13.-17.august

Linda-Helene Kuuli-Tohvelmann-Link 100!

Väljas on sügis välja kuulutatud. Padukahood vaheldumisi põletava päikesega. 20.augustini on periood, mil peab valitsema rahu ja vaikus – kõik, mis puutud, sitaks muutub. Tohutu mädapaisete väljamädanemine käib – et mitte uusi tekitada ega nakkust levitada, tuleb stoiliselt ära oodata, millal need käärimisprotsessid ära käivad – muidu külvame samu mustreid. Ei, aitäh.

Kolmapäevaõhtul selgus, et ka merest väsinud inimesele kulub sellistel väljakäärimise miiniväljadel mõnikord suures kontsentratsioonis merd ära.

Raadio 2 kutsus oma kunagise meeskonna Herkki Haldre Kajsamoori pardale – kirjutan temast kindlasti lähiajal – totaalse muutumise maailmameister 😀 – seilasime mõned tunnid Tallinna reidil – pärast kuumalaineid tundus kurjami külm, oli palju häid inimesi, näksimist ja lobisemist. Herkki enesega taaskohtumine oli kirgas. Ja Jõesaare ja Roosilehega. Aitähaitähaitäh!

Võib-olla ei olnudki nii külm – tegelikult värisesin juba enne suure kaubajahi pardale minekut – pingelangusest, tühjaks-täis-laadimiste taluvusepiiril sagedusest ja võngete erinevustest. Viisime sel päeval Reedaga Ritsika Kirna talli tööle –  oli igas mõttes kuldne sõit.

Esiteks jooksis Juliet Mafiosa kodus vudinal treikusse – tahtis tööle minna! Teiseks oli temaga ratsutav tulevane maastikuarhitekst Epp kohal, kallistas ja harjas teda tund aega – pani sadulasse ja sõitis ja me kõik olime õnnelikud. Üks süütunne jälle vähem.

Teiseks käisime Ema Maiega seda maja vaatamas, mis Poaka küla pärapõhjas müügis oli – see oli issanda abiga just müüdud ja liiatigi Maiest 4 km kaugusel ürgaperssekükamükas. Aitäh. Üksõhtu selgus, et ka Rõuge-tagune tõmbsoon kärisebnagisebpudiseb, nii et seegi kiusatus on päevakorrast maas.

Kolmandaks tõmbavad kohalikud kröösused Maie ümber piiramisrõngast koomale, nii et me sikutame teda aina jõulisemalt Kumma poole. Poaka parunitega maa pärast madistamise asemel võiks Kuke-mammal lõpuks ometi oma kodu olla.

Neljandaks on viimaste nädalatega turule paiskunud sadu talusid hinnavahemikus 25-50 euroraha – kodud. Rahvas lahkub. Mis on üks ülitõsine mõtlemisaine – ja võtab samas kolimishasardi väga maha. First things first – sauna ja talli veemajandus tuleb selleks talveks külmakindlaks korraldada ja edasi vaadata, mis saab, kus ja kes ja mida saab. Või kelleks saab 😀

Vormistasin  Indiaanika teksti, täitsin ühe tellimuse, mis andis sõiduraha nii Kirde- kui Muhu-sööstuks – vahepealsed spontaansed sööstud tuleb siiski jooksvalt juurde teenida – ja nendest meie viimased päevad koosnenud ongi.

Teisipäeva hommikupoolikul käis meil külas Ulvi ning õhtupoolikul Tiina Johannesega – tõid Tiina kolleegi neli kana koondnimega diskopepud – kolleeg läheb kolmeks aastaks Strassbourgi – kanad kohanesid siin hetkega.  Kusjuures mitte koos – iga kana liitus erineva grupeeringuga, nagu lapsed suvelaagris.

Inimlapsed käisid Kaereperes seltsimaja viimset kinopilti vaatamas – enam sellise formaadiga filme ei tooda – meie Tiinaga idutasime kartuleid ja lobisesime. Järgnes aedoahautis ja saun. Pojaga lükkasime kabjalisele girlpowerile uue rulli ka ette. Meie lükkasime rulli külili, hobused kruttisid ta miskipärast kohe püsti. Olgu siis nii.

Ulviga vestlesime kolm tihedatahedat tundi perekondade ja parakondade olemusest, nendest, kel posimine-susimine vägisi kolmanda silma avanud ja vägivaldsest august sisse voolavad kanaldused viivad aga seewaldi, kuhu mujale, rääkisime tulevaste raamatute olemusest, maise töö vajalikkusest, sõnumite ajastusest ja vanadest mudelitest välja vaikimisest. Just see pausi ja sissehingamise aeg, mis praegu valitseb, peaks vältima vanade kalade kordumist.

Kolmapäeval jätsin lapsed koju ja sõitsin Alusse Ivika teksti lõpetama. Veetsime kaks intensiivset tundi kõigis vikerkaarevärvides. Minul olid pärast külmavärinad ja peavalu – aga – tsiteerides vana head Andrus Teemantit – see käib asja juurde.

Karekas tõi neljapäeval  kisakõri-Kormorani ja tõmbas Aleksandriga püramiidi peale Janno Simmi kenu. Aitäh.

Mina niitsin sigadele ja vikipeedia-kanalale haljast, tõin puud tuppa – niiske ja jahe ju – likvideerisin üha haisvama pardipesa ja poisid lükkasid lammastele ka ühe rulli vastset heina. Ehkki meil on Karekaga rääkida tuhandeid huvitavaid ja kõrgeid teemasid, oli õhus paratamatult teatud suhete ja energeetiliste seoste läbilõikamise vajadus ja võimatus. Selle asemel, et rääkida viimaste päevade mõnusatest kohtumistest ja kogemistest oli vaja ikka täädutada netipulgast, mida teise liivakasti rahvas ei saa minu paketist välja korraldatud ning täitmata lubadustest. Ka Karekal on kujusid, kes hindavad iga oma liigutust sama ebaadekvaatselt kui minu elust läbi trampinud hüdrad-afrod-padaemandad – nad ei saa aru, kui palju kahju ja kulusid ja paigalmarssi on tekitanud. Ja tekitavad oma järellohisevate võlasidemetega edasi. Lihtne oleks loobuda – suuremeelselt ja tüdinult – äh, võta see 300 või 3000, peaasi, et kaod mu elust… Aga paraku nii lihtsalt see ei käi ja nad ei kao – võlg jääb ikka. Ja see pöördub vales-kohas-suuremeelse vastu – loovutame justkui hingerahu ja puhta õhu nimel oma laste ja loomade arvelt suured summad – ja tõmbame laostumise energia endale kaela. Ükski jõukas ei loovuta nii lollisti. Sellepärast ta jõukas ongi. Jõudsime järeldusele, et meil on vaja väga karmilt käituda. Ajad on sellised.

Aleksander käis Karekaga Tallinnas meestepäeval, meil Indiga oli kodus naistepäev.

Hakkisime ja mukkisime 😀

Tänu sellele, et lobisesime Anne-Daniela ja Reimoga telefonitsi, mitte ilmsi-silmsi, ei näinud nad, et mul oli samal ajal peas seitse tutti – Indi tegi 😀 😀 😀 Kroonika Riina ütles kirjanurgas, et on kuulnud viimasel ajal väga ilusaid kommentaare minu ja mu loomade väe kohta, millega mitmeid oma sõpruskonna ravitsejaid laen. Mul on hea meel, et läbi väerahvale meediumiks olemise inimesi saan aidata. Lisaks oma enese sõnale ja valgustööle. Aitäh.

Ehkki pojal on olnud nii sisukas suvi, et waldorfis on keeruline jutustada, mida kõike ta koges-teges-näges, osutus meestepäeva raames sünnipäevaks saadud raha eest koos Karekaga puldiauto ostmine selle suve tähetunniks.

Viisin Reedale sõidu eest orhidee ja rummi ning Karekas tegi talle ühe tõbise küüliku ära. Ühel laikakutsikal oli kõht kinni. Puhkusereisilt naasnud Margotile viisime kuludokumendid, sõime pannkooki, vaatasime üle Aigi ja Sebastiani – puhka rahus… – viis kutsikat ning tuvastasime, et Margoti kahel eesti tõugu hobusel pole muud viga, kui vaid kolmandik kehakaalust üleliia.

Rukkimaarjapäev…

Loendasime teede ääres sadu toonekurgi.

Ja ühel õhtul oli telekas Viharavi-film – Liu-Poretiino lemmik – mida vaatasin küdeva ahju, magavate laste ja Ulvi raamatuga koos. Lugedes peatükki vanematest-lastest-väimeestest-miniatest tõusid kõik ihukarvad äratundmisest püsti. Just. Kõverpeegliks ilmuvad liig-lapsed ja armukesed, karistus- ja osatushingede sigrimigri, Kainid ja Aabelid eel-eelmistest eludest… Nii tuttav ja täpne.

Eile oli üks klaarimiste-kohtumine, mis ei viinud mitte kuhugi.

Et sita maitset suust ära koristada, viisin lapsed ujuma ja puhastasin seni auto nii seest kui väljast. Selle käigus mõtlesin välja, mis asi mul endal majapidamise autonoomiaks tegelikult puudub – järgmise finantsi tekkimisel soetan. Kõik sisseostud ja soetamised, otsused ja edenemised lähtuvad meil mäletatavasti endast ja veel kord endast – sama kõigile soovitan.

Ja siis lülis mul Aleksandri kibelemine ära. Päris mitmeid nädalaid siin olnud, tekkis tal juba paari päeva eest isa- ja Võrtsu-igatsus ning kui ta eile oma asju pakkis ja sihitult-rahutult mööda majapidamist paaritas, Minnil rahus olla ega minul kirjutada ei lasknud, valisin konstruktiivse lahenduse.

Sõitsime Tallinnasse Kon-Tiki filmi vaatama – soovitan kõigile! Ja panime kibeleva kuti Tallinnas bussile. Teel kohtusime Anne-Danielaga (poja kell oli Rodgersite juures) ja Teresaga (tema poja väikseksjäänud riided läksid minu pojale). Norrakate film aga on tõeline lapsevanemate abiline – peaks kõigile kuttidele kohustuslikuks tegema. Teadlased-kangelased. Tasakaaluks äri-virtu-tisku-tehno-liivakastile. Eriti sellistele lapsevanematele, kelle vanavanaisa juhtub norrakas olema, on niisugused tõsielulised saagad võrreldamatud abikäed.

Ehkki Avesta ei soovitanud täna koristada ega pesu pesta, vaid juukseid lõigata ja seksida – 😀  – valisin sisetunde järgi kodu puhastamise. Peeter Liiv nimetab sellist tegutsemist ekstaatiliseks tööks. Kui selgus, et pesumasin oli pekis ja parandaja enne esmaspäeva ei tule, võtsin kasutusse poolautomaadi, mis külmunud torudega talvede jaoks juba Liusse sai ostetud.

Edasi lasin töödel end sujuvalt ja loogiliselt kanda – sellises usaldavas-lõdvestunud seisundis ei tohi katkestusi teha, siis oled ree pealt maas – kuni masin pesi, panin riided kappi, kuni üht poolt tsentrifuugis, täitsin teist poolt – kuni pesi, tegin tolmuimejaringi – kuni pesi, keetsin toidud-söödad – kuni pesi, pesin nõud ja võtsin tolmu – kuni pesi, tegin näo- ja juustemaski – ja olgi mõne tunniga viis masinatäit pestud-tsentrifuugitud, tall ja elumaja, ait ja saun, õu ja südametunnistus puhtad. Lauda kasin, kui veidi kuivemaks läheb, enne kaduneljapäeva sorteerime Indi riided – ja pärast kaduneljapäeva ostame viimased vajalikud kooliasjad.

Teisel poolel tänasest olin pühendunud Mirjamiisu-TRE tekstile – nägin teda pikalt ja põhjalikult unes ka – saame seda pühapäeval Suurupis ilmsi-silmsi üle vaadata. Teisipäeval Toila, laupäeval retk Kaiga Hansode jt juurde, siis veel üks Nissi-suts – ja algabki paikne sügis täis kirjutamist ja ratsutamist, kirjutamist ja kooliaastat, kirjutamist ja… kirjutamist 😀

Kolmanda poole tänasest – jah, kolme poolega päev ongi 😀 – veedame Rodgersite juures Mary Jordani dokfilme vaadates. Sinna nüüd sõidamegi. Süda kerge, kodu helge, kõik paigas ja puhas. Küllap kadunukesed ka oma lubadused täidavad, heinad koju ulevad – kõik läheb aina paremaks ja paremaks ja paremaks ja…