3.-9.august

Bravo, Novosjolov ja Beljajeva – Eesti on mõlemast soost musketäride maa 😀

Ja p…i need NATO hävituslennukid, p…i Eesti „sõltumatus“. Jajah, poodi-poodi, muidugi poodi. Tänu sellele, et meid turvalisse militaar-perre poodi, ajasid kaks kuuseladvus lõõritavat natolõukest eile meie hobused paanikasse ja Ritsika tagumise parema jala taga on järjekordne kena nahahaav. Augustikuus, aitäh – meil Reagan-Thatcher-Pinotchet teeb pai, ja ütleb tere. Ka Iraakides-Afganistaanides hakitud eesti poistele, eks ole… Mitmete tuttavate lapsed nutsid hirmust – kas sõbralikud hävitajad tekitavad neile selleks sõjakogemust, et nad saaksid aru, millest vanaisad räägivad??? P…i!

*

Aitäh, emakene! See on nüüd erinevalt eelmisest väga siiras ja südamest aitäh.

Kui ema poleks Aleksandri sünnipäeva puhul helistanud, poleks mul olnud tol õhtul põhjust selle va sitatantra ja sang-kang-pang-hang-meetodil karmakasimise üle juurelda ning selle päeva naer – kuulates ema ja Indiisu vestlust liinil Soone-Florida – oleks kah olemata olnud.

Kus ema on? Tallis. Mis ta seal teeb? Sitta viskab. Minu laps – sitta – see on ju ropp! 😀

Ma olen alates sellest, kui hobunad Liusse kolisid, sitta visanud. Pausid on olnud vaid meesisendite ajutiste majapidamises-lehvimiste ajal – ent ma viskan tuhat korda rõõmsamalt sitta kui talun veel neid lehvimisi. Lehvimised tekitavad tööjaotuse illusiooni ja vot seda sitta annab pärast visata. Alati.

Sitatantra käigus saab puhtaks. Tõeliselt ja olemuslikult. Need, kes samal ajal teleka ees pekki peesse pakendavad, jäävad ropuks. Ja aina ropemaks laagerdavad. Ka viis korda päevas end pestes. Must on must on must.

Jah, ma kisan hobunnide peale, kui nad minust üle jooksevad – ja kui lapsed kodukorrast üle jooksevad, karjun ka. Helistatagu lahkesti loomakaitsesse ja lastekaitsesse ja… Aih! Praegu karjusin ka – Notsu, kihnu kuulikindel kass, hüppas aknast sisse ja pani mulle äsjapüütud hiire tuhvli peale. Sooja hiirt, mõtelge 😀 Soojarekordi päeval lõpuks ometi avatud aken tõi kaasa päeva rosina. Kassi hambus.

*

Laupäeval käisime lastega Pärnus – Aleksander tuli sinna Tartust. Ma tahaksin lastele Oma Pärnu kohta nii palju rääkida. Ent minu assotsiatsioonide ja nostalgia kosk – õieti kaskaad – uputaks ära laste endi Oma Pärnu siin ja praegu. Jätsime auto Koidula pargi kõrvale ja käisime pontšikuid söömas. Tänavanurgal mängisid kaks väikest last viiulit ja akordioni. Kui nad Edelweissi esitasid, suutsin neid pildistades veel vesistamist varjata, aga kui mu oma väike tütar nende saatel mööda mu lapsepõlvelinna peatänavat Ukuaru valssi tantsis, oli liigutus laes. Läksime jalgsi mere äärde, mudaravila purskkaevu ääres meenus, kuidas seal pisikese Richardiga pilti tegime. Lapsed määrisid pärast ujumist end kaldavees mudaga, nagu kunagisel Tõnu Nooritsa pildisarja sensatsioonilisel pildil viimseid päevi sedapsi ema – emake Maa 😀

Jõime Supeluse tänavas jäätisekokteile, vahtisime välismaaks muutunud Pärnut ja olime supelsaksad!

*

Suured ja kaunid kogunesid bojaaritari talus – jõudsime just õigeks ajaks, et Maie ja Peetri, Andrese ja Kristaga lobiseda. Bojaaritar vesistas kahe hobuse pärast, kes tal müüa õnnestus – loomainimeste paradoksid. Kõigepealt kipume endale neid liiaga ahnitsema. Siis ei suuda kasvandikke müüa. Ja maestro Kallaste pidas vajalikuks mind hoiatada – armas on vaadata, kuidas pühendud ja pingutad – veel viis aastat… aga kakskümmend viis? Jajah, jutustad nendega õhtuti bokse rookides… Kolmekümne aasta pärast ka veel jutustad või?

Mnjaa…

Igatahes õnnitleme Viktoria Kaasikut erakordselt õnnestunud raskeveohobuste päeva puhul Nurmenuku talus – esitleti üle 30 hobuse ning Suured ja Kaunid muudavad ka nendega tegelevad inimesed Südamelt suureks ja hingelt kauniks. Meie sealoldud tundide jooksul öeldi ja mõeldi üksteisele ainult hästi ja väga hästi. Kas teate, mis on Eesti raskeveohobuse veorekordi mõõt ja määr? Üks tonn pluss Ema Maie Kukk

*

Küülikufarmi noorperenaine Maria sai üheaastaseks.

Mis tähendab ühtlasi, et on meie sõpruse aastapäev! Aabrami Hobulausujad olid esimesed, kes pisiperenaist külastasid Sealt edasi oleme üha üha sügavamalt ja südamestimalt sõbrad – nii sündide kui surmade, murede kui rõõmude jagamisel – muide, siiraid rõõmujagajaid on siin maises elus kõige kunstim leida… Oleme põimunud üksteise suguvõsadesse ja sõpruskonna-ookeani (mitte tiiki! ) Mis omakorda kinnitab tõsiasja, et uue hea ilma reeglite järgi sõlmuvad päris suhted olenemata elueast ja ametist, positsioonist ja rikkusest – me leiame üksteist üles ja meil on väga palju ühiseid asju ajada. Elagu loomad ja loovus, mis meid ühendavad!

*

Eilsesse päeva ärkasin, nähes unes, et keegi valas mulle taimetee sisse 96protsendilist piiritust – see lendas minust niimoodi välja, et pritsis ka juuksejuurtest nagu sõelast 😀 Hea, et niisuguse horrori peale voodisse ei pissinud 😀 😀 😀

Saabus erakordselt hinnalise kingitusega Aleksandrile – mikseripult! – Aare, kes oli eelmisel päeval endisel kolleegil siinkandis abiks ehitamas ja nüüd oli õnn, et ta jõudis enne laste ärkamist ja sai enne külaliste saabumist öö järele teha. Natuke vähem õnn oli, et lapsed kogunesid hiljem samal ajal sinnasamasse talli peale, selle asemel, et põnevate külaliste vestlustest osa saada – mitu hinnalist asja läks neil seal katki ja kadus ja me tegime järgmisel päeval Indiraga seal suurpuhastuse ja sulgesime ukse. Nüüd on see raamatukogu-külalistetuba. Aamen.

Vastasin kirjad ja vastamata telefonikõned, sorteerisin ja riputasin pildid.

Ja edasi – mis muud kui kaks lindu – Viktor ja haige tiivaga part – ja Kaerajaani kints ahju, tordid-salatid, loomade emmemine. Mis loomadesse puutub, siis panime Herlendi-Aare-Karekaga neile kõigile kõrvalapakad – Eerik Niilese jumalik naine Mary filmis, kuidas kirjanik-näitleja-skulptor kuumas laudas räheldes loovus- ja loomatalu „produkti“ märgistavad ja uutesse karjadesse – samuti loovus- ja loomataludesse mõistagi – lähetavad. Ja tuhanded kallistused.

*

Lugu kahest kaunist elatanud daamist. Paar tundi enne Aleksandri külaliste saabumist helistas Meida – tuleb külla! Praktiline Soone Saara ütleb, et kooris koos temaga pajatäie kartuleid – tegelikult oli üks senise aasta kauneimaid-liigutavaimaid hetki.

Kahe kauni küpse daami kohtumine. Must orlovi traavel Bohema elas 7 aastat koos Meidaga. Eile tuli Meida koos tütre Reelika Piiriga katsikule – ja jutustas õrna ja hella 22aastase venelanna eluloost veel kaks kolmandikku legende juurde sellele kolmandikule, mis juba isegi ühe hobuse elulooks natukene liig on… Vanadaamid kallistasid, poetasid liigutuspisara – sul on kaunis tütar – sul ka – sa oled mu hea mälestus – ja sina mu parimaid teekaaslasi… Olen  vägavägaväga tänulik, et mul on au olla selliste hetkede tunnistaja. Namaste Bonita Garcia küsis: mis vesistate, tädid? Aitäh…

*

Taevase sünkrooni seatud sünergia on parim sünnipäevakingitus ja üldse helgeim inimlik hingede akord, mida meie südametele kuulda antakse  ja mille kaudu meile edasi jaksamise jõudu jagatakse.

Oleme üksteisega harjunud – ent kui sõpruskonna erinevad harud põimuvad, moodustub lill. Elulill. Aleksander Murutari 11. sünnipäeval põimisid Aabrami Hobulausujad jumalikuks pärjaks mitmeti kõrgharitud taluperenaised ja mõisnikud, parunessid ja loovisiksused. Me kõik elame Maal. Loome ja rajame. Ja armastame üksteist. Ükskõik, kas pidustuste keeleks on eesti, inglise, keha või südamehääl. Haldi U. Svanberg väitis, et iga külaskäik meile on EVENT. Kohtusid Heli Künnapase pere ja Eerik N Kross oma võrratuvõrratuvõrratu Maryga, Reet Pillaroo-lauri ja Rebeka Renke, Lauri-Kare Laos ja Anne Daniela Rodgers – kõik meid ümbritsevad olnud-olevased-tulevased hinged naeratasid. Viimne kui loov ja haritud, teatud ja teeneline käsi osales laua katmises – hakkisime ja lõikusime, tassisime ja rassisime – sai elu parim sünnipäev. Aitäh!

*

Tänu sellele oli kergem üle elada, et mu lähikondsed väidavad, et siin polda külalislahked ning kaos ja nälg paneb kõik põgenema. Blokeerigem need vihapursked, padaemanda mürk nakkab – aga hajub. Kindlasti. Aitäh. Ja eriline aitäh Ulvile, kelle kirja just otse pärast kuulmist, et meil ei anta süüa ega olda külalislahked – otse loomulikult maandus selline kuulujutt keset külalisi, toidumägede ja arbuusijõgede keskele… – arvutist leidsin.

*
Tere, imeline loomade haldjas. Võiksin sellest valdkonnast, mis meid mõlemat huvitab ja puudutab, väga palju rääkida…kuid siis, kui juhtume kokku kunagi saama. Mulle meeldivad Sinu postitused ja tegemised. Oled kange eesti naine, kuid võiksid vahel endale head lubada ja hinge kosutada, sest mida heledamalt põleb Sinu sisemine valgus – suuresti tänu loomadele, nagu näen – seda enam Sa musti jõude ärritad, nad lähevad pöördesse, ründavad ja räuskavad – ära muretse, varsti pöörduvad nad üksteise vastu. Kuri närib kurjal kõri läbi. Otsivad ühisvaenlast, ajavad resonantsiga oma ühise musta lakke – ja korraga avastavad, et on hoopis iseendaga vastakuti. Ennast pean Hingenõustajaks ja eelmiste elude järelvaatajaks. Näen, mis eelmistes eludes juhtunud ja kus inimesed elanud, kes nad olnud on ja miks nüüd järsku kõik kinni on ja vahel hullult tühjus ja segamini olek tuleb. Miks on palju hirmu ja paanikat meie sees, ning kuidas edasi hingata. Me oleme suures muutumise ja korrastamise maailmas. Meie ümber on palju uut ja huvitavat, ning oleme suurel teatrilaval, paljudel osutub roll väga huvitavaks, – samas aga väga keeruliseks. Tark oled siis, kui sul on oma tagataskust välja näidata õppetükk ja naharakust läbi uhutud katsumus. Kaika Laine ütles mulle 18 aastat tagasi, kui ta jutul käisin, et vaata laps, sul on Uss-Rist ja Karikas otsaees. Kas tead, et oled suurt tööd tulnud tegema, kuid see tee pole kerge. Jah ma tean, kuid mulle meeldib inimesi aidata ja võtta aega, et selgeks teha, miks me siin oleme ja mida ära teha , et hing rahule jääks sellest rännakust siia kaunimasse Eedeniaeda. Jah – paraku on ta natuke ära kriimustatud inimeste poolt, aga küll korda saab, – selleks me siin oleme, et uuesti luua paremat homset. Kallis Kati, üks imeline Olend oled ju Sina, kes loomadega tegeleb ja toidab Emakest Maad. Aitäh sulle ja säragu sinu kodu ja süda puhast Valgust teistele. Kellele see määratud, on piiritult tänulikud – kes ei mõista, jäävad väga paljust ilma.

*

Ulvi, kui ma Sulle külla tulen, jutustan Sulle ühe loo. Nii algas mu kiri – ja juba järgmisel päeval läksimegi. Tühjagi ma ei jutustanud – Ulvi kõneles, samal ajal puhastusid mu lapsed. Vägev elamus. Nad läksid esmalt omavahel tülli ja karjusid üksteise peale. Siis läksid alevi vahele – ja pidid peksa saama. Misjärel kaklesid end tühjaks, rahunesid maha ja jäid kuulama, mida räägitakse 😀 😀 😀

Minu jaoks olulisim teema oli pirukate-värk. Piru on mäletatavasti väike vintske deemon, kes inimese sees elab. Sageli on neid ühes inimeses mitu – ja nad jätavad sisenedes järgmistele külalistele ukse lahti. Nad panevad inimese otsima ja leidma teisi, kellel samasugused pirud – ja võimenduse tehnikas seda teemat omandama-ammendama. Piru peremees ehk pirukas tungib täiesti ootamatult kujuteldavale vaenlasele kallale, sukeldub joomasööstu ja teeb muid oma tahtest olenematuid tegusid.

Ka Ulvi tuleviku-projektsioonid ja –kanaldused tema võrratus pulseerivas aias olid olulised ja paljundamist väärt, aga ma teen seda lähitulevikus raha eest 😀

*

Ulvi raamatutega Tähevalgusega maailmas läksime Hagudisse Rodgersite juurde poiste mahaununenud asju tagasi viima, borši ja arbuusi sööma. Olulisim teema, millest Anne-Danielaga rääkisime – ega ikka ei ole meie valmis küll kogu maist vara müüma ja iks-kohta igrek-teenistusse asuma – ehkki teame, kui illusoorne on üks vara, üks talu, üks asi – ikkagi rehkendame, et ligi 50aastastena on juba väga keeruline järgmist soetada, kui peaks mööda saama aeg, mil tahame vastutusest vabadena näiteks kuskil talliemanda või käsitöölisena lihtsalt luua ja lehvida. Seega – lõuad pidada ja edasi teenida! 😀 Kai tütretütar, kes Alus kõige põhjalikumalt puhastus, magas Hagudis kaks tundi, nagu õnnis beebi.

*

Pärast kodust talitamist ja suurpuhastust väikeperenaine Indiisu juhtimisel ja pühkimisel mängisime tüdrukutega hobustega. Faktiliselt õpetasin oma noort sugulast Rebekat hobust harjama-saduldama ja ta oli esimest korda sadulas. Ent tegelikult oli see ütlemata hea nunnutamine ja mõnnatamine.

Kogesime: sodi, mille inimesed endasse laevad, puhastab Ulvi Saar sujuvalt ja mängeldes meist välja – ning pärast tühjuse ja vaikuse nautimist laevad hobused lapsed taas head ja paremat tulvile. Aitäh Ulvile ja Battayale!

*

Aleksander läks kunstilaagrisse! Jules ja Daniel kutsusid teisipäevast mu poja Rapla kaasaegse kunsti keskusesse suvelaagrisse – ja mul on selle üle vägavägaväga hea meel. Mikserpult ja tisku on lahe – aga sinna kõrvale tädide vestlused ja Riin Palloni suvekunstimine on minu mõõtkavas ikka kohe vägamega lahe. Seda enam, et poeg tahtis ise sinna minna. Täna, reedel, on selgunud, et nad ei moodustanud Rodgersi-poissidega ka miskit jõuku, vaid maalisid-voolisid mõnuga – aitäh!

*

Taevase sünkroonina juhtus nii, et kui Reeda juurde käru järele läksin ja koos temaga sinna ühtlasi sigade jaoks maltsad peale viskasin, ehitasid ta poeg ja poegade isa parasjagu koerte aedikut. Nii et kui kodus selgus, et me Rebekaga kahekesi ei suuda suuri masinaid pärakäru peale lükata, tulid mehed appi. Ehkki üks paar pidas äsja maha kodusõja teemal, et ma olen lesbi!!!!!!! ja sõbrustan nendega proua võrgutamiseks!!!!!!!!! avastasin, et kipun ikkagi mees-isenditega kekutama ja flirtima – selle üle on mul hea meel, sest arvasin vahepeal, et olen soo sootuks kaotanud 😀

*

Telefon heliseb neil päevadel lakkamatult, kummalised pöördumised – mis aeg see on… Killustunud, üllatav ja oma kaootilisuses samas korrastav. Ka Kõue mõisas valitses meie pärale kärutades sigrimigri ja Sander. Ses mõttes, et mitmed kümned inimesed ajasid erinevates gruppides erinevaid asju. Teiste seas Mart Sander televõtetega seoses Kõue aarde leiuga. Kutsus mind 18.augustil Suurupi tuletorni päeval Valgre 100.sünna puhul välja antud plaadi esitluskontserdile, mis on üksiti tema sünnipäev. Loomulikult lähen. Ulvi itsitas ühe kanalduse põhjal, et inimesed ei saa aru, kui kõrge, valgustav ja valgutöine kiirgamine on kooselu loomadega, tahavad kõrgklassi – okei-okei, kannatan ära ja käin natuke pildil, et seda va kõrgust kummardavatele ligimestele vastu tulla 😀 Mind vaimustab hoopis, kui rahulikuks jääb Eerik Niiles simultaani andes. Ja et nad Mary Jordaniga pole rantjeerunud – võiksid seoses sellega, et külgetõmbe seadus on nad küllusse viinud, nautida seda elu kui puhkust – aga loovad ja rajavad, ehitavad ja riskivad – ja see on ülikuul. Krosside juurde läheme taas, kui Baskin saab Strindbergi-lavastuse valmis. Augusti viimasel päeval on seal ka Dagö kontsert.

*

Koduteel tegime haagi läbi Türi. Viisime Rebeka vanaema juurde. Räimevorm Kai juures on kõige kõrgklassim, mida ühel palaval teisipäevaõhtul pärast pikka rähklemist ja rändamist, tööd ja toimetamist, füüsilise ja vaimse pühendumise piripiiri üldse ette saab kujutada. Aitäh.

Kodus selgus, et lutikad said vabalt meieta tuttu mindud – piimapulbrit on umbes pühapäevani, viisime nad sujuvalt vaid hommikusele ainsamale pudelile.

Reastasin 2 lehekülge töid, mis nende päevadega, mil oleme laadinud ja lennanud, kogunenud – üks paber koosneb 11 ajakirjaloost, teine koosnes orgunnist-kirjavahetusest-jne – ja sellega sain tund aega tagasi ühele poole. Kuna täna pandi ühest Tallinna kirjastusest mulle leping posti, kirjutan end väiksematest töödest puhtaks ja sukeldun suurt tellimust täitma.

*

Suure ja väikese vahekorrad on küll suhtelised. Ehkki Ivika soovitas enda juures mind Vaadates end pidevalt ja põhjalikult välja magada, tõusin eile siiski kell neli, et Kõue mõisapaari ja ajakirjatoimetuse hommikukohvi kõrval oleks lugu, mida viseerida ja fotodega täiendada. Millegipärast on Krossi teema – vist Elleni ja Jaani pärast ka – mulle väga oluline. Aleksandrit kunstilaagrist kokku korjates võtsime Cargost Janno purje püramiidi jaoks – Alo saatis selle Raplasse, aitäh – küllap ta kosmilise sünkrooni korras ka üles saab 😀

*

Eilne kuumarekordihommik tõi kõigepealt ühe sigidiku sõimusööstu – sõnasõnalt t-kadunukese kiri!!! – mis kinnitab veel kord pirude kogunemist, laamendamist, omavahelist külgetõmmet, välisvaenlase otsimist ja seejärel omavahel kokkuminekut ja tüllipööramist – ning otse loomulikult puhus siis Ulvi enese kiri sujuvalt sellele padakonjale-pirulötsatusele peale:

Tere Kati..

Oled ikka üks vahva hing siin meile teistele. Unustasin sulle öelda, et asjad võivad minna pöördesse, ehk tead – kui keha täitus valgusega, siis paratamatult see energia mõjutab teisi -nende kurjus läheb seest raevu. Ehk ka oma valgusega aitasid reaalselt neil sodi seest keema ajada. Loen su tekste ja lihtsalt imestan, mis kõik toimub su ümber. Tulen esimesel võimalusel Sinu juurde. Hetkel olen ajas kinni. Äkki teisipäeval. Seni saadan valgust ja tuge. Kallistused. Räägi, kas võin oma aia kurke ja tomateid kaasa võtta. Kohtumiseni.

*

Õnnistatud olgu oskus mitte olla kõrk – mõnele väljaandele kirjutades kipun nina kirtsutama pisikese honorari pärast, ent kolmapäeval just kaks pisikest honorari meid mai dei – ja polnudki enam meidei 😀

Viisin lapsed Piritale – kus oli tohutult tittesid ja kõhukesi – Teresa juurde seekord ei läinud, sest tema kiisud kukkusid seitsmendalt korruselt alla ja ta oli neist ellu jäänuga operatsioonil. Mirjami juures Sõpruse pst. 18 läbisid TRE-seansi – trauma release experience – ka lapsed. Oli põnev – kõhukoopas peituv evolutsiooniline keelik, psoaaslihas paneb tõepoolest ihujupid võdisema! – ja lõbus. Väikestel põhjustel möirgasime neljakesi selili maas naerda.

Väelaulud Hopneris kandsid pealkirja Tom ja Carroll imedemaalt 😀 Kusagil lava ees oli Jaanika, tagapool Haldi, rõdul totaalses pesastlendamise palavikus ja kopsuvalus Aare – ja täna on Kevin James Carroll juba Austraalias. Peagi lendab sinna ka Joosep Kõrvits, kellega tegelikult enne pikalt vestelda lootsin. Ju siis pärast. Miskipärast sobib talle Kailashi antud nick-name ehk nimenikerdis Jusuf 😀

*

Eile hommikul kell neli oli juba leitsak – kirjutasin paduka saatel ja lugesin, kuidas tunneb end Kalarannas ujuv Karekas:

Kui kuulata hüüdu ja märgata hüüdjat ei ole raske jõuda sinna, kuhu vaja. Rõõmus olen, et taas jõudsin sinna, kus pidin olema ja kogesin midagi, mida pole varem kogenud. Võimas on Looja. Võimas on Loodu. Võimas on olla kõik ja kõikjal. Karge meri, soe vihm, lainete loksumine vastu kallast. Välk sähvimas mere kohal ja keset tumedaid pilvi hele laik. Ja siis pilved taandumas ja taevas selginemas.. Kõik selgineb. Alati selgineb. Veidi kannatlikkust on vaja. Veidi usaldust on vaja. Veidi palvet ja veidi ootust. Ja tänu. Tänu enda, ümbritsevate ja hetkede eest. Ja ongi veel parem.

*

Täna öösel oli äike. Pikalt ja põhjalikult. Tulevad Inglikaitse Rita ja Eiki. Homme läheme Jaanikaga Varbola puupäevade lõpetamisele paariks tunniks. Pühapäeval viin  lapsed kirikusse. Uuel nädalal tuleb paar külalist – kolmapäeva veedan Ivikaga. Laupäeval on daamide dokfilmiõhtu Hagudis ja pühapäeval Valgre-õhtu Suurupis. Viis nahka on vaja parkimisse saata, viis rulli põhku Kodilast koju tuua ja jäär O’Boyle kodu korraldada – kuna Opaali uue pere lammas andis kuumaga saba, tundub, et sinna ta lähebki. Seemneks. Igas mõttes.

Kui Jumal lubab, kirjutan ülejäänud augusti jooksul lugu-päevas-rütmis oma nimekirja ajakirjadele ära – ja iga päev peatüki uut raamatut. Tuleb üks Muhu-matk, üks Toila-trett ja Nissi-niuhti. Hea ja ilus aeg. Aitäh.