22.juuli

Sügis on õhus. Jõudsin just Karekale joriseda, et tänane torm käkerdab ja kurnab, aga ei puhasta ega klaari – kui see juhtus siiski. Sain keset ühe ootamatu külalise Soonelt läbi tuhisemist järsku aru, miks ma takerdun ikka veel samadesse skeemidesse, miks ja miks ja miks – sest kolm peatükki tagasi teoreetiliselt lõppenud elujärk on praktiliselt lõpetamata. Sellega kaasneb oksendamaajav metseenide otsimine ja rutiinne rügamine, noorsooga konfronteerumine ja provintsliku variserlikkuse põrnitsemine selle asemel, et sellele lõpuks ometi korralikult jalaga persse anda. Sellest teada saamine on juba pool võitu.

Ja ma küsin nii endalt kui teilt-meilt kõigilt, miks me oleme oma valikud teinud nii, nagu oleme. Tänast Delfi-Päevalehe lugu Erik-Niiles Krossi miljonitest lugedes meenus, kuidas ta mingil EÜSi üritusel mu sülle haaras – aga mina olin seal tollase psühho-poihvrendiga – ja libistasin end maha tagasi. Tema oli parasjagu vaba. Selle meenutuse kulmineeris selguselejõudmine – minuga koos poleks ka tema see, mis on – poleks neid pinevaid-põnevaid tagaotsimise ega –otsituse aegu ega miljoneid. Meil kõigil oleks kõik totaalselt teisiti, tiutiu ja teisiti, kui oleksime igal ristteel teisiti valinud. Aamen.

Ülejäänud kari ei pea aedikuta jäänud lutikaid üldse lammasteks. Mis pole neid seni takistanud ellu jäämast. Aare veetis esmaspäevahommiku saunas liha tükeldades – selgus, et Tiriseja suri tervena, mitte midagi ei olnud sisikonnas valesti, ei täisläinud ega infarkti saanud, ei soolte sulgust ega kopsuhaigust – halleluuja… -, mina üheksat kirja ja natukene kätekat kirjutades. See nädal võiks olla selline, mil inimesed vastavad kirjadele. Olgu vastus, milline tahes – ta olgu olemas, siis pole me mingeid hämaraid energeetilisi sidemeid pidi üksteisele kammitsateks. Ja enam ma kusagilt sponssi ei kerja. Üks tänane tuline vestlus – õieti üks tänastest tulistest vestlustest – ütles, et loomine ja rahastamine, puhkavate majandusinimeste asemel kerjamine ja orjamine on alandav ja saab karistatud seeläbi, et ei suuda luua. Niipea, kui käsikirja viimaseid faile püüan kirjutada, tuleb tõrge just sellepärast, et teatud ringkondade, eetika ja selle igakülgse puudumise juures polda midagi kuulnud vanasõnast „ühest lambast kahte villa ei saa“. Ja ei saa ja ei saagi saama. Kui võimatut püüad, ei saa kumbagi. Nagu öeldud – ammuammuammu aeg sellele jurale jalaga persse anda. Aitäh, kolm tõmmut moori, kes te täna – ise seda teadmata – näoga mu tegelikkuse poole pöörasite ja täiesti ootamatult silmad avasite. Vasaku ja parema silma. Sitta siinkohal selle kolmandaga – sellel on kõrgemad ülesanded, mitte elementaarse taaga ees ukse lõplik sulgemine.

Käisin Kalbus odra järel – on lähemal kui Kodila – ja ma tahtsin Den Viliberdi juures käiguga enda jaoks ka selle sotsiaalmeeste pealinna ümber väestada. Eile poes piima järel käies nägin sealset Soorut – Olevi osad asjad on endiselt Tallinnas. Brr-glinglingrrrauhhh!

Oligi mõnus käik – Vilibertide vasikad vahtisid uudishimulikult, mida sebime – nende emmede toodang läheb e-piima – ja mu koduteel helistas Teresa, sest Naisteleht oli tema materjaliga teinud, mida toimetused ikka teevad – Signele enam vastata ei jaksanud. Kangutasin 7 kotti otra autost aita, külm higi seljas – just külm ja hirmutav, mitte kuum ja mõnus tööhigi. Kallistasin hobuseid, jalutasin vikatiga ringi ümber hobukopli. Ja leidsin puutüve küljest traadi, millega Ritsikas ilmselt oma kintsu lõikas. Ai. Panin puhtad pesud kappi, tõmbasin tolmud-põrandad üle, kasisin auto tolmust, vestlesin Tänapäeva-kirjastuse Mariga – nii armas vestlus oli! – ja selgitasin eesliga-õnnelikuks-saanud-Ailile, miks mul finantsiliselt überärev hetk tekkis – ebastabiilse ja ebaeetilise neiukese – ja minu nõrga närvikava – tõttu. Aga lõpuks jõuab Opaali saadetis väga mõnusasse kohta – sellest saavad allapanu kaerapõhud – sügisel-talvel bokse puhastades mõtlen mõnuga-tänuga Opaasliku ja Aili pere peale.

Ja nüüd aitab sellest teemast.

Hetk pärast päevapoolitamist – kui valmistusin juba Jaanika järele minema, et temaga koos Alu nõida külastada, üllatas mind ootamatu – ehkki väga oodatud külaline. Mööblitööstur Kersti, kellele mõtlesin enne suve lõppu külla minna – Eesti Naise november tahab head lugu. Tõmmu, tuline, täidetud – ja käivitas vaevalt tunni jooksul terve maailma – Kersti-nimelistel ärinaistel ongi ühine omadus maailm käivitada – kui see vaid nende oma teed minnes käima jääks ega rutiini raugeks…

Ka Alu nõid Ivika, kellele koos Jaanikaga külla sõitsime, oli tõmmu, tuline, täidetud – ja haldas kuninglikult omaloodud maailma. Kuhu ta mind tagasi kutsus. Sest tahab kingitust teha! Aitähaitähaitäh juba ette – ja Aleksandri sünnipäev on meie uueks põhjalikuks kohtumiseks ideaalne päev. Jagame ja kingime midagi… millest vot ei räägi. Pärast ehk.

Jaanikaga oleks tahtnud pärast neid kaht pikkade mustade juustega naist kui keeristormi veel rääkida, aga sisetunne ütles, et kodus pole lammastega päris õigesti. Ei olnudki. Noored olid kambakesi koplist väljas ja lõugasid vabaduse nautimise asemel üle küla.

Kirjutasin kohe pärast õhtust talitust sama soojaga loo telje ära.

Ja kommenteerisin FBs Krista Lensinit ja Kirsti Timmerit ärritanud värki – õhtulehtnilbukene tituleeris laste seltskonda viimist staarihakatiste upitamiseks !!!!!!! – enamasti hoidun, sest see ajab oma postkasti umbe, aga nüüd-vot ei saand vaiki olla:

Bravo, Krista! Nagu oled märganud, on minu lapsed alati kõikjal minuga kaasas – alates sellest, kes nüüd on 24 lõpetades äsja seitsmeseks saanud Indiisuga – mis kuradi staariks neid keegi siin üldises Kihnus on upitanud – laste koht lihtsalt on ema kõrval – ja kui üritus on vähegi sobilik, võivad ka lapsed seal olla – kusagil reservaadis eraldi hoitud lapsed on viimaks seltskonda pääsedes ju asotsiaalid. Ma pole ka mitte ainsalgi reisil lasteta käinud – mitte ainsalgi!!! – seal alati artikleid ja raamatuid loonud – ja neil on just tänu laste juuresolekule mitmekordne vägi. Iga laps hindab neid üritusi ja reise erinevalt. Osa mu lapsi pole kõikjale kaasa tahtnud. Ja teatud eas on just kollased neid mitmest heast üritusest ilma jätnud – paparatsode pärast pole tulnud. Mis faking staarid – kes mida upitab? Karukanni selline suhtumine – milles pole mõistagi midagi üllatavat, arvestades kasvõi seda, millise tõepäratu monstrumi on see väljaanne suutnud minust ehitada – boikotist pole samuti kasu, kusevad selja taga ikka kummikusse. Fuikrdikrt!

*

Tänasest päevast mitu tarkust

– Jaanika soovitus: täna ja palu, pea kellaaegadest kinni, vii alustatu lõpule – viimane kinnikeeramata kruvi on kinni su enese kannis – see lõpetatus on enese jaoks, mitte kellegi rõõmuks, kui keegi tirib oma poolikute käkerdamiste, tänamatuse ja kellatundmatusega su maailmas vibratsiooni maha, pane talle võmm tagumikku – mingu lahkesti oma teed – ja kui ta klammerdub kummiku külge, sest niimoodi on veel eriti hea sinuga kaasa reisida – pane kõvemini. Nii on.

– Ivika soovitus – vaheta iga kolme aasta järel mööblit ja nõusid, mitte ära tassi neid pärast kolmandat kolimist veel neljandassegi koju – jube ju, mida kõike nad täis kogunevad!

– Kersti sõnum – teeme ära, mista’sonnn! 😀 😀 😀