29.-31.juuli

Onu Tommi sünnike. Tom Valsberg sai esmaspäeval 31. Selline lõvipoiss meil siis. Indiisu joonistaski talle sünnipäevaks onnikese, igas aknas haldjasilmad 😀

Tere, Ilus Garcia!

Pärast seda, kui Reet tõlkis Härmakosus Elle Lassile, mida tähendab Namaste Bonita Garcia nimekene, ütlengi niimoodi. Iga kord, kui hobustega kohtun – tibitirts tuleb kõige ees tervitama – ja ongi Tere, Ilus Garcia 😀

Kuldmuretsejana nihelesin nädalat alustades – näis, kas Tallinnast naastes on kõik vikipeedilised sulgteosed alles või on keegi jälle benjihüppe sooritanud… (täna, kolmapäeva hommikul oli neid kümme – tibusid loetakse sügisel – kümme neegrit – on nagu on ja nii on). Kas Elfriide kestab seda kuuma.

Kas.

Kas saab kuidagi teisiti kui hästi olla?

Kindlasti mitte. Me kõik oleme hoitud ja ebaõnn on näiline. Vot just.

On Aleksander Murutari viimane esmaspäev 10aastasena. Kui teda viimaseid päevi kandsin, oli sama kuum kui praegu, mina panin Liu-Tartu-Vehendi vahet, kaalusin 90+, jalad olid paistes nagu mamapandal ja poja sünnipäevaks oli sise-Jausa valmis – uus elekter-vesi-vooder-värvitööd – sügiseks olid mõned mu tollased hobused müüdud – mis sa imikuga ikka hobuomanikku etendad – ja tänu sellele ka välisvooder tehtud. Aasta hiljem ehitasin kogu majapidamise ümber aia, mis nägi välja nagu hobukoppel – ja eks hobused sinna ju tulidki – siis lammutasin vana lauda – mis olekski orkaaniga minema ujunud – siis tuli paviljon koos teise korrusega – seejärel paviljoni otsa Orminaatori kiire ja tubli saavutusena tallikene, aasta hiljem kuuri peale leidlik merevaade… Ja oligi valmis. Väga ja liiga valmis.

Nii et – nähtud neid kuumi suvesid, ehitamisi ja muretsemisi, rahahäda ja lahendusi küll ja küll. Aitäh.

Esmaspäevahommikul kirjutasin käteka kolmanda seitsmenda faili. Otseselt teadmata, kuhu minek, pani Indi kaela – Pärnu Jüri kaelaehete – koos Jüri Sooga meisterdatud klaasripatsi. Esmaspäev oli klaasipäev ja asjad olid õhus ja tulid sealt assotsiatsioonide ja deja vudena kätte.

Viisime viimased Aare asjad Tomlandi – üks samm edasi, kaks tagasi on Soonel lõppenud. Enam ei pea ta jaurama selle ümber, et ta pole sulane – külaline on 😀

Tommi juures vahetasime kallistused – neil Janega oli hoopis endal kingitus Minnile – kõik toon-toonis – Minni kaelaehe, õhuline pluus ja Taist toodud rohejuukseline indigokleidiga Haldjas – oleks tahtnud noorpaari õue viia, üle hobuse heita ja laksu tagumikule anda – nii kahvatud-haprad-õrnad-ohtekullad – tegime diili õhksoojuspump jõulude vastu. Mul seisab Soonel talli peal õhksoojuspump, mis küttis Liud – ostetud raamatu „Ja mere ääres väike maja“ honorari eest. Soonel on ta praegu viimne kiusatus talli peale kedagi elama lubada – kui see on oma teed saadetud, olen ise endalt ära lõiganud viimase võimaluse võõraste liivakastide tülikaid filiaale avada. Küll aga täidab Baraka jõuluvana koti. Juba makstu ja ootel seisev leiab vastastikku õige omaniku.

Veerenni tänava Baltika kvartalis AK-Glassi ateljees Anne-Liisi ja Kristi lugu lõpetades õnnestas mind järjest deja vude seeria – ma tunnen end jälle ära oma ettenägemiste ja äratundmise laines – aitäh, oh jeerum küll kui väga aitäh 😀 Klaasikunstnikega küsisime koos – mis oleks see rutiin, mida keegi meist aastakümneid talub? – ikka see, mille endale ise kehtestame – oma loodud maailmas, milles esinevaid raskusi ja kriise põhjustame samuti ise.

Käisin WTC hoones avatud DeSheli Tallinna kliinikus.

Peakosmeetik Anneli on ilmselt portreeteema (Taarka suguvõsa setu mustlane, endine proftantsija, praegune salsasõber…) – mu isiklik teema on, et huvitav oli üliväga suures plaanis oma kortsude ja pigmentlaikudega kohtuda, nad meeldisid mulle!!! – ja üldine teema – kuivõrd DeSheli tuumateaduslik iluravi arsenal on KONTSENTREERITUD, tuleb kõike veega lahjendada, vett lisada, vett-vett-vett! – mitte imestada, miks geel või kollageen hetkega nahasse imendub.

Misjärel kohtusime Haldi ja Sophiega Kanalas – Indi jäi üsna ruttu peadpidi Sophie sülle magama – vestlus oli just spst topelthuvitav, et küpses eas floridalanna ja meie eriline Sophie polnud varem kohtunud ja mul oli mõlemat põnev nagu uut tuttavat kuulata – me keegi kolm ei tea õieti, mida tahame, mida edasi teha, kuhu kolida, millele oma järgmised aastad pühendada.

Kuulekas tükitöö täidab aja – liigagi täidab – nii et pole aega endalt küsida, miks näiteks ma tegelikult ei võiks kuhugi talliemandaks minna, pool päeva hobuste ja pool kirjutamisega tegelda – mitte viis korda liiga suurt talu orjata… Näiteks. Või siis miks ei või talumüüki forsseerida ja Sänna kultuurimõisa kolida – mis mulle ülivägaütlemata meeldiks ja sobiks – seal on tall ja elamispind, vabatahtlike kommuun ja mõttekaaslased, seal loob-lehvib-toimub.

Miks? Miks ma ei võiks oma viie hobuse ja tosina lambaga sinna kolida???

Terve kodutee oli täis avariisid – võtnud Aleksandri Barakast peale, tegin reflektoorse kannaka Pärnu maantee alguses – sisetunne ütles, et kui sinna passima jään, siis jäängi – uudistest kuulsin-nägin, et oli kahe bussi mats mitmete vigastatutega, teel veel mitu – talumatu kuumus teeb inimesed lolliks. Või miski muu – Šveitsis sõitis kaks rongi kokku, Itaalias rahvast täis buss kuristikku…

Näljasele Aleksandrile oli söögikohtadeta Rapla-teel higistamine – Hepani, mille juures on Pai Pagar – mõtlemiskoht, miks tal oli tulles kõht tühi ja riided sõna otseses mõttes sitased, meil aga klaasehted kaelas, kõht kišši täis ja hing helge – tema valis ehitusele jäämise – niisiis, kas Tallinn on klaasiateljee, kultuurikatla ja kõrge vibratsiooni linn või koht, kus umbes peldikutorudest üle kere sitaga üle valatakse… Kes ja mis just keda ja mida ligi tõmbab… Ja kes just millise vibratsiooniga liivakastis mängib. Elu ja sitt näe õpetab, mamma mölin mitte 😀 😀 😀

Mann ja Tajataja tahtsid väga kalli, püsisid kogu õhtuse trenniringi (sanghangkangpang) mul kenasti läheduses, nügisid ja naeratasid.

Kõik oli esmaspäeva hilisõhtuks korraks paigas, vibratsioonitase tõusis sekunditega – Aleksander oli jälle tema ise, kuna polnud kellegi külge kleepuda ega kedagi jäljendada – klaasipäeva raamistas poja magamistoa ukse sulgemisel kööki täitnud klaasipuru – Eve Luige graafika käis põrandale – klirr ja peenike puru – alastijäänud graafika oli loomulikult samas koloriidis, mis kogu esmaspäev – klaasikunst toon-toonis 😀 Kui hea ja puhas ja õige tunne, kui poeg uinub oma toas, mitte talli peal võõras liivakastis, kõrvaklapid peas, tümakas kõrvus, kommipaberitest ja salvrätikutest vaiba keskel.

Mis puutub pildiklaasisse, siis tiba klaasimist on niigi ees – iseenesest põrandale kukkunud saunaaken on ka nagunii parandada.

Kui Minniga juba tudusime, äratas mind ema kõne Floridast – teemaks vanaema 100, hambajuured ja ülalpeetavad kahemeetrised emmid 😀

Verine teisipäev oli – Adalberdi äpardus värvis neljakuise jäära valge molu – ja eks siis ka tema valge ema Aino – õõvastavaks. Noormehed jagavad puid ja maid ja aeg on minna koju – ning enne seda end lille lüüa. Ma ei tea, kas nüüd Karekas ikka tahab poolteise sarvega sugujäära?

Kui tükkis üles leitud sarvega tuppa jõudsin, ootas ees Kai hoiatuskiri:

• Kas kõik hästi?Fedja (see on Kai majapidamistes mehe surmast saadik müdistanud kodukäija 😀 ) ajas mu täna kella nelja ajal üles,muudkui koperdas mööda tuba ringi.Nägin enne Sind unes,olid kusagil tantsimas ,valgelilleline kleit lehvis tantsuhoos ja Sa naersid nii et ohooi!Me kõik usume millessegi-kellessegi,on ju nii.Mina usun oma unesid ja tajusid,mis on mind harva,kui üldse petnud.Niisiis-tee mulle teene ja püsi täna kodus!Ja kui sa tõesti pead kusagile minema,siis täpselt seda teed pidi punktist A punkti B.Ja veel,kui lähed lauta,siis viska laudauksele näpuga soola.Kui see tundub sulle totter,siis tee seda minu pärast,ei ole ju raske,ega?Olen täna päev otsa mõtetega Soonel.Kallid olete mulle ,teie seal.

Vastasin: Eile ja täna olen palju verd näinud küll.

Eile Tallinnas põrkasid minu nina ees kokku 2 bussi – 4 vigastatut – täna läksid noored jäärad tülli, üks murdis sarve, nii et veri lendas – loomulikult valge jäär – et pilt ikka hästi jefenn oleks

Ps. Oma tube, talli ja lauta “soolan” mina alalõpmata – viirukit ja peegleid trikitan ka

Sinna otsa helistas Ande – tal on täpselt seesama panoraami hägustumine, mis kõigil, kes me praeguses hetkes üksteisele otsa vaatame. Järgnes kirjakastis mõttetu, ammendunud, energeetiliselt laastav dialoog igihaljal teemal, kuidas mulle ei saa heast peast midagi andestada – oiallahaita, millega ometi inimesed tegelevad – millest tulenes taaskordne kihvatus – kähku ära kaugele siit – nojaa, aga kui Maieke Kirnast hoopis Kummasse kolib, nagu Reet kõiksusest innukalt tellib?

Mitmendat elu vihkajate lööklaine tuleb geograafilisest punktist hoolimata kaasa – kõike alati liiga vähepalju ja viltuvalesti, jäävadki igavesti kümneaastaste karistushingedena õitsva õunapuu alla seisma, nutuvõru ümber suu, seljas uhiuus jakk, mida vihkab sama palju ja olemuslikult kui selle õmblejat, – ja ülalpidamist nõudvate ülbete emmide armee jõuab igale poole järele, enne kui mustrid põhjani ei muuda – ja Meister Lindepuu on jälle Eestis, ehkki ilmselt pakkus end mulle Meistriks, leian ma ikka veel põhjusi viilida ja mitte regressiooniteraapiale pühenduda…Lollakas. Vot siis tõesti ei tea, miks igast aknast ja uksest vaatab mu peeglitesse perspektiivitus-unistustetus-rõõmutus.

Eile visandasin klaasihaldjate loo lõpuni – vaja arvutisse ajada, Kihode viseeritud lugu toimetusse saata, õppimislugu paberilt arvutisse suruda.

Kareka indiaanilaagri esmamuljed: Kui Sa kord oled näinud sadu kastepiiskades sädelevaid ämblikuvõrke lõikeheinal varahommikuses päikesepaistes ootamas kannatlikult oma hetke, pääsukesi noppimas veepiirilt mutukaid, kajakat sukeldumas kalamaimu järele. Kuulnud laineid loksumas vastu kallast ja pilliroogu sahisemas tasases tuules.. Tundnud rannamändide, adru, õitsvate taimede joovastavat lõhna.. Laulnud koos lindudega, valanud kuumas suvepäevas liitrite kaupa higi, pühitsenud Elu paljude toredatega..Mida veel on vaja, et olla hetkes õnnelik? Terve inimeseks olemise aja Head päevad olid. Head päevad on. Head päevad tulevad. Mina tänan.

Eile, kui Brigita bussilt vastu võtsime, läksime Rappeli keskusse sööma ja kohtusime kaunitaride-Raudnagelitega. Tahaksin taas vähemalt korra nädalas Juurimaal trennis käia – aga see on 50 euri päev ja terve ära pandud päev… Tahaksin samasugust tandemit, nagu sel emal-tütrel…

Sõitsime läbi paduka Eerik N. Krossi juurde Kõue mõisa. See oli eksistentsiaalne maavärin. Ikka seesama lihtne, isegi poisikeselik, rõõmus ja maailma üle positiivselt üllatunud, mõnuga mängiv suur ja särav laps – ja selline tema loodud maailm.

Vestlus täis imetlust ja null-kadedust.

Võiksin saada mõisa endise veiselauda ja viinaköögi müüride põhjal rajatava talli emandaks – tahaksin?

Südaöise talituse ajal – hobused taamal vihma nautimas – küsisin endalt: mida ma täna õieti tegin? Kirjutada ei jõudnud, tasakaal pendeldas, nagu ise tahtis, vundament vappus…

Sain aru Lindepuu õpetuse vajalikkusest – pärast tänahommikust vestlust Teresaga veel ja veel sügavamalt – kuidas minevikuotsuseid ümber teha??? Kesköö välkude valgel sain teada ülikooliaegne esimene suhe intellektuaal-egotsentrik-psühhopaadiga oli emmetavate lohvide teema suur algustäht ja sissejuhatus. Edasi ikka meeshaaval hullemaks. Palun, nüüd on lagi ära olnud, eks?!?!?!?

Mõisaprouaks ma kogu imetluse ja poolehoiu juures ei tahaks… Hobu- ja loovuskeskuse emandaks küll. Ja just nii, et ma ei pea seda jälle ise ehitama. Rahu ja keskendumist, turvatunnet ja tänulikku küllust palun…

Täiesti tehtav ja tellitav, edukalt teostatav – tahan või???

Või tahan üha korduvat heina- ja põhujura nüüd ja tuleval aastal, külalisaardekese roobade pesemist, valede vibratsioonide lakkamatut majapidamisest välja koristamist, võõra liivakasti rahva tujusid ja hädasid vasakult ja paremalt

Isanda kuningriiki varjumine päästaks või?

Jah. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek. Palju tööd ja rõõmu – enam mitte karma puhtakspõletamist – ent sellest ju ei pääseks. Mis põlema peab…

Kolmapäev algas Jaanika võrratu kokkuvõttega indiaanilaagrist, millele vastasin nii:

Ma tean, et Karekas on öötseremoonialt samuti tagasi – sest FBsse ilmus eile väga poeetiline postitus 🙂

Tean, mida jutustad tänu oma 4 tunnile seal koosluses.

Jumal seab mind viimase ajal aina peegliks.

Väga erineva vibraga erinevate ametite ja tasanditega inimeste peegliks nende totaalse rahulolematuse ja kimbatuse ees –

õppetund – seda teelahkmefenomeni mitte valimatult endasse ahmida, vaid virvendamatult

peegeldadapeegeldadapeegeldada – hinnangute ja nõuanneteta. Ei oska, tänan küsimast 😀

See tekitab endale väga hapra pinna – kõik kipub väga kergesti ärritama.

Eile külastasin Kõue mõisahärrat – koos Brigita, Indiisu ja Aleksanniga. See tekitas eksistentsiaalse maavärina – purustusteta 😀

Ja selle taustal on mingite übermadalate liivakastide sõnumid eriti vastikud ja raskestitalutavad. Energeetiliste ja eksistentsiaalsete raputuste järel on niigi tundlik inimene nagu lahtine haav, mis võib ka liblika tiivatolmust mädanema minna…

Just seda vaikust, mida ütles Su pööripäevamuna, Vaikust, mille puudumise aihhi indide juures kogesid, vajan ka mina.

Enne järgmist nädalat see ei saabu – aga siis põhjalikult.

Kuni neljapäeval tuleb Rita Inglikaitse Kaljus.

Oled siis Raplas?

Ta tahaks kindlasti Sinuga kohtuda.
Mina niikuinii.

Kallikallikalli

*

Täna lõpetan Kättemaksukontori kolmanda osa.

Me ratsutame kõigi hobustega – hea ilm on.

Viime Brigita Margareta juurde.

Palun tasakaalu, päriselt ka… Aitäh.