20.-25.august

Eile võttis mu vanim poeg oma saarepiiga naiseks.

Tsurr, kollased, selles rõõmsas ja loogilises elu edenemise faktis pole bittigi teie uudisekünnisele.

Kui Indira Battayaga postkasti juurde ajalehe järele ratsutas, avastas vapper vanaema nende kannul lipates kaht huvitavat asja – esiteks on Indile kasvanud suvega pikad heledad lokid, teiseks ratsutab ta absoluutselt iga päev. Ilus.

Kuna Jaanika ja Diana on nädala jooksul paar korda küsinud, miks ma päevaraamatut ei täida, olen ühest küljest saanud süümeka – vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud – teisalt ei anna elamine aega elamisest kirjutada.

Kõigepealt jutustan ära neli tähenduslikku unenägu.

Ööl vastu kolmapäeva nägin hulka hobuseid – nende seas Haldjas, Monti, Rõõmus Reede – niuks, mu kallid… – kes kappasid vabalt ümber helekollase palee – minu lossi – siinseal oli varasemate aegade koplilinte – keerasin need kokku, viskasin ära, süütasin lossis tuled – ja valguse peale tuli palju valgusega täidetud inimesi kohale.

Ööl vastu neljapäeva nägin, et mu pardid ja kanad nokkisid seinad aluspalgini vanadest katetest lagedaks. Puhtus ja vaikus. Peaksin ehk seda ka reaalias tegema?

Ööl vastu laupäeva istusid kaks last – vanuselt parajad Minnid, Ussiprintsessid mõlemad, õunapuu otsas ja kutsusid Battayat, et talle oksa pealt turjale potsatada. Battaya soovitas – õppige alt üles ronima, vanaema Saara ei armasta, kui hobustele puu otsast pähe prantsatatakse.

Ööl vastu tänast nägin und kolmest reptiloidist. Üks sarnanes šaakalile, kes tegi kulm hädist katset mind oma jahimaadelt eemale klähvida, et ma tema raipe-peidikuid ei avastaks. Teine nägi välja nagu rott, aga oli väga paks ja laiali valguv ja kippus end oma enese sabaga üles pooma. Kolmas oli surikaat. Mitte telereklaami hohohoo-nali, vaid surikaat-reptiloid, vaid siuke äpu algloomake, kes istus elus esimest korda jõuluvana ees ja pissis hirmuga püksi, kui temalt luuletust nõuti – oli valmis roti käsul keda iganes purema, vahtis hirmunud vihaga ringi – ja roti saba tõmbus tema ümber üha tapvamalt koomale. Nad sõitsid ühes lekkivas paadis, nende järel lainetas must pasaoja nagu mülgas, üks must luik oli selle pöörisesse uppumas – ent rabeles vabaks ja ujus kõõksudes eemalekaugele – head teed…

Teisipäev

Kirgast reinkarnatsiooni, Eestimaa 😀

Hetk pärast seda, kui lõpetasin ajakirjale pirude-teksti kirjutamise, tuli kiri meistritar Michellelt: Oled õigesti aru saanud, mis meie maailmas toimub ja veel miks meil teatud inimestest sabad on!

Oled enne Maale tulekut palju käinud ja erinevates tähesüsteemides rännanud. Sellepärast aimad ka, et tähetolmuna Maale saadetud valgustöötajad ei mõista sageli üksteist, kuna pärinevad erinevatest tähesüsteemidest. Plejaadid on maa omanikud, üsna julmad tehnikud.

Sina oled Siriuse Kaasloome indiviid ehk maapealne looja ja korraarmastaja. Oled vabakutseline suur Meistrite gildi süsteemide kuraator – nii tuli ülevalt inf. Kuraator on looja üleval.

Nüüd tean, miks teed ühte lõimusid – oleme süsteemide Meistrid, kes hoiavad korda ja aitavad inimestel siia Maa energiasse sulanduda.

Kallikallikalli.

Vastasin kallile kaas-siriuslannale, et meid peetakse napakateks, kui tähetolmust räägime – ja kadestatakse kõrkideks – kuidas me tohime teada, et pole maist päritolu – ja mis siis, ikka tänan taevast, et tänahommikune rebasepiiga vahtis koos kanade-partidega köögiaknasse – mis hommikuks on, ega pidanud mu kodulinde hommikusöögiks – et eile end pahasti tundnud lutitall Adeele on täna kõbusam, et kõik kallid tulid läbi öö õnnelikult tänasesse päeva ja et homme on äsjane kümnepäevane must vaakumiaeg möödas, võib jälle tulevikuplaane teha, uutesse töödesse sukelduda, olulisi kirju kirjutada ja läbirääkimisi pidada – enamus meist jõudis taas teisele kaldale.

Kirjutasin Pärnule Kon-Tiki filmist, vinnasin kaevust vett – ülehomme õhtul on veevärk Raudsepa talu Raini abiga uuesti üles ehitatud – ja pöörasin kahesajaprotsendises õhuniiskuses ägiseval pesul teise külje.

Viisime isamaaliste laulude saatel läbi päikeselise Eestimaa rännates Maiele hunniku etterakendamise kraami ja pühadeprae – ta ise vajutas, tuli rummus, Kurgjale üht noort torikat esitlema.

Inglikaitse Rita juures oli punt õpetajaid, kes läksid rattamatkale. Meie printisime Inglikaitse all välja laupäevase Saare-retke laevapiletid, sõime hommikust, lobisesime ja kallistasime – ja jätsime sinna Eiki 60.juubeli prae – jupike Kaerajaani.

Eesel Opaal võttis Tamme talus Aukülas meid vastu vaimustunud kisaga – nii et toit kukkus suust välja 😀 – ja andis teada, et ta on osutunud Aili pere pegasuseks – tema saabumisega läks kõik käima, päikeseliseks ja tulevikuliseks.

Padaoru remondi tõttu kulgesime Toilasse läbi Sonda – Indira nägi esimest korda tuhamägesid, mind liigutas noorendik, mis sinna on kasvanud – ja ilusad-korras majad-tänavad. Selline Eestimaa…

Ontikal läksime kerges vihmas joa kohale ehitatud treppidele ning ma olin sunnitud Indile selgitama, mida naeran. Valastu palang. Kõik mu elus sehkendanud kaasaskantavad-ülalpeetavad-järeleveetavad mehed põimusid üheks – lutt suus ja mähe püksis – lakkasin meenutamast, kes neist just kus tujutses, kes pangalt alla, kes merre hüpata ähvardas – aitäh ja jumalaga 😀

Külaskäik Toila-Urbalate juurde oli võrratu – Kersti ja tema mehe kurdid pojad, edukad tütred, mööblitööstus ja sõnum on kuhjaga sõnumipaljundamist väärt.

Mööda rannikut Tallinna poole ekseldes – pidime Kaisa Jalaka juurde minema – ent põlluvahed, inimtühjad, ehkki korras ja kenad külad, telefoninumbri puudumine ja tihenev vihm käivitasid hoopis Jabara-jabura. Raadio laulis meile isamaalisi laule, kõik oli unenäoliselt kaunis – ja me maandusime Purtse jõe ääres, millest viis üle puitsild – Indi soovitas – võta hoogu ja pane üle – tuligi Purtse hüpe – iiiiahhaaaaaa!

Sel ajal Indi juba magas, kui veeresin aurudega Haljalasse – tankisin meid Premiumis pilgeni, sama bensuga käisime ka eile Richardit naisele panemas – ja kuna auto kõõksus pärast kuivalejäämist üsna kaua hoiatavalt, sain terve kodutee juurelda, kuhu üheski punktis helistaksin, kui oleks Sos? Iga paarikümne kilomeetri taga elab keegi. Aitäh.

Tuduval Indil jäid nägemata Käru teeääri palistavad tuled, mille taga oli miski kontsert – mind ootasid kallistavad-rõõmustavad hobud-koerad-sead ja kodu!!! Kus on su lapsed-loomad-looming – sealt oskab ka Looja su alati üles otsida, et sind hoida.

Kolmapäev

Oli vapustavalt sisukas päev – vähemalt kolm ühes. Üks tekst (kirjutasin retkelt toodud tekstide teljed paberile üles, et miski ei ununeks ja neuroosi ei põhjustaks) – vesivesivesi – 20 ämbrit hommikul, 10 keskpäeval, 20 õhtul…

Teine tekst – kartulidpesud.Kolmas tekst – tallipuhastus ja tolmuimeja.

Seejärel sõitis Reet Ulvi juurde aeda vaatama ja tähevalgusega maailma raamatut sirvima. Meie Indiga põikasime Ivika juurde teksti lõpetama. Misjärel viisime ka Anne-Daniela Isabellaga Ulvi juurde – tähistasime energeetiliselt üliraske musta vaakumiaja lõppemist. Aitäh.

Espakist ostsime uue pumba.

Sõitsime Indi ja Reedaga Velise jõe ääres natuke enne Järvakandit taime-väe-talu pidava Vaike juurde. Enne, kui tema juurde teist korda lähen, lasen Estonia pstil Auravisionis kirlianifoto teha. Põnevpõnevpõnev.

Loomadetalituse tegime koos Heli Vahinguga – ta helistas autosõidu helendamiseks teel Tallinnast Paadremaale ja sai ligi tunni aja jooksul osa kõigi loomade-lindude kallistamisest-kohendamisest-toitmisest.

Indi ratsutas Manniga – otsustasime Kiku Raudnaageli koju trenni andma kutsuda – Mann on ületamatult koonu pidi minu peos, paremast jalast liikuda ei oska ja üldse ei saa oma lapsele trenni teha.

Leidsin talleke-Adeele saba alt vaglad. Kui tohter Piretile helistasin, soovitas lisaks puhastuseleloputusele lasta putukamürki – ma ise lisasin turgutamisele ka glükoosi-toidu lutipudelid, et porikärbsevastsete käes piinelnud tall taaskord üles turgutada. Ent olulisem oli, mida kuulsin teise Adeele – Pireti arstist-valgustöötajast õe ristinimega Kai kohta – Piret sai samal päeval tema tuha krematooriumist kätte…

Neljapäev

Vormistasin Mirjami teksti ja Ivika teksti lõpuni. Koostasin leivaemadele kenad töödetasudesaatekirjade komplektid. Pille-Mai pakett, Signe pakett, Anne-Mari pakett

Heinad tulid koju. Pakkusin Reimo uuele töömehele, kirjumirju nooruspõlvega vene noormehele kohvi, kuni ta lisadiislit ootas – ja lobisesin diislittoonud Reimoga pikalt. Olen vist maailma ainus kompanjon, kes seda selli armastab – aga temas on midagi naljakalt vahvat. No on – ja kõik!

Rain ja isand Kõrtsini panid uue pumba paika. Aitäh!

Käivitasin seakartulite otsingu – esimesena reageeris meie oma Inge paari maja kauguselt 😀

Kui Raplast Merikese juurest õunad autosse korjasime, kohtasime Säästukas Oonat, kes otsis Lotmanit. Mitte semiootikut. Pulma kadunud punast kõutsi. Mirjamil on õnneks kassil pojad…

Kiku Raudnagel lubaski 10. septembril meid mõlemat koju drillima tulla. Õigemini meid kõiki – mitte ainult Indi ja mina, vaid ka Tajataja ja Mann on juhtumisi asjaosalised. Aitäh!

Kümme kirja ja läbirääkimist. Üks romaan üha täieneb tänu meie rännakutele – ja teine teiseneb – ja kolmas…

Reede

Muutsin ja saatsin notari juurde hoiule testamendi lisa, mis määrab loomade-autode-värkide jagunemise minu surma puhul – koosseis, margid ja nimetused on muutunud.

Kirjutasin leivaema Aita paketi – ikka see tööjatasujakaaskirivärk.

Vesivesivesi –milline kergendus! Ent Soonele saabunud Aare avastas – kogu kraam oli välku saanud! Lisaks mahapõlenule oli hukkunud ka teine pump – ja mina, keelikloom, ütlesin Ritale, kellel on see täiesti olemas, et saan hakkama… Ei saa ju!

Kirjastuse Menu saadetud Harry Sheini juudiraamatut lugedes – neelates! – unustasin, et pean analüüsima – seega loen veel teistki korda.

Laupäev

Ehkki tõusin kell 4 üles – ikka laekusime Indiga kimades praamile.

Muhu Grete – emand Margareta – juures lobisesime, imetlesime Muhu käsitööd, saime Oonale sünnipäevakingituse!!! – tiirutasime ümber Katariina kiriku ja Liiva keskuse asutuste ning alustasime tema isa Aleksander Villemsoni otsinguid – inimesed, kui te teate midagi Pärnumaa ilmselt kenast mehest, kes Muhus abieluvälise tütre tekitas – Gretchen otsib oma poolõdesid-vendi!

Hansode klann haaras meid kaheks tunniks endi rüppe – ajasime sisukat juttu – nad mõjusid rahustavalt ja inspireerivalt – iga Hanso on pärl ning nende ema Lia… Müsteerium. Fenomen. Kallistasime oma kasvandikku Napoleoni, Indi ratsutas Hannese lastega koos Halliki silma all, mina tutvusin vendade Heiki ja Hendrikuga – meiegi saarepuud ja jalakas ootavad seda rabavat alfaisast (arborist, kes ronis paari paelakese abil Tallinna teletorni) ekspertpilku viskama – ja olingi ette valmistatud oma poja naiselepanekuks – aitäh!

Laste isa helistas meile maanteele ja oletas, et olen kõike muud kui olen. Ta eksis. Taas. Olin Ema, kellele noorem poeg lippas auto juurde vastu. Ema, kes kohtus poja sõpradega – nii mõndagi neist olen titena mähkinud, sorry, poisid 😀 😀 😀 – ja kompanjonidega, kes jõudsid mu pojani mu enese kaudu.

Tseremoonia muutus kuldseks ja valgustatuks, kui meil tekkis side pruudi vanaemadega. Kaisa Murutari vanaemad võtsid mu endale. Oli palju sooje ja häid pisaraid. Kallistasin miniat ja sakutasin poega, ütlesin, et armastan neid – ja nii ongi.

Misjärel võttis mind endale üks 10kuine tõmmu poiss Joshua – pani padinal Inglikaitse õmmeldud seeliku juurde, ronis mindpidi üles, uuris ja katsus kõva kümme mintsi mu silmi – milline laps!!! Paljumilline. Kaisa täditütre titt.

Pärast kohvikuskäiku Murutaridega – põhiteemaks Richardi poissmeesteõhtu – millest ta suure auga välja tuli – läksid nemad pittu, meie Indiga koju, kuhu mujale. Meid saatis maantee kohal mitu kilomeetrit merikotkas.

176 kilti tagasi – Indi Tom oli juba aardekesel ja kliimaseadmel järel käinud, ent meil on mõlemaga veel pikad read asju ajada, nii ae – meil on aega veel…

Indi nurrus toas multikate paistel reisist toibuda. Emme kallistas-talitas loomad, puhastas talli, korjas peidikutest munad kokku, koristas tallipealse ja sauna, õue ja töötoa, pani piduriided ära ja asjad oma kohtadele  – ning Indi ütles, miks ta saab äkki Pipist aru. Kui ta suureks peab sama, siis palun mitte naiseks 😀 Väike väänik…

Pühapäev

Tosin kirja, fototöö. Päevaraamat – sorry, ma ei tee enam nii pikki pause – Õunad Merikese juurest –kartulid Inge juurest –kanapraad –Püvidega seenele ja sadulasse – saun – ja tuhat mõtet. Need on teisenenud tasandil, kohati lausa röntgenina läbi nägevad mõtted.

Jaanika ütles hommikul, enne kui Tallinnasse Indi Tomi lastekontserdile startis, kuldsed sõnad.

Reptiloidid on omas maailmas ju päris toredadki – aga meie ei pea nendega sebima ega ammugi mitte neid armastama. Aitäh.