16.-17.juuli

Hommikune esimene vaatepilt – Madonna nopib uniselt ja keskendunult õunu, tallis jalutab üks kana Battaya jalgade vahel, teine istub tukkuva Maruusja seljas. Pardimamma ajab ehmunud Ritsikat taga.

Kõik lambad magavad mötsakus lahtise köögiakna taga. Lubavalt pilvine-tormine taevas. Aga vihma pole ikka tulnud – ja see pole sugugi hea enam – nagu ka mitte see, et Battaya teeb jälle Ritsikale liiga – teise noore ema küljed on hambajälgi täis, kintsu sisekülg lõhki, kuna ta on millegi otsa hüpanud – ja meel nii kurb, et täna õhtul pärast külaliste lahkumist olin jupp aega lihtsalt tema juures ja laulsin talle – kuni ta magama jäi. Jätsingi ööseks sisse – puhkab jalga, närve ja taastab turvatunde vaene õrnakene. Laulsin esimest ettetulnud laulu – Kadri Hunt laulis seda kunagi –

Ema, mu armas ja hea –

Kaua ei ole sind näinud

Ei tulla ma saa nii pea veel,

Ema, mu armas ja hea.

Ema, sa ootad, ma tean –

Pikad su ööd ja su päevad.

Ammuseid kirju veel loed,

Ema sa ootad, ma tean.

Endiselt hästi mul kõik,

Muret ei maksa sul tunda.

Tulen, kui kiire aeg mööda läinud on

Ema, mu armas ja hea…

Üleeile sünnitas jänkerdis Maitjaa viis poega Reeda juures – Reet ütles, et tal on talli selles osas ruumi paarisajale küülikule, nii et – tuld! 😀 Mis vahet seal on, et Maitjaa, Rosin ja Toe Tag said Renelii jaoks… ee… mis need nimed tal olidki… Tiku-Taku-Pätu. Aga palun. Jänks kehitab õlgu – nomaitjaa 😀

Eile, kui olin Eesti Naise septembrisse loo saatnud, sõitsime PERHi minu emalikkuses leiduvaid sõlmi ja veretilkade põhjust rinnahoidjas uurima – diagnoos – vähe rasva, kondu saab kergesti traumasid, ilma et ise märkaks, kui see juhtub – ravi – elus esimest korda hoolivat ja töökat meest ja kätelkandmist! Ja kustkohast võtab üks Saara mehe, kes kätel kannab, rasked füüsilised tööd ära teeb ja pekki aitab kasvatada, mis ei lase tissisoontel rebeneda, ahmismaküsin?

Saara võtab tänase Õhtulehe ja loeb oma paljulapselisest lasteisast kui laevakaptenist, kes võtab laste jaoks aega, enne kui need seda küsivad. Saara loeb seda huvitavat artiklit, juures pilt kolmeaastasest Indist Pärnu jahisadamas, ja valmistab samal ajal mõnusasti head toitu Anne-Danielaga, ümber sülem oma ja tema lapsi. Ja kuna on selle aasta tasakaalukaim ja rõõmsaim, üllatavalt paigas ja rahulik, õnnelik ja helge ajajärk – ma ei tea, millest see on tingitud, sugulaste dessandiga algas ja üha süveneb – on mul pohlad puha, mida kõike paber kannatab. Ühe hiljutise Jaanika kirjaga meessoo ja isaduse, kohusetäitmise ja mehlikkuse kohta on kõik see kompott nii naljakas kakofoonias ja kontrastis, et… Kohe on. Ja las on. Ja on. Ja on.

Neeme Lall, kelle juurde sisetunde ajel läksin, osutus lummavaks isiksuseks koos oma Laia tänava Avatud Ateljeega – uskumatu oaas ja eriline suur poiss oma vahva plika Ingridiga. Oma. Päeval, mil sisetunde – ei mingi eelteabe ega üldse mitte mingite faktide ajel – temaga ühendust võtsin, nägi ta mind unes. Tiiutalutütrekese, ümariku ja pehmena 😀 See ei üllatanud meid, Omasid. Täna kuulas Anne-Daniela küll veidi skeptiliselt, kuidas rabi Benjamin mulle Saara pühakunime andes kanalduse sai – oi, kui ammu ma pole Põlva karismaatilises kirikus käinud ja ai, kui väga sellest puudust tunneeeeen! – aga need asjad, nagu nii minu kui Siiri kohtumine Marlene Dietrichiga lavastuse loomise ajalgi – juhtuvad ja seletades kõlavad nad tõesti kuidagi uugapuugalt. Mida nad tegelikult üldse pole. Kui Neeme juurest lahkuma asutasime, saabus sinna kõhnake-kahvatuke Lea. Miks on väerahvas nii väsinud??? Tane Mahutal märkasin sama. Teleekraanil ja FB-s ka. Mis meiega toimub?

Kuni lapsed Pirital tormises meres ujusid, andsin Kroonikale telefoniintervjuu Ilvese netipilve-luulu kommentaariks – mida ausam ja avalam, avalikum ja pahetum olla, seda vähem on karta -, vestlesin siseministeeriumiga ja ajasin fotoka liiva täis, krt. Kodus ootas loomulikult määkisakoor ja tormis lendlev majapidamine – Aleksander kinnitas batuudi maa külge ja batuudivõrgu batuudi külge. Õhtupoolikul külla tulnud Kuke Maie ja tema vangivalvurist õetütar Anni oma narkokoer Sallyga ning Reedu ja Renelii taksi-Toomasega õnnistasid püramiidi lõpuks ometi sisse. Anni töötab koos meie kauase koduabilise Kadriga ja on üks ütlemata armas ja ehe inimesetükk. Kui me kõik kobaras vaatega hobustele ja lammastele kohvi ja rullbiskviiti konsumeerisime, oli mul tavaline küsimus – kuhu ma siit kibelen? – ent nende lahkudes oli tavaline vastus – sinna, kus ma ennast ja hobuseid ei raiskaks, kus lähedal olev ratsakool ja tallitüdrukud arendaksid meie kõigi võimed välja ja ja ja – nagu ikka. Reet ütles seepeale, et meil oleks mõistlik hoopis Maie siia kolida – tal on ratsakeskus rajamisel, tema kõrval suur tühi tall ja maja… Piisab teatavasti jah ühest lausest, et kõik pöörduks pea peale ja saaks täiesti uue suuna.

Õhtul, kui Teresa tekst oli skeletina olemas, vaatasin taas kinnisvarahindu – Soone talu on liiga madala hinnaga, see on kindel – jõulu ajal tõstan 91 peale. Ja kevadel 99. Mul pole kiiret. Asjad peavad olema õiged ja õiglased. Seda enam, et üks mees teatas täna, et ostab meile Indiga selle maja ära, mis mulle seal Maie lähedal meeldib – öelgu ma vaid… Mida? Jaajaa, ostku jaa 😀 😀 😀

Täna kirjutasin Tessa-teksti – mis pälvis subjekti ehmatuse – hästi tavapärase – muidugi, Asjadest tuleb rääkida, Sõnumit jagada, inimkonda ühisvälja seadustest teavitada – aga parem kui seda teeks keegi teine. Kes? Tessa jõudis otsusele, et ikka tema 😀 Tubli tüdruk. Fototööd ja arvetekoostamine, kirjade vastamine ja koostamine, Aleksandri sünnipäevakutsed – jälle kolm tundi siuhviuh.

Pärast tolmuimejaringi ja pesude riputamist, poeskäiku ja taas ühe vikipeedilise jooksiku kinnipüüdmist – tibud, kasvage rutem, et te aiavõrgust läbi ei mahuks!!! – vestlust viikingi ja akadeemiku, Brigita ja meiereiga, motoklubi ja ajakirjade toimetajatega – saabusid Rodgersid.

Oli ütlemata mõnus olemine – grillisime ja lobisesime, käisime järve ääres ja talitasime koos loomi – mul oli aega küll. Palju tehtud – ja erandkorras ise endaga täiesti rahul – süvenesin järjest kõigisse loomadesse, kanad turnisid mööda mind, kui õuemurul istusin – hetk, peatu…

Veidi jaksan Neeme-lugu luua, homme tuleb akadeemik külla, Aleksander lihvib ja värvib Indi koolilaua – mis tähendab tema toa koristamist – ülehomme tuleb rida telefonikõnesid teha, pühapäeval peab Renelii sünnipäeva ja viikingid kutsusid oma kantsi külla… Aitäh. Kõige eest. Kõigile. Palun aina selliseid helgeid ja õnnestunult töiseid, rahulikke ja külluslikke päevi Omadega.