18.juuli

Veel ja veel ja veel…

Aga ei.

Liiga vähe ja liiga palju.

Segane jutt? On jah. Vihm on teemaks 😀

Täna keskpäeval oli akadeemik koos lapselastega, kes on pärit Noarootsist, ent kelle vanemad peavad nüüd Haapsalus kohvikut, meil külas – jäätise ja arbuusi lõuna – ja meil oli  teemaks inimeste mahakandmine – siin Raplamaal on see kuidagi eriti reljeefne. Pean naabrinaise Ingega nõu, kas ja kuidas teemat arendada – mis juhtub, kui alzheimer-light jätab soliidse vanahärra 10 aastat enne aega juhilubadeta. Hädatapp. Sama dünastia, kus see vendade – ja nüüd ka õe teisele kaldale sõudmise abonement käsil.  Tuhandest olulisest teemast rääkisime akadeemikuga – ja ma tundsin totaalset kergendust, et ei pea siin majapidamises ühtki jaburust põhjendama-õigustama-vabandama – neid lihtsalt pole 😀 Elus ja eluta majapidu on kontrolli alla saadud. Peaasi, et ma käitu nii, nagu Neeme sõnul paljud loovad ja rahutud hinged – tekstis, mida olen täna jupiti koostanud, nagu külalised ja äike, uni ja ujumine just lubavad – otsime ise jamasid juurde, kui liiga stabiilseks läheb 😀 😀 😀

See veel ja veel ja veel kõlas meie hoovilt taeva poole, kui pika punnitamise ja päikeselõõsa ja kurjade kärbeste kiuste pressis pilvest vaid kümme minutit vihma alla. Tolmavate põldude vahel õhtupoolikul Reimot kohates kuulsime küll, et see rikkus tal lambaheinad. Mnjah. Seda siis see liiga vähe ja liiga palju jutt siin ülalpool tähendas. Meil vajavad koplid ja hobused, elektrikarjus ja õueteed hädasti kastmist. Ja kõik teised ka on hakanud taeva poole palvetama. Esialgu vaikselt, aga küllap meie hääled valjenevad. Ja väga kiiresti. Sest see on nüüd põud küll juba jah.

Enda ja akadeemiku lastega ujumast tulles kohtasime külateel kaht põuast morni emmet tittedega – Reti ja naabrinaine. Neil on sama palju päevakajalisi teemasid lahata kui meil akadeemikuga. Neid teemasid oleks vähem, kui me tuumafüüsikuga teadnuks kevadel, et see va legendaarne sitt on tema mustsõstraistandusele nii teretulnud – oleksime vahetanud sita servamata laudade vastu, hulk konflikte olemata. Oleks-poleks on ses mõttes kohatu, et see lahendus venitanuks mitmed paratamatud protsessid mõttetult välja – ja ühel hetkel käinuks ikkagi hele plaks. Mistahes kummi venitamine ei muuda kummi millekski muuks kui see just parasjagu on. Kumm.

Viikingid helistasid – ootavad teisipäeval oma kantsi.

Praegu luuravad lapsed jalgratastega neid ühiste huvide ja teemadega emmesid. Homme viivad Aleksander ja akadeemikuvõsu Indi koolilaua õue, lihvivad ja värvivad. Ja tüdrukud sorteerivad seni mängu- ja kooliasjad. Toome rattalenksu, valge värvi pintsli ja viime fotoka liivast puhastamisele.

Akadeemik on veendunud, et veel meie lapselapsedki kannavad kolhosnikumentaliteeti.

Ja ka kõigi tulevaste põlvkondade kunstnikud põevad samu probleeme ja sõdivad samade deemonitega, millega on jamatud aastatuhandeid. Aga ükskord algab aega, kus kannatused ja kurbus pole ainumõeldav loomingut käivitav jõud. Ükskord? Täna! Aitäh.