26.august

Pääsuke lendas tuppa. Tegi elutoas tiiru ja lendas õue tagasi.

Hommikul arutasime sigadega, et mitte küüned ei kasva kiiresti ja viljakotid ei tühjene ruttu, vaid aeg lendablendablendab… Analüüsisime Mirjamiisuga eilse ratsatrenni ajal tehtud pilte – nende peal on palju enam kui naised-neiud märade seljas. Pikkipõhjalikke vestlusi analüüsisin enamuse ööst – eilsed teemad vormusid unenägudes illustratiivseks pildireaks. Ühes unenäos kõndisin mituteist kilomeetrit jalgsi läbi tundmatu väikelinna, et vaadata kinos filmi Mamma Mia! Vaatasime seda Pärnus Brigitaga mitmeid kordi – ja pärast videos – naersime ja nutsime – ja kui päeval enne kinumehega abiellumist endale pruutkleiti õmblesin (sooda!) tahtsime seda filmi koos Brigita, Margareta ja peigmehe samaealise tütrega vaadata. Kinumees vajus õuelt patseerimast tuppa, heitis pilgu telekasse – ja kätsatas, et kaameratöö on nõrk (loodetavasti on ema talle nüüdseks leidnud kaamera, mis on ise ka produtsent ja mänedžer), montaaž mööda (ise ei oska ta ilmselt tänini monteerida) ja näitlejad laulavad mustalt (kui tema Farmi-Jokkeri rollis sõpradega saunas laulis, siis muidugi puhtalt 😀 ). Tüdrukutega filmi nautimise lummus purunes. Teadsin samal hetkel, et järgmisel päeval altari ette minna mõtet pole – mingit tegelikku abielu ei tule – ent kohusetunne külaliste-kirikuõpetajate ees ajas ikka asjatule tseremooniale. Richard ajas üheksa rida kumme mu pruutkleidi pihaosasse. Oli kaunis suveetendus. Kui kinumees ühines ühe mu lähedase sitasitikaga (uus tähtkuju!) intriigifrondiks, viis üks tema intiimsõbranna selle pruutkleidi oma tütrele ja nüüd on see koos tšintšiljadega pariisides. Sellised unenäod 😀

Fototööd tehes võtsin vastu täna 60aastaseks saava Eiki Kaljuse kõne – nende vana, minu uus sitapump asub juubeli puhul Tapalt Rapla suunas teele 😀 😀 😀 Kirjutasin paberskeletid Muhus ja Saares kogutud lugudest.

Ja siis ilmus Indi ratsapükstes – nooh?

Inimene on üks pigivigi. Kui lapsed ei taha ja ei viitsi – piginvigin. Kui lapsed tahavad ja viitsivad iga issanda päev – ikka piginvigin. Kuss, vanamoor, mine pane osa hobuseid kinni ja kobi tütart turvama. Platsile ma minna ei saa – siis ei tegele laps ja poni teineteisega, vaid minuga.

Eile juba üks tort tuli – kasutades minu hõivatust Mirjamiisu ja Sassaga, sidus Indi Mannile oheliku päitsete külge ja ratsutas temaga sadulata tegelikult oma parima sõidu. Aga siis ronis Maruusja tujuka tagumiku taha – poniemme otsustas neid mõlemat päästa ja kõrvalesööst toimis Indile gravitatiivselt, nagu need sööstud ikka mõikavad 😀 Ronis sopsatuse peale selga tagasi – kook oli Napoleon ja saunas unustasin mina isiklikult end enam kui tunniks Indi vanni mõnulema ja Mirjamiisuga lobisema. Kuldne sõbratar ütles: kuna lapsepõlves olid emale remondimehe ja pihiema eest, tuli nüüd endale ideaalne lapsepõlvemaa rajada – ja ühtlasi endale ema eest olla ja end nüüd siin sedasi hoiutada – normaalne!

Ka see on normaalne, et tänu mõne aja eest alanud nimemängudele – Vasar-Murutar-Murdmaa-Vatmann – vabanes Murutari-muti koht. Kaisa Murutar võis häirimatult selle positsiooni endale saada. Omal ajal, kui Vahur ja Karin abiellusid, jäi Karin spst Hangoks, et kaks Ka… Murutari oleksid ühiskondlikus teadvuses  sassi läinud. Kui nimemänge ja kaalutlusi poleks olnud, oleks nüüd kolm Ka… Murutari olnud.

Aga on üks.

Ja väga hästi on.

Rääkisime Dianaga pikalt elektrakompleksist – seitsme tütre emal on selleks ainest. Oidipusevärk polegi nii värvikas. Minu jaoks on hoopis meeste ustavus mõistetamatu. Väike poiss koristab viis tundi töötuba. Sõber keerab ühe hetkega nii kruvid kui trelliotsikud segamini, laotab pakendid-köögikäärid-trellid tavapunkerja kihina äsjahävitatud korrapära otsa – ja väike poiss ütleb: jah, aga ta on mu sõber! Ema peaks laskma väiksel poisil uuesti koristada, et laps saaks aru, kui kurnavtühjendavraiskav sedasorti sõpslus on – aga ema koristab siuhviuh ise ära, sest tal on poisist kahju. Väga rumal. Tänu taevale, et olen kirjanik – sõna aitab nii palju selgeks mõelda. Kanaldada – sest inspiratsiooni hetkel enne ütled, pärast mõtled – kes küll ütles? Tema. Aitäh.

Mis teed, see kaob.

Kes ütles? Vanarahvas. Kaduneljapäeva kohta. Ja see kehtib ka eelnevatele-järgnevatele päevadele. Kuni hobustele puhas vesi jooksis, pühkisin vaistlikult ja ettekavatsematult sauna puhtaks. Kuni Indi ratsutas, korjasin kopli puhtaks – tegin Mannile püüdlikult nägu, et mind pole seal 😀 Avastasin naljaka asja – kui hobune intensiivsemalt liigub, tõstab ehmuv ratsanik teatavasti käed üles (Annika Õkval on selle kohta väljend „klaabu kosmoses“), mispeale ratsu tõstab pea kuklasse ja ajab suu ammuli ning on juhitamatu – käed tuleb justnimelt alla lasta ja poni pea rinnale suunata – kui seda Indile selgitasin ja oma enese pea ja kaelaga õigesti juhitud hobuse pead demonstreerisin, tegi Mann järele 😀 Traavis minu kõrvale, tõmbas kaela kombekalt kenusse ja küsis – nii vä? – kenutasime seal siis kahekesi.

Et millest puhtaks? Möödunud aastate võrgupalle-nööre ilmub pinnasest. Kui ma ise majapean, korjan neid pidevalt ära, mehelaadsed tooted ei tee seda iial – ja nii ma neid nüüd ikka veel leian. Tänased kaks konkreetset olid seal, kuhu neid siis veeretasime, kui neid ise heinamaalt böku-treileriga vedasime. Termineerunud peatükk. Nüüd on ka võrgud veetud ja keiss klõust.

Ahjah, ühes unenäos olin just mingile etendusele jõudnud ja hakkasin oma kohale istuma, kui reptiloidhüdra kihutas kohale ja istus minu toolile. Kõrval istuv tädi oli vaimustatud. Mina läksin minema. Nii etenduseruumist kui üldse sellest aegruumist. Sõna otseses mõttes. Lendasin ära teisele planeedile.

Indi äratas mu seepeale lauluga kaua sa kannatad kurbaade naeruu, võõtaned võõtmed ja viiruta kaevuuu! See oli juba ilmsi – ja siin planeedil. Või kolmandal. Unenäos üks, kus oldi – teine, kuhu lendasin – ja ärgates see siin. Kolmas.

Helistas lasteisa neljandalt planeedilt ja tunnustas kuninganna Saaremaa-sooritust.

Ups?!?!? Saabusid üllatuskülalised viiendalt planeedilt!

Ja viisid Indiisu kaasa, nagu tulnukatel kombeks 😀 😀 😀

Tom, Jane ja Ramses saabusid muheda kollase Opeliga, söötsid kanu ja sigu, uudistasid lambaid ja koerikasse – ning võtsid ühendust hobustega. Hobuste ja indi-inimeste vahel sõlmus diil – saame sõpradeks, mängime koos. Tom ütles midagi, mida ka ise üllatusega tajun – ehkki mu kodu on alati olnud puhas ja korras – Siriuse korralooja-Meister ju 😀 – sul on siin kuidagi eriliselt Puhas. On jah. Sellest alates, kui midagikedagi vibratsiooni alla lülitavat pole – paigas ja tasakaalus, kerge-helge-selge jah!

Meie sõbrad vinnasid kilgates kaevust allikakülma vett ja kallasid üksteisele kaela, kargasid batuudil ja rääkisid tulevikuplaanidest. Mis on õiged ja head. Nagu meil kõigil. Parimad.

Nagu tellimuse peale koostasid kanad just tänahommikuks 12munalise pesa! – panin seitsmest suvikõrvitsast kolm oma kallitele kaasa – olen mõnuga nende maavanaema 😀 😀 😀

Eile oli Indi ja Mirjamiisu tütre vahel übernaljakas vestlus

– Kuhu maale teie lähete?

– Me elamegi maal.

– Maal ei saa ju elada – sinna peab ikka minema.

– Meie elame. Eriti õnnelikud saavad kogu aeg maal olla.

– Sa oledki kogu aeg siin?

– Muidugi – see on ju minu kodu.

– Iga päev – loomadega… oledki…

– Nojaa, nad söövad ju iga päev. Ja musi tahavad ka mitu korda päevas.

– Mina lähen maavanaema juurde – aga teie? Kus teie maavanaema elab?

– Minu ema ongi maavanaema.

– Ei ole.

– On küll.

– Ta on sinu ema. Ja ise selline… lapse moodi.

– Jah, ta on üks vana Pipi.

– Aga Pipid ei ole vanaemad!

– Ta on oma lapselaste vanaema.

– Sul ei ole ju lapsi!

– Mu kõige vanemal õel on – ja varsti on meil veel lapselapsi. Ma olen oma Pipi kõige noorem laps – aga tema lapselapsed on minust nooremad.

– Nemad saavad maavanaema juures käia – ehkki su ema pole üldse vanaema moodi. Aga sina vaeseke ei saagi.

– Ma elan siin!

– Tead, kui suureks saame, ostame koos talu.

– Mul ju on juba.

– Ja hobused ostame. Vähemalt ühe.

– Mul ju on juba. Vähemalt mitu. Pealegi ema ütleb, et ühe hobuse pidamine aasta aega maksab sama palju kui see hobune ise.

– Kui palju siis? Üle kahe.

– Üle kahe euro?

– Tonni, tola.

Edasi sekkusid mammad-Pipid – selgitasime, et hobuse ostmiseks ja pidamiseks tuleb kõigepealt haridus saada, siis töökoht ja sissetulek. Kelle töökoht eeldab kodust ära olemist, peab enamasti hobust rendiboksis või palkab kellegi, kes kodus hooldab. Kui rendiboksis peetakse, mööduvad kõik õhtud tallis – vähemalt meil tütardega oli küll mitu aastat nii – aga kodus pidades on selline eriline Eeden nagu meil.

Indigod teatasid, et hakkavad meie juures hobustamas käima – ei mingit sporti ega tulemusvärki – just sellist suhestumist tahavad, nagu on ainult siin. Ja selline tahtmine ja tähelepanek on parim, mida ühel esmaspäeval kogeda.

Indiisu saan tagasi kolmapäeval Indigolaste kontserdilt.

Siis ilmselt võtan Aare kaasa – täna Tapalt teele pandud pump tuleb ju paika panna.

Viin õunu – aga Baraka-kraami seekord veel ei too – aega on. Pärast kaduneljapäeva, et ei kehtiks kaduka-tarkus – mis teed, see kaob.

Mul on seega kaks kirjutamise päeva.

Mõnus.

Üksi.

Ise.

Maavanaema 😀