27.august

Toreda teisipäeva tunnus – kell üheksa lobised pikalt ja mõnuga Õde Ulviga, kell kümme sõber Leenaga – enne seda kirjutad Ulvi raamatust tsitaadid teksti sisse – ja loomulikult seepeale ta helistabki 😀 – talitadmusitad oma karja – ja alustad Leena-pakutavale järjekordsele hädas traavlile koduotsinguid. Soovitasin Leenal FB konto teha – see on tõeline värav imedemaale. Kui õigesti kasutada.

Kirjutasin Ulvi teksti.

Pesin paar masinatäit pesu.

Avastasin rõõmuga, et sead söövad meeleldi peete.

Jagasin Minniga per telefon täistunnikallistusi. Tom ja Jane ütlevad talle Haldjas ja Meie Tütar – see on tõsine kohustus ning perioodiliselt on vaja emmelt vunki juurde saada 😀

Ehkki neljapäeval tuleb suurpuhastus, jalutasin ka täna tolmuimejaga ühe ringi – endal on parem. Teate küll. Siriuse korraloojaMeister peab ka kodus olema keset korda ja tasakaalu – teisiti loomingut ei tule.

Tuli lõbus lobisemine Mahmoudiga – mu sõprade sugulane – teemal, kas hobused räägivad araabia või universaalses kehakeeles. Armas inimene. Õigupoolest olemusloo subjekt. Mulle tundub, et ta tahab seda ka – on peagi taas Soonele tulemas.

Ja tuli vastus Kreetchenile. Mistress Rosin küsis eile, millist suhet leida ja hoida tahaksin.

Mulle meeldib Zubin. Tähendab – mu olemusele meeldib selline haritud ja karismaatiline, edukas – ent paariliseta, armastust ja kodu vajav tõmmu alfaisane, nagu Holby City tele-eluka hurmur-narkoosiarst. Ei, ma pole peast pubeks põrunud – Zubin on just minutüüpimees. Tuhande ja ühe öö Onur niiväga pole – tema haritusest ja ühiskondlikus tööjaotuses paiknemisest ma täpselt aru ei saa. Harilik hurmur. Aga jah, ma tean küll Kreeda küsimusele vastust – mida paraku kosmilisest kataloogist kauba kombel tellida ei saa. Vara veel.

Ständbai, maavanaema! 😀 😀 😀

Kell üksteist vestlesime ühe pesastkukkunud linnuga – teenindaja, kelle töövahend läks remonti – kasutas mind veerand tundi per telefon eksistentsiaalse karguna. Olge lahked, abiks ikka.

Tõin Smartpostist uue sitapumba ja politseinikuproua aiast hobustele kotikese õunu.

Pentagooni ei läinud – pärast kaduneljapäeva lähen – ja täpilise näoga ei taha asju ajada ning täna ei tahtnud puuderdada ka. Ärritusin ühe plikanati peale end uniseks – ja lõunauinakust ärgates oli nii hapu maitse suus, et hambapesu ka ei aidanud. Väga õpetlik. Kusjuures ma ise suskisin. Kes käskis? Ego. Aitäh, sõber, ära enam nii tee 😀

Kiisu-Lilli tuli õuest suure kisaga, pirakas hiir hambus.

Tegi maavanaema tuju taas nii heaks, et kirjutada ka Lemmikule üks tekst ning lobiseda Eerikuga tema uuest aardeleiust – Kõue mõisa maadel on veel üks, meie rahvuslikku uhkust hellitav aardeleid. Naisteehted. Ülihea Märk. Eerikul läheb väga hästi. Aina paremini. Meil kõigil.

Sest kõik on kõige ja kõigiga seotud ja üks ja hõissa 😀

Hilisõhtul ei saanud ma rahu lõhna tõttu, mida õhtuse talituse ajal tundsin talleke Adeele juures, kes on siin juba mõnda aega vakladega kimpus olnud. Visin ta sauna, pügasin paljaks – ja tänasin õnne, et mul on korduvad kogemused hotspotist laastatud bernhardiinidega. Spst ei löö mind verest välja vakladest kubisev, nõretav, nahatuks lammutatud loomakeha. Erinevalt hotspotist ei lehka vaglalammutus nii kohutavalt. Voolutasin ja desinfitseerisin, panin rohtu – ja jootsin tallele, keda olen nüüd siis kolm korda teiselt poolt tagasi toonud, piima ja glükoosiga antibiotsi. Päevaks viin õue, öösel on toas tükkis oma košmaarse tagakehaga – näeb välja nagu Ymke, keda peni pures – tänan õnne, et Indi on ära, homme on haavad tänu sellele, et vill on maas, juba palju kenamad. Kui Aare tuleb tänasaabunud pumpa paigaldama, saaksin selle õnnetu pigilinnu sügavkülma installida. Aga tal pole palavikku, söögiisu on hea – ja tema ülisuurte ja tumedate silmade pärast… Ma ei saa.

Lisaks tallele voolutasin ka iseennast.

Ajapikendust saanud pesumasin kiilus jälle kinni. Kui programminuppu puutusin, sain korraliku litaka. Aitäh, nüüd aitab. Seesinane Beko läheb varuosadeks või kuusakoskisse ja tuleb uus. Seni müdistan poolautomaadiga – mis meeldib teatud mõttes mulle rohkemgi – aga oma hommikumantli ja lõviga teki tahaks ikkagi kadunukese seest kätte saada. Kui ma oleksin veel rajuma elektrilöögi saanud – kes ja millal oleks huvi hakanud tundma, kus ma olen? Minni helistab – emme ei vasta – selge – õues, teeb tööd… Ilmselt siis, kui mind homme kontserdile poleks läinud, oleks muretsema hakatud – ja leitud mind tükkis kiilaka nõretava tallega saunast… uih.

Kell kümme õhtul helistas hoopis minu emme. Armas vestlus oli.

Aitäh.

Armas Adeele, palun ära hommikuks ühtki juhet läbi näri.

Aitäh.

Mitte ükski päev pole selline, nagu planeeritud – parem on.

Aitäh.