8.-13.juuli

Jumal teab, mis on meile hea – ja selle ta meile ka saadab. Ta ei saada meid sinna, kus valesti ja mõttetult haiget saame. Jumal on alati kodus. Ütles mu ema eile helistades – põhjuseks oli Richardi pulmakutse ja tõsiasi, et sel suvel Riksu vanaema Eestisse ei tule, seega Saarde ei sõida. Me rääkisime emaga nii kaua, et lauatelefoni aku sai tühjaks 😀 Eks vahepeal tekkinud pausid tuleb tasa teha. Ja igast päevast saab teatavasti kirjutada raamatu. Eriti kui need päevad on nii tegusad, et elu elamine ei jäta aega elust kirjutada. Täna tuleb telegramm – päevaraamatut on harjutud lugema ja mul siin esmaspäevast saadik päevad puha raamatamata 😀 Püüan end ületades lühidalt – lühidalt kirjutamine pole tõesti mu tugevaim külg 😀 – viimased päevad kokku võtta. Lausa lihtlausetega.

Esmaspäev

Raudteejaamas tuli varahommikul Türi rongilt selline pere, kellega saaks ja võiks nii suurt talu pidada nagu Soone. Kai, kellega meie vanaisad on vennad. Tema vanuselt teine poeg Mart, taevast saadetud Ottomar, vanima poja poeg, kelle mai beebina põlletaskusse korjas, Kristjan, noorima poja lapsed Joosep, Jakob, Johanna ning tütretütar Rebeka.

Esimese ringiga koju toodud hõimlastest Mart ja Ottomar panid kohe üles tiukrutibude aia ümber võrgu – jäin rongivastu spst hiljaks, et korjasin õue pealt tibusid. Suured kanad aitasid. Päriselt ka. Teise ringiga võtsime ühtlasi Reeda juurest pärakäru. Kogu kamp kandis põrandalauad, mida ma ei kasuta, pärakärru. Transakulude katteks panin juurde lakid-keermelatid-ankrud-poldid. Kõik asjatud soetamised ühe korraga majast minema. Kallis Kai sukeldus kööki, mehed alustasid kiiret-efektiivset-mõnusat ehitamist ja tüdrukud kargasid mu tüüpilise töödenimekirja kallale – siuhviuh!

Ajasid kahe silorulli jäänused laiali – pärast päikesekäes kuivamist saab neist lauta kena allapanu.

Võtsid lambakoplist postid-nöörid – mis koplist lehmakopli pidi tegema, aga tegelikult lasi lehmad metsa 😀 – maha. Kammisid koerad ning korjasid nende pesad-õuemuru karvatuustidest puhtaks. Koerad naeratasid.

Luudasid-kühveldasid püramiidi ehitusjääkidest puhtaks. Meie vendade Joosepi ja Jakobiga sõitsime Piibelehte – bensukas pani Hepa-Tiit targu kärule tuled 😀 – ESPAKis kohtasin Haua Mikut, kes ei tea endiselt, millal siia palkide ja kraavini mürrab ning külavanem Laurimaad, kes ei teadnud samuti midagi. Piibelehes ütles lahtiselt kooserdav Pille heatujuliselt tere, peremees aitas lauad maha ja me kimasime bussile mu laste vastu – rong ja buss tõid elumõtte ja ellujäämise võimaluse tagasi.

Püramiidpüramiidpüramiid kerkiskerkiskerkis – lapsed korraldasid batuudil suguvõsa kokkutuleku.

Kui viisin Reedale ka käru päraluugi ära, arutlesime, kui palju võib üks lause muuta – pärast Shreki etendust Barakasse minnes küsis Tom Reeda juuresolekul, ega ma ehitusmeest tea, emand ulatas kuningale soldati ning meil kõigil algas täiesti uus elujärk.

Vahepeal jõudsin vägede juhatamise sekka pidada läbirääkimisi Viljandi moto ja SA Terve Eestiga. Ja Kaiga – kui ta saab voki ja kraasid, teeb sügisesest lambaniidust ise lõngad, sooritab ise talvise… ee… orikarealiseerimise koos poeg Mardiga, kellega vestlesime pikalt ja mõnusalt, kui mina tegin hilisõhtul boksid ja õhtuse talituse ning tema nibis järjekordselt hobusekopli elektrit. Lõputu küünlapäev on sellega.

Järgnes saun-grill-raudteejaam – Rebeka sõitis Türile, et ema saaks tööle ja tema lapsi hoidma, lubasin talle tegeliku-süvenenud ratsatrenni esimesel võimalusel. Öö sisustas Jakobi hambavalu. Kuni eranditult igas voodis tudus keegi – ei, sahvris oli tegelikult veel 2 vaba madratsit – lohutasin, andsin valuvaigistit… Nagunii ülesaetuna mängisin igaõhtust mõnusat mängu – kv.ee – kinnisvaraotsija juhatab automaatselt ühe pakkumise juurest teise juurde, seekord salvestasin Saadjärve äärest paar maitsvat varianti, ehkki kuhugi Tartute ligi enam ei lähe – ka mitte Palamusele, kus on paar nunnukat – kataloogis on ligi 30 sobivat, ent hetkel tahan küll reaalselt vaid seda Paide-lähiste pesa vanajumalanna selja taga – ja teada olen saanud ka, et praegu on siinse riigikese hind liiga madal, jõulu ajal tõstame.

Teisipäev.

Kolmandal katsel jõudsime Jakobiga hambaarstile – suvepuhkused Rapla-külas ju. Eelnes keskendunud slaalom kallite hõimlaste vahel, et miski enne kodunt lahkumist maha ega tegemata ei ununeks. Jakobil tõmmati ussitanud hammas välja, lasti sodi jooksma – ja valu ununes kiiresti.

Eksisime Tallinna-teel Kristjaniga – Kai-kasvatatuga – ära – ja tema seljakott jäi Soonele. Taevaisa tahtis näidata Sausti-Kiili idülli – ja Kurna-tagust Stalkerit.

PERHi nelja registratuuri läbides sattusin Kafka-maailma, mis vallandas vastupandamatu nutulörina. Ju vist teadasaamine, et seoses Mardika tähtkuju lisandumisega kalastusin, mõjus identiteedile. Minni käis koos emmega mammograafis – klaasi taga muidugi. Kui pärast Aatriumis spagette ja rohelist, pannakottat ja värsket leiba sõime, kuulsin Aleksandrilt uudis vanima venna naisevõtu kohta.

Barakas  Tomiga kohtudes oli ka temal uudis – vanaema lahkus – nii et meil kõigil oli põrutustepäev. Tänu Indi-Tomi fenomenaalsele koosolekujuhatamise talendile kujunes asjalik-leebe arutelu ja tulevikusihtide paikapanemine – mis ei tähenda, et kõik osapooled oleksid päriselt pihta saanud, millest jutt käib – või et kõigega oleks tegelikult üheselt lepitud… Deemonid ei maga. Ka siis mitte, kui Jumal on kodus.

SA Terve Eestiga kohtuma ei jõudnudki. Pugesime loomaaeda, kuhu jäime kuni sulgemiseni – aitäh, hõimlased, et meile selle mõnu võimaldasite – seal on paari saarekese sees vanad head Veskimetsa majapidamised tühjana seismas – just sellised kohad, kus elada tahaksin. Oaas keset loomaaeda – muinasjutt!

Kodus tuli õhtune talitus ja päevastest vapustustest väljumine unekaissu.

Kolmapäev

Ühe raamatu sissejuhatus sai Isa juurest kaasa toodud – sealpoolsuses rännates sündis Tuusiku-romaani raam. Hommikul viisime Mardi rongile – teel tõime Agrovarust isolaatorid ja kärbsepaberid – ja sõitsime lastega lady Di Pärnu-Jaagupi-lähisele põllule maasikale. Sain teada, mida tean niigi. Ma ei oska lapsi tööle panna. Eile pidin ema küsimusele, mis tööd mu lapsed teevad, vastama – ee… mnjaa… nomaitjaa… Vanimal on mitmes kõrgkool käsil, järgmine on ja korraldab, keskmine puhkab. Laste motiveerimine lihtsalt ei õnnestu – loeng sellest, et kodust välja sõites määrab kütusekulu maasikate kilohinna jõuab küll kohale, aga nojah. Kisamine teeb immuunseks. Ja ainus, mis toimib, on laste kogumine endaligi, nii et nad teavad igal hetkel, et ma näen – ka käpuli mees vagudevahet pidi kroolides ja traalides, ikka näen.

2 tundi hiljem saabus hobuseid jälitades end jalust ära ajanud Karekas – otsustas jätta oma segaveriseks saanud karjast vaid kolm puhast ja minu jäärapoistega uue karja ehitada – käisid lühidad mängud majamõttega – vaatasime lady Di teise abielu alguspesa üle, see on müügis ja tuhande võimaluse maa. Ja siis läks Laura-Retti Pärnusse etenduse proovi.

Ärevus selle pärast, kas kütust koduteel jätkub, hoidis ärkvel – välja vedas! Kehtnani. Kodus ootas võrratu sokuribi hautis ja soe sai, mida Kai ja Indi kahekesi veel juurde ka küpsetasid.

Minul olid muudkui aga määtsud, kes Kai käest lutti ei võtnud, pesu, poistel puitparketi kombineerimine, meil kõigil tandri koristamine, ning õhtune talitus tuli seekord osas, kui sead-koerad olid söödetud, järgnesid filmi tabor uhodit v njebo võtted raudteejaamas – õnneks polnud palju rahvast, kes sai lustida vaatemängust, kuidas Mama Kai kannab kaht suurt kotti – lamba- ja sokuliha, pardimunad, soodne kohv – Ott kuut kasti maasikaid ja lõngapampu – penid Vihvi ja Pahvi paela otsas sabas. Rongilt tuli Aare, järgnes kiire ja tõhus Reeda sünnipäev koos uudistega, mis mõjusid mulle energeetilise seose tõttu puhastavalt – Reeda vend võttis naise ja ootab lähikuil titte. Õnne! Mind ootas kodus koristaminekoristaminekoristamine, majahaaval, metoodiliselt. Aare ja Aleksander ehitasid püramiidi asjaliku ja tõhusa riiuli. Kui lapsed eile sinna köögi sisustasid, lendas napsuklaaside riiul põrandale – tuhanded killud ja palju õnne – ilmselt kasside abiga – ja sissepühitsetud see kõik oligi 😀

Neljapäeval olid mu pärisosaks pesudpesudpesud, saatsin Opaasliku Raikkülast Rakverre – võrratu küps ema kahe indigolapsega viisid ta koju, kus temast saab turismitalu vapiloom, praegu on tema karjaks üks koer ja üks lammas 😀 – poissi peale pannes õnnestus emand Düünaga vestelda-kallistada.

Aleksandrist sai tõeline väike peremees, kes oskas-jaksas Piia saadetud Rebase talu vanad kartulid sigadele ja uued perele vastu võtta, liigseks jäänud aia maha võtta – pluss kaks redelit ehitada. Minul tuli seejärel maasikad puhastada,  juulikuise kõnevastamatuse sündroomist läbi murda, see õnnestus kolmandiku ulatuses – töödelda fotodfotodfotod, püüelda tagasi tavarütmi, nügida ööpäev õiget pidi – ajud olid nüüd kirjutamisest puhanud, elagu kirjutamine! Seda tehes on paraku raskem mitte mõelda kui pildipiiril füüsilist vihtudes…

Baibai, Baranka! Kai koeri rünnanud noor kirju kukk jäigi tigedaks. Tahtis seljatagant Indile kallale lennata, Aare sai vahele, peatustasid ta koos Aleksandriga. Poja arvas, et vahva oleks reedeõhtuni Tallinnasse minna – sai minu ei-le lisaks telefonitsi isa kategoorilise – ja seega õppetunni, kuidas aastaga tekkinud usalduspaari nädalaga väga kauaks laiali pudistati. Nii käibki.

Pidasin kõnesid ja kirjavahetust akadeemik Toomas Rauaga, Karekaga, Brigitaga, Saksadega, Alu nõid Ivikaga, kes on Hispaanias, Jaanikaga…

Ja siis äkki – tadaa, Tirr! Enne Raikkülla Opaali lähetama sõitmist toitsin lutikad. Seekord polnud isegi teabmis tüdinud ega pahur ega kätsatanud, et mul on siiber ja hopphopp sügavkülma, lootusetud tuustid. Ent kui koju tulin, oli Kareka-toodud äbarik Teresa-Tiriseja külili, pilk helesinine – ja kõik. Tallerääbis, kes oli oma kolme elukuu jooksul küll tagumisest, küll esimesest sillast maas, kel oli ülilühike rinnakorv ja peenikesed jalad, ülivaikne tirisev hääleke ja üllatavalt arukas pilk, oli lihtsalt lambist lahkunud. Kindlasti mitte ei mõelnud ma tõsiselt, et neid ükshaaval sel kombel sügavkülma tahan suruda – praegusel ajal tuleb väga täpe ja ettevaatlik olla, kui kosmosest midagi tellida. Vaikus…

Õhtusööki tehes vingusin mõttes – Kaiiiiii, küll oli hea ja turvaline ja õige, kui sina siin keetsid-küpsetasiiiiid! – viisin lapsed Estoniasse end puhtaks ujuma, tegin ise seni auto puhtaks, vaatasin koduteel rõõmuga, kui imelised heinad on Reimol meie jaoks õnnestunud…

Alles täna jõuan Käteka kolmanda jätkamiseni – see on lihtne ja muhe lugu sellest, kuidas rambod atleediklubis üksteist hakivad. Eile õhtul saabus taas Aare, nii et viisime üksiti Väljatagusele mu vanima tütre perele lõngad ja fotod ära ning isolaatorid talliseinale ja vooluringi sulgeva traadi panid poisid. Seejuures tegid nad tuhandeid naljakaid lükkeid – panid traadi jaoks ühe rea isolaatoreid, aga traadi unustasid teistesse, kus see seina tagus, asusid voolutugevust testima, kui pool voolu oli käepidetkaudu maasse lastud. Lõpuks tegime igatahes Indiga targu kontrollringi, et ükski kasteheingi vastu traati poleks – ja selleks korraks vaikus. Augustis viin tugevama tiksuja Rütmi-taatide kätte ümber mähkida. Vot ei raatsi uut osta.

Ja kui ei jaksa-viitsi töid lõpule viia – ja ise jääd seejuures teatavasti energeetilisse lõksu – on hea, kui sugulane Ottomar küsib fb-s:

tsauuu. kunas pilte näha saab, mida sa tegid?

22:18

Kati Saara Vatmann

Heihopsti, kullake!

Loodan, et homme – plaan oli, et täna – aga kujunes jabur päev – esiteks jäi kukk pärast kutside ründamist kurjaks. Läks Indile kallale – Aare sai õnneks vahele – ja me giljotineerisime ta. Kuke, mitte Aare muidugi 😀 Raikkülas oli vaja eesel kaubikusse saada – hulk jama ja ajakulu, aga see-eest istusin minikleidiga tükkis nõgesepõõsasse, eesel süles.

Ja kui koju jõudsin, oli üks lutitalledest sirgus. Kõige äpum – sisuliselt surnultsündinu.

Kuna Aare läks hommikul pärast kuke killimist rongi peale, pidin talleäbaga ise majandama jne.

Äsja viisin lapsed ujuma – ja ise olin täna see sinder, kes ei teinud sel kvartalil esimest korda talli puhtaks – panin värsked heinad peale ja hiilisin minema – nii hirmus väsinud.

Äh, ma ütlen.

Oled veel Mamma Kai juures? Või Tartus?

Mina lähen teisipäeval jälle Tallinnasse arstile – ausalt, siiber pidevatest ettearvamatutest jamadustest.

Ott naeris vastu:
issand kui palju sa liha siis said ju..
ega see üks kord nüüd loomadele halba ei tee, kui sa uue heina peale viskasid ja ise jalga lasid, kui koos heinaga oleksid uttu tõmmanud, oleks tiba valem old 😀
ikka veel kai juures homme kell 3 tuleb buss ja siis lähen linna, naine ka igatseb juba meeletult. vaatan äkki tulen kuskil kuu lõppu poole veel külla kui sul selle vastu midagi pole.22:44

Kati Saara Vatmann

Nii me kokku leppisime jah – ratsutame, teeme tiba küttepuid – ja päris kindlasti nii hullusti ei rabista kui seekord – mul polnud kuu aega meest majas olnud, vaja kohe maailmarevolutsioon teha siis ju, kui mitu tükki korraga käepärast 😀

Kukk kippus juba enne hoiatavaid asendeid võtma – hea, et see ära juhtus, muidu oleks keegi veel viga saanud. Eesel kartis kaubikut. Perekond, kellele ta nüüd sai, oli võrratu – ja Opaal tegelikult käitus nii, nagu oleks neid eluaeg tundnud – rahu ja vaikus ja pea neil kaisus. Stabiliseerivad üksteist vastamisi. Ja tegelikult pole hullu. Kogu mu elu ongi siuke sõge võitlus. Kui tuled, võta kindlasti tüdruk kaasa.

Ott vaidles – minu arust polnud midagi hullult palju tehtud, täitsa normaalselt, mulle meeldis ja vahel on selline omade seltskond täitsa mõnna. Ainult et vahel oli täitsa hale vaadata, kuidas sa rabeled ühest kohast teise, nii pisike ja tragi ja sada tööd ühe korraga, ikka võtan piiga kaasa, kui ei tule siis kasvõi lohistan, tal peab ka hea olema ja sinu juures on, ta on hästi häbelik, ei saa eriti võõrastega jutule…

Nõustusi: Pisut hull on mu elukorraldus jah. Aga alati on lahendus. Minu kõrval ei pea ükski mees vastu – nad ei oska rutiinset tööd teha ega lubadusi pidada. Ah, mis sest rääkidagi. Poen tuttu. Kallikallikalli

Ott (sünnilt muide üks kaksikpoistest) vaidles: keegi ikka peab, kõik ei ole ühesugused, selline maaelu on jube mõnus… sulle ka kalli kalli head und

Aleksander möllas eile, nagu noor peremees kunagi – lappis lehmadest jäänud aiaaugu, sisustas koos õekesega püramiidi köögi, kruvis tagasi potisangad, kinnitas sinna riidenagi. Minnile tuli uus töö – notsukartulite idutamine. Noor peremees ja perenaine on majas, tänu taevale! Ja minul ikka mu igapäevane simultaan – kirjavahetus Estepona järjekordse müügi asjus, Tommi-diilid, hambakliinik, fotod, koduleht… Raadios Leplandi Escucha…

Käisime Jaanika juures võrratut vaarikakooki söömas ja päris asjadest rääkimas. Viisin lapsed Öökulli järve ujuma. Pühapäeval tuleb Kuke Maie paaritustunnistustega, mitte zumba, sest nagu ütles mu emme – Jumal teab, mis on meile kellelegi hea. Esmaspäeval Saksad. Teisipäeval jälle perh, mis parata.

Täna on laupäev, kell neli hommikul möllasin viimase nädala kirja, et harjunud lugejad ei arvaks, et ma olen surnud 😀 Kavatsen Käteka kolmandat vihtuda – kuigi kirjastajahärra on watergate’il, edasi Muhu väinas – ja mina pean veel kord kordama – aitäh, ema, et eile nii õigel ajal helistasid!