära käies pesa hoolikalt katma – märgistan täna haudumajäetud munad – kui seda ei tee, pole lastele enam mune andagi 😀 Vanadekanade ja partaarikute ühissülemit väljalinnustama innustas mõistagi selle soorituse võimalikkuse nägemine-kogemine – inkubaatori ja raketiteaduse abita. 12 vikipeediat kasvavad sekunditega – eile õhtul oli Karekal (vahetasime tehnikat – tema tõi mulle drelli, mina andsin talle tema liimeistri ja ketassae, surnud trimmerist jäänud ketta ja auto asendaja maa peal) kaasas küll paraku tõepärane hirmutus – rotid… Ööseks viis Tiuks oma vikid mulgu kaudu lauta heinahunnikusse – aga laudapõrandas on kolm rotikat ning kuigi 6 kassi on kooris neid konsumeerinud ja ritta ladunud ja koerad järelharimist teinud, ilmub aegajalt neid ikka ja ikka. Mis siis ikka teha…

Endast olenev teha. Nagu ka muudel aladel. Kui ikka ära ei taha surra, ära mõtle Lauljanna surma puhul – tahan ka. Sa ju ei taha. Kuulsin raadiost uudist vähkide katkust, meenus, kuidas väike Riks meie Haagel-elades kümnete ja kümnete kaupa vähke korjas ja kraanikaussi kuhjas ning seda nunnut mälestust hellitades avastasin, et mul on jalas Riksu püksid umbes 10 aastat vanad velvetid… – ja teisipäeval lähen Tallinnasse arstile. Imetav ema kui energeetiline kehand minus on nii heleda laksu saanud, et mõistlikum on füüsilise kehaga arstile minna. Lihtsalt.

Seitsmevennapäeval läheme kambakesi Lady Dist hüljatud põllule maasikale ja reedel peibutab Pärnus Rednex – wish You where here…

Pühapäeval on Valtus zumbapidu ja Tane Mahuta Katariina kirikus. Kuna tahan-ja-ei-taha mõlemale või kummalegi minna, võib arvata, et lähen hoopis lastega Kessu juurde sauna 😀 😀 😀

Tänane sooritus lisaks loomadele-kolmandale-kätekale on üheksa kontaktivõttu ja orgunni. Üheksa on hea number. Maasika-arapp Di põllul. Egipti Eha. Eesliäri – pere, kes pidi ta täna Rakverre viima, kõrbes rahaliselt. Alo abiga kallilt koolivennalt teine puri – kenu – Tartumaalt – nagu Tartu kilud, eks – Soonele . Murakale käsikiri kui tootenäitis. Teresale kaks projekti. Lammaste nimekiri – kes siis nüüd lähinädalail kuhu. Ajakirjale Naised järgnev nimekiri ja puhastatud õpetajahärralugu.

Kuus tihedat tundi kirjavahetust-telefonikõnesid-asjakorraldust – pilt keskpäevaks jummala viltu ees. Aga tulemused igal rindel suurepärased. Aitähaitähaitäh.

Kereka hoiatus, et rotid nopivad ükshaaval tibud laudapõrandaaukudesse näis õige olevat – kuidas ma lugesin – ikka 10-11 tibu. Jõudsin juba end veenda tänulikuks, et suur tume ja pisike kuldne tibu – vikipeedia erilisimad – on alles – tassisin Tiuksule laste majast paar pappkasti väliaediku majakeseks ja ühtlasi kitkusin sületäie otra-kaera, mis endisel sõnnikuasemel lokkavad – ent vaikselt pesakonna juures kükitades sain neid viimaks ikkagi 12 😀 Kukk Baranka valvab enamuse päevast aediku juures. Loomulikult oleks õigeim suured kanad ja kukk Tiuksu kaitseks ligi lasta – aga ma ei taha neid kinnisena pidada. Ja liiatigi on mul ikkagi meeles, kuidas punapeade siiatulekul ühel neist persse kaudu sisikond välja harutati ja nahka pisteti…

Pardon.

Mees, kelle sisikonnas elavad külalised ta nahka pistsid, helistas ja ütles pohmakast habiseva häälega, et näh-läks-lappama-telefoni-enam-pole-ei-ole-hullu-tulen-võib-olla-reedel. Võib-olla küll – kui talle kaineks saades tundub, et tal siin veel midagi teha on. Talle oli just paar dj-pakkumist – neist seoses telefoni kaotamisega kah ilma. Täispakett – arvuti lasi õhku, telefoni kaotas ära, meie karjast kuulutas end õigupoolest juba nädalate eest välja – jäänud on veel vaid töökoht Tomi juures. Nagu aru saan, on sealgi tükati peenikesed kannatusejuuksekarvad. Palju õnne. On see kõik minu asi? Ei ole. Võib-olla erineb selle mudeli muster sellevõrra, et maksab mõne lubatud arve või auvõla – äkki on natukene mehem kui t. Või siis mitte. Näis. Mul on täiesti hangunult ja kalgilt ükskõik. Huvitav tunne. Kui pole ühtegi tunnet. Aitäh…

Ja palun. Sain lõunaune asemel põrguratta. Vahetult enne päeva pooleks magamist helistas Aleksander ja küsis, kas vastab tõele, et mõnimees jõi meid kõiki maha – enda jaoks. Ja mis ma nüüd atvga teen. Ütlesin pojale, et see sai soetatud selleks, et mõnimees sellega tööl käiks, lund-sitta lükkaks ja heinu-puid majandaks. Pole mõndameest, pole vaja ka va nelivedu. Pojakene meenutas, et mul endal oleks ka kergem. Ma meenutasin lapsele seepeale, et selle eest pidi maksma mõnimees – vähemalt kahe nulliga kolmeka kuus. Kui mudamaimu on kõhtu täis juues selle kuu panuse läbi kusemise lasknud ja lubadused sakuskaks peale hammustanud, pole mul suurt valikut – kas ostan Indile süüa või maksan mõnemehe järjekordset gigakäkki. Sinna otsa tuli meiereimullilt tuulubuluulu, et ta on juubelil kaine autojuht – kusjuures ta oli üks neist udumäekunnidest, kes pakkus end mäletatavasti metseeniks, oh allah avita…

Batuudi peale räntsatades jooksid mu unepiirisõelal kõige pealt järgmised kirjatööd loogilisse ritta – esiteks Tuusik lõpuni laiendada (millele tundus täna äripartner tekkivat – aitähaitähaitäh), siis enesepuhastuseks Leebeksloitsud, misjärel röövlirahnu, millest nii palju valmiski on – ja siis Maailmalõpp lõpetada (oleks aeg küll 😀 ) misjärel finišeerin Pilgrimiga…

Ja siis hakkasid kärbsed hammustama. Süda läks kuumusest rütmist välja. Alfa lõhkus linnuaediku ukse eest lauad maha, nii et sain viimasel hetkel jaole, enne kui tibud lammaste vahele laiali pudisesid. Ja tuligi põrguratas. Uuesti uinuda püüdes keerlesid mõtted absoluutselt kontrollimatult atv ja netipulga vahet, mida mõnemehe mamma keeldub oma arvele ümber registreerimast. Käisin duši all – puhtakspuhtakspuhtaks – silmi sulgedes ikka sama põrguratas. Püsigu see mul igavesti meeles, kui mõnd riista kunagi veel kellegagi koos, kellegi teisega arvestades soetada kavatsen. Asi tuleb küll teisipäeval Tallinna katustel põhjalikule arutelule, aga väga korduvate mudelite järgi soetatud ämber on kummaski jalas igal juhul. Kuni geistide suhtes nii külalislahke mudamaimu elus on, saab siiski kõiki jõledusi kuidagimoodi lahendada. Nii et tore, et ta seekord veel end surnuks ei nodistanud, oo jälkust.

Nii palju siis jahedat tundetust… Ja kärbsed aina hammustavad. Paranormaalselt lausa.

Rääkisime peaaegu tund aega Egipti Ehaga. Juba homme viin ta siit kaugjuhtimise teel kokku Jaan Soplepmanniga – arvasin õpetajahärra poja surma lugu kirjutades, et see on võigas erand – tavakodaniku jaoks polegi Eestis arstiabi olemas!!!

Ja Andele saatsin pika asjaliku kirja rea ettepanekutega. Annaks taevas, et haakub.

Ja lasteisale saatsin seoses Aleksandri kõnega koos Käteka kolmanda teise failiga samuti ühe idee. Millega ta ei saa mitmel põhjusel haakuda. Vähemalt olen poja jaoks nii palju teinud, kui selles sitatsioonis – ei ole trükiviga – vähegi võimalik.

Jätsin Maruusja ja varsa sisse, kuna mutikene lonkab esimest vasakut täna veel hullemini kui eile – ja üksiti tegin endale rahuliku öö, jättes neile seltsiks ka Manni – ka hoovipoolse traadi ribastamine, millega ta täna hakkama sai, pole liiga bro…

Vaatasin pärast seda, kui 3 päeva pole tahtnud telekat lahti teha – rikkis vist – mina, mitte telekas – Monaco filmifestivalil Parima inimlähedase filmi, Vaba Vaimu auhinna ja parima dokfilmi kaameratöö auhinnad noppinud „Imed, saladused ja John of God“ Brasiilia mekast Joao Teixeira de Faria poole sajandi vanusest Abadianiast. Käidud 😀