27.-28.juuli

Arvutasime üleeile õhtul poiste küpsetatud pannkooke süües välja – NotsMötsak peaks sünnitama 24.augustil. Bella indleb – Donna on steriliseeritud – laseme koeralita lahti ja saame hilissügisel feissbukis kutsikaid šeerides kuulda, kuidas me ei oska oma loomi pidada, eks ole 😀 😀 😀

Kui Indiga eile hommikul hobuseid hooldasime ja kallistasime, sügasime ja sosistasime, arutasime – praegu peaks olema see hetk, et paneme kolm hobust sadulasse ja nõksutame tund aega – ideaalne ilm – selle asemel ronib eit arvutisse käteka kolmanda viiendat ja Kihode lugu kirjutama, poisid hakkavad puid tegema ja üldse on elu… ikka lill 😀

Panime Indiga tema kooliasjad korrastatud laua sahtlitesse paika.

Tegime tolmuimejaringi, et energiad kõigist nurkadest välja ehmatada. Ja põletasime viirukit, et liigsel oleks hea tee minna

Arutasime Reeduga – kes pesi pesu ja koristas, aga tal vähemalt laps ratsutas – et kalli treeneri palkamine ka ei aita – kust ei ole, sealt ei võta ka surm. Ei mitut ennast ega viiekordset aega. Nii on. Samamoodi läks ju ka Tomi objekti ehitus kahe nädala asemel kaks kuud – meie kõigi rehkendused ongi vähemalt kahekuises nihkes – ainult arved tulevad õigel ajal.

Ja mitmekordselt. Täna hommikul saatsin Tarvi kliinikule Terveks tellimuse kõigi loomade ussirohu saamiseks – kui lasteisa kolmapäeval Pärnus purjetab, saab ehk kätte ja neljapäeval ära tuua.

Sättisime Manni varustust ja nõksutasime Minni tema seljas õunu korjama.

Mann oli õnnelik. Väga. Ritsikas pöördes – aga minaaaaa!

Kuna jälle läheb leitsakuks, tegime järvetreti. Kui ma ei üritaks siin tasapisi  kinnisvara müüa, ütleksin ausalt – Estonia on üks väike räpane kinnikasvav järvelaadne toode, mille kaldalt ma enam isegi ei püüa konisid kokku korjata. Aare viskas võõra taara lõkkesse, Aleksander võttis kellegi ühekordse kasutusega grilli resti omale kõllikasti ehitamiseks. Mina vahtisin diisliloigu kõrval taevasse – isegi Kuusiku moosiriiulitest mehikesi ei visatud nii sitasesse kohta. Vabandust, aga tõesti on kole. Ma ei viiks oma hobuseid sinna ujuma ka siis, kui putukapilved sinna minna laseks . Lapsed on sitkemad – inimesed, sitasöödikud ja immuunikud oleme ju. Loomulikult juhul, kui nad allergikud ei ole.

Tahan selleks päevaks, kui isa lapsed Vembu-Tembumaale viib, tema käsikirja lõpetada.

Ja enne uute alustamist korraliku listi ajakirjadele ette ehitada. Kolm on veel teha.

Aga tegelikult muretsen üle kõige selle üle, kas Elfriide järjekordse kuumalaine vastu peab. Täna oli 26 kraadi peale lääbakil maas – uueks nädalaks lubatakse 30+, mis siis saab? Aru ma ei saa, mis teda nii rasva ajas. Kuueaastane kihnlane – ilmselt palju islandlast sees – ja heinakõrte nägeminegi ajab aina rasvasemaks.

Ja aru ma ei saa, kes suudab lutitallede kisa välja kannatada, kui vahesid pikendame – mina küll mitte.

Oijah…

Eile õhtul tundsin end nagu mäksa molu – sorrikene, Alar ja Milla Sööt, kes te Mäksas resideerite – aga tõepoolest on veider mööda õue ringi kõndivatele ämbritele järele vaadata, kui noored omal algatusel ja ise loomi talitavad. Tallipuhastus ainult jäi mulle – selle käigus kurvastasin lühidalt ja asjalikult ära, et üks järjekordselt võre vahelt läbi turninud vikipeediline teos pandi siiski lõpuks nahka – järgi jäi neid üüüüksteeeist – ja Maruusja kusi mu kapitaalselt täis. Imbus boksi, mida just rookisin, ja vallandas kusekose enne, kui piiksviikski teha jõudsin – mis otse kaela ei tulnud, see pritsis põrandalt ja seinalt ning kiire ja korralik töö vormistati kauni saba paari elegantse sapsatusega 😀

Enne uinumist sain küllakutse siit lähedalt Kõo külast.

Mehest, kes meid lastega teisipäevaõhtuks külla kutsus, kirjutasin siin päevikus mõne päeva eest, kui meedia seoses tema Tallinnas linnapeaks kandideerimisega ta rahakotis tuhlas. Ja ongi nii, et keda meenutad, selle oma ellu tellid. Nii, nagu unenäod vallandavad sündmuste ja assotsiatsiooniderea, nii et võid pärast öelda, et unenägu läks täide. Eile – õnneks ajal, mil tallis kusevanne võtsin – oli helistanud t. Vastamata kõnet avastades meenus ta mulle sellise lokkava valge vedela tselluliitilise memmekintsuna, nagu unes näidati. Assotsid voolasid – ja Tuusiku-romaanile tuleb see aina heaks.

Täna lõpetame puuhaluralli, kirjutan käteka kolmanda kuuenda, teeme sauna ja vorste grillil ning vormistan Naistelehe tellitud teksti, et homseks pea puhtaks saada. Homme viin lapsed Tallinnas AK-Glassi stuudiosse, Kultuurikatla šokolaadikohvikusse ja Haldiga kohtuma, ülehomme tuleb Brigita ja külaskäik Kõue-külla. Neljapäeval vembutembutame. Reedel võtan Indi kaasa Alu Ivika kingitust vastu võtma. Laupäeval on Pärnu-päev, mil peaksime kõigepealt läbi astuma Kurgjalt lambapäevalt, mida korraldab meie pügaja Raivo Pent, siis Pärnumaal merd ja Nurmenukku kogunevaid raskeveokaid vaatama, ühe korraga külastama nii Modern Talkingut Vallikäärus kui küülikufarmi pärijanna esimest sünnipäeva… Näis, kuidas valime. Igatahes pühapäeval peab Aleksander oma 11.sünnipäeva Soonel ja maailm aina toimub…

KATRIN LIPP: Rahulikum elu toob kaasa targemad otsused

Autor: Katrin Lipp, säästva elustiili portaal www.bioneer.ee

Maailm on täis kiirustavaid ja sagivaid inimesi. Tänapäevane ühiskond toetab nn sipelgapesa mudelit. Igal inimesel on kindlad ülesanded ja nende täitmist oodatakse kiiremas korras. Kiiremini ja tõhusamalt – need on märksõnad, mille poole püüeldakse vahendeid valimata. Bioneeri toimetaja Katrin Lipp jagab lugejatega omi mõtteid järjest kasvavast elutempost.

Ei ole raske leida inimest, kes ütleks, et 24-st tunnist ööpäevas jääb talle väheks. Elupõletamine järjest suurema leegiga on jõudnud igale poole. See ei ole ainult karjeristide hobi. Peolokaalid ootavad külastajaid ka töönädala õhtutel. Järjest enam lähevad moodi ekstreemset pingutust või ohtu sisaldavad spordialad. Mõnuainete tarvitamine kogub tuure. HIV ja AIDS levivad teavitustööst hoolimata. Uued moevoolud tulevad järjest kiiremini peale. Oleme jõudnud kiirustamisega nii kaugele, et lapseootel naiste seas on populaarne veel sündimata last BabyPlusi laadsete masinatega treenida. Kus on kiirustamise piir?

Normiks on saanud sündmuste ja olukordade ohjeldamatu virr-varr. Tänapäevane kiirkäigul elamine tähendab tegelikult pidevat muret staatuse, raha, väärikama elukoha, moekamate hilpude, töökohustuste õigeaegse täitmise, väsimuse, tervisehäirete ja üldise tuleviku pärast. Järjest vähem jääb inimestel aega endalt küsida, mis on nende isiklikud elamise eesmärgid. Aega ei jää ka tegutsemise sügavamate tagajärgede üle juurdlemiseks. Pole ime, et oleme oma koduplaneedi kiirustades tehtud otsustega kriisi viinud.

Õnneks ei puudu maailmast inimesed, kes saavad aru rahulikuma elu eelistest. Näiteks aastal 1999 loodi Itaalias Cittàslow (aeglane linn) liikumine, mille eesmärgiks on elukvaliteedi parandamist linnades vastustades kiiret elutempot, amerikaniseerumist ja homogeenset maailma. Liikumine on laienenud Saksamaale, Norrasse, Suurbritanniasse, Poolasse ja mujale. Cittàslow liikmeks võivad saada linnad, mille elanike arv ei ületa 50 000.

1990. aastal loodi Austrias Klagenfurtis elutempo aeglustamist soosiv ühendus Society for the Deceleration of Time. Loodud organisatsioon korraldab igal aastal töötubasid, vestlustringe ja sümpoosioni. Tehakse ka vahvaid vigureid, et tõmmata tähelepanu hoo mahavõtmise mõttele. Näiteks esitati Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele ettepanek jagada kuldmedaleid ka kõige aeglasematele sportlastele. Samuti on ühendus teinud jalakäijate kiiruse mõõtmise aktsioone. Kui 50-meetrine teelõik läbitakse kiiremini kui 37 sekundit, siis päritakse kiirustajalt aru. „Karistuseks“ pannakse ta mängukilpkonna jalutama.

Rahulikuma ja aeglasema elutempo eest võitleb ka maailmakuulus raadioesineja ja ajakirjanik Tracey Smith. Tema korraldab igal aastal aprilli viimasel nädalal elu lihtsustamist propageerivaid üritusi. International Downshifting Week ehk lihtsama elu nädal on ettevõtmine tõmbamaks tähelepanu kergemale ja õnnelikumalt elamisele. Seejuures meenutakse ka keskkonnale leebema äraolemise vajalikkust.

Mõned põhilised nipid, mida tuntud ajakirjanik elutempo aeglustamiseks jagab, sobivad aastaringselt:

• võta pool päeva vabaks ja veeda see koos lähedastega,
• jäta iga nädal tegemata kolm mittevajalikku ostu,
• lülita telekas ja raadio välja ning suhtle inimestega,
• valmista ise sünnipäevakaarte,
• analüüsi oma ajakasutust,
• lõigu katki oma krediitkaart.

Bioneer küsib, miks mitte alustada juba täna sammukese võrra aeglasemat elu.