6.august

Koristasime, pesime pesu, talitasime.

Pidasime läbirääkimisi Grundari Andrusega,laulja Mati Turiga, kinnisvararahvaga.

Arvutasime eelarvepuudujääki – mis on veel kasvanud.

Meedia kisub minu kahepäevasest promillipuhumisest – ma ei kuula ega loe.

Arutasime Pirjoga läbi kõik võimalikult variandid ja ajaplaneerimise. Ta tegi minu südamerohtudega loomkatsed iseenda peal ja saavutas kiiresti kõrge promilli. Käes!

Võtsime Aleksandriga maha kolm korda püsti pandud ja üle 10000 eegu maksma läinud varjualuse.

On põhjust tuhandes suunas palvetada – teen seda kirjutades.

 

7.august

Sõitsin rongiga Tallinnasse ja külastasin üht hiid-kruiisilaeva.

Intervjueerisin Viru keskuse raamatupoe kohvikus basskitarrist Ndiobat Senegalist.

Ja nautisin taas rongi eeliseid – saab lugeda.

Sain teada, et mentool (mida sisaldavad ka minu südametilgad) ajab puhumismõõdikud lolliks.

Lapsed olid kodus tublid. Rohkem kui mentide rauaraiumine – näevad ja nuusutavad kainet inimest, aga kummardavad ikka masinat – ajab leili Kumma külarahva laim, et nad toidavad meie lapsi. Külalapsed on pidevalt meie külmutuskapi ja loomade kallal – lisaks tasuta sõidutamised ponidega.

Olime Termikaga üksmeelel – esimesel võimalusel kolime siit ära.

 

8.august

Öine padukas sadas elektrikappidesse ja põletas kaitsmed maha. Kuna karjust polnud, püüdsin päeva sissejuhatuseks hobuseid. Siis sain kassi hambust kätte tillukese – õnneks terve – jänesepoja, kes on mul nüüd magamistoas. Jääb ellu, siis jääb.

Uurija Ester Brüki juures läks soliidselt ja meeldivalt – me ei saa müstilisi puhumisnäitusid olematuks muuta, aga prokuröri ja kohtuniku juures parima püüame ikka saavutada. Mind šokeeris tema väide, et pea iga päev tehakse Kumma külast minu kohta vihje või ettekanne. Kusjuures juuli alguses tegi selle keegi väga lähedane. Siis, kui lastega ööseks Liisu juurde sõitsin. Ma tean, kes see oli. Seesama laseb ka Heilil, Kessul, Margotil ja Liisul mind luurata. No kuulge! Sellest tuleb üks tõsisem jutuajamine.

Vernek, Silvi, Aleksander ja Brigita kandsid puid kuuri.

Mina kangutasin majaümbruses laiali vedelevaid ehitusjääke, pikali maas kavatsusi, untsus häid tahteid – õhtul saabuvale kinnisvaramaaklerile jääb parem mulje, kui asjad on korras, mitte seal, kus nad oskamatust käest kukkusid.

Elektriarve õnnestus ära maksta.

Ja kui ma Kaerepere poodi süüa sõitsin ostma, helistas keegi politseisse ja ma pidin poest väljudes enam-vähem lävel puhuma.

Tõin siia külla nii palju häid soove, kavatsusi ja pakkumisi, aga olen valmis homme oma karavani siit teele viima. Uut omanikku ei hakata retsima juhul, kui ta pole tuntud ja tal pole hobuseid. Aga põhikandidaadil on paraku mõlemad omadused. On tuntud ja hobustega, kurat.

Ära siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiit!

Seni käin elektrikappi, mida täna ligi 100 euro eest parandati, aina sisse lülitamas. Midagi parandati nihu – pliit ja vesi käivad ühe kaitsme alt, korraga ei saa kasutada.

Tahaksin Lemmikule kirjutada ja Ndiobat sõnadega portreteerida, Ohtliku lennu 8 osa kirjutada ja Rakvere näidendisse sukelduda. Selle asemel talun mingit raju nõiajahti.

Pärastlõunal saabus siia üllatuslikult üks Vändra pere jalutama ja loomi silitama.

Siis tuli Liis koos veel kahe ratsutajaga ja lasterikka kaaskonnaga.

Seejärel kinnisvaramaakler.

Ja kui lisada Vernek-Silvi, oli meid kohe päris õuetäis.

Laua ümber oli seitse last, kui Delfi küsis, miks ikkagi minu lapsed küla peal söömas käivad.

Homme viin lisaks tänastele dokudele, millega uurijaga koos ravimiameti vastu pöördusime, politseisse vaide ja järelepärimise, kes nende töötajatest hetk pärast minu väljumist Delfile ja Õhtulehele üksikasjaliku vihje andis. See inimene lasi mulle ja mu lähikonnale hullema pasarahe kaela kui ma tean – ma ise nimelt ei loe mingeid portaale ega kommentaare. Kuuldavasti käib kõva möll. Minust on saanud Padaemand.

Ma tean, et olen hiljemalt jõuluks teises külas ja teises talus.

Ja olen juba ka välja mõelnud, mismoodi seekord asjad niimoodi pakkida, et pärast enam raamatuid ja riideid hullumiseni sorteerima ei peaks.

Vernek kütab tööpäeva lõpetuseks sauna, kuhu mina minna ei jaksa.

Riksu ja Heli Vahingu telefonikõnedele vastata ka ei jaksanud – kui Riks helistas parandasin parasjagu koplitraate, Heli kõne ajal lükkasin haluvankrit kuuri poole.

Ja ma lihtsalt ei jaksa enam korrutada – MA EI OLNUD JOONUD. Persse.

Võtsin tagasi kasvutoetuse taotluse. Nahhui mul vaja kaela traktorit ja väikebussi, mis vajavad kütust, hooldust – ja millel on liiga vähe kasutust, et end ära tasuda. Väikebussi teenust ei hakka siinkandis kunagi keegi ostma. See üks kord kuus, mis ma traktorit vajan, võin seda pigem rentida ja tellida kui et endale õue peale pleekima manguda. Putsi see brüssel, tema eestimaised ametnikuäbarikud – ja iseäranis olgu tänatud Jaan Kallas, kelle isikliku allkirjaga sain täna tähtkirja, et loovuskeskus koos sisestaadioni ja sakraalehitisega pole piisavalt atraktiivne külaelu mitmekesistamise moodus. Kui mul poleks mu loomi, lahkuksin Eestist päeva pealt.

Nüüd on see välja öeldud.

Jah, ma oleksin valmis homme Eestist igaveseks ära sõitma, kui mu loomad mind ei seoks.

Oskan keeli ja tööd teha, olen varem palju maailma näinud ja saaksin igal pool hakkama.

Oleks-poleks.

Ilmselt tõmbaksin ka võõrsil ligi inimesi, kes ei pea sõna, inimesi, kes jorutavad lubaduste täitmisega samal ajal, kui minul on arved kõri kinni nöörinud, inimesi, kes mind ära kasutavad, inimesi, kes mind surnuks kadestavad, inimesi, kes maksavad mulle viiendiku vääritust, inimesi, kes on kahekeelsed ja salakavalad, pahatahtlikud ja aplad. Kui see nõiaring mind siin piirab, küllap teeb ta seda siis ka Alaskal või Uus-Meremaal.

Järelikult tahan ära surra.

Aga äkki tuleb mu praegune košmaar-panoraam ka sinnapoole kaasa?

Ei, jätan Verneki-Silvi puuriita lõpetama ja lähen koos lastega magama.

Ita Ever on õpetanud, et kõige hullematest seisudest tuleb end välja magada.

Aga magamistoas nahistab hommikul kassi käest päästetud jänesepoeg…