28.-29. august

Võimalik, et kogu meie ringkonna karu-uni on tingitud olukorrast Süürias, mispeale venelased tahavad väed Baltimaadesse tuua. Tahaks väga loota, et kõik me, kes võitleme vastupandamatu unega, käime magades tegusid tegemas ja näpunäiteid saamas. Aga see unitõbi on absoluutselt arusaamatu. Olen graafikust paari looga maas, sest… magan. Sama on teiste meie omadega. Samas kõlab see graafikust maas olemine naeruväärsena,   kuivõrd kogu Maa võib vallanduva konflikti korral lakata olemast. Säh teile graafikut, seltsimehed…

Avastasin, et mind ärritab, kui minult nõutakse enesestmõistetavalt teeneid. Olen nii kaua ainult siis olemas olnud, kui jagan ja kingin, korraldan ja lahendan võõraid muresid, et sellest on saanud osa minust – arvatakse tõsimeeli, et ma peangi seda tegema. Järelikult tuleb jõuliselt selgeks teha, et olen vägagi olemas ka siis, kui teisi ei emme ega orja. Eelkõige muidugi tuleb see tõsiasi selgeks teha iseendale.

Võimalik, et olen püüdnud teistele elades armastust ja poolehoidu osta – ent see ei õnnestu ja seda ei ole vaja.

Ja sain teada, mis nõrgaks teeb – toit. Milline iganes. Mis kogustes tahes. Võtab nõrgaks.

Mis sellest järeldub?

Paast.

Indigolaste kontserdile pidime sõitma koos Anne-Daniela ja Isabellaga, kuna nad loobusid, riskisin Tallinnasse sõites mitte tankida – kütus lõppes Magdaleenas, jurtsusin-partsusin-haisesin aurude peal Swedi peakontori ette, lippasin jalgsi okupatsioonide muuseumisse ja veetsin enamuse kaheosalisest kontserdist ukse juures nurgas kaelakuti Rockyga. See oli tiibeti mastif, kelle lähedusse kuhjus õhtu lõpuks ka enamus lapsi. Mõnus.

Ramses jooksis Indil sabas – Haldjas, ära mine ära! Haldjas, sa meeldid mulle! 😀 Ja õhtu päädis muheda orgunniga – kuna Horrel läks kauem kui meil, sõitsime Erki ja Liisiga Toompeale, villisime suure õlikanistri pudelitesse tühjaks, Liis sõidutas meid linnahalli Statoili – ai, milline rallitüdruk!!! – ja panga ees selgus, et auto siiski käivitub kenasti ega haise enam.

Südaööl koju jõudes tegin pattu – hobuste ja sigade juurde enam ei läinud.

Ütlesin ruigamitele täna hommikul, et Tartumaal Ülenurmes on neile kuus-seitse kotti kartuleid. Kui Alo järgmisel nädalavahetusel Pärnusse Kihnu regatile läheb, palun teha sööstu läbi Rapla – Aleksander tahab nagunii  siia tulla.

Adeele kepsutab kiilaka ja kärnasena reipalt-isukalt ringi – pole justkui otsest põhjust teda kaduneljapäeva kadude hulka arvata. Seda enam, et ta on nüüd antibiotsi täis topitud ega ole söödav.

Eilse kontserdi kaks mõnusaimat asja peale mastifi olid esiteks omas elemendis valgust ja heli tegev Aare, kes on Tomi juures nüüd lõpuks ometi paigas ja üks objekt järgneb teisele, tiskud ka, tiskud ka 😀 – teine lühike ühismeditatsioon.

Kujustasime koos onu Tomiga oma suurimat soovi, otsekui see oleks juba täitunud ning lasime seda meeldivat tunnet läbi keha. Jammi! Ma usun, et see pole saladus – kujustasin turvalist ja külluslikku, stabiilset ja tasakaalukat seisundit, kus ühel käel on lapsed, teisel armastatu ning ümberringi terved-rahulikud-heatujulised loomad-linnud.

Hommikul aedikukanadele võililli ja piimakaid kitkudes kuulsin metsas järjekordset lehma, nad ikka pääsevad aegajalt putku, ja tänasin õnne –mul pole lehmi ega kitsesid, jessjessjessjessjess!

Kirjutasin üles Muhu Margareta isaotsingu ning sukeldusin kaduneljapäeva.

Ahjud tühjaks. Pesu puhtaks. Sitapütt tühjaks. Riidekapid korda. Aknad-uksed-seinad kärbsesitast puhtaks. See on küll pisut ennatlik – pika ja sooja sügise jooksul jõuab see jakipuki biomass veel sittuda ja vageldada küll – aga ma jõuan kasida ka.

Õhtul läheme Reeda ja Jaanikaga Ulvi juurde Rännakule – mitte Kõue mõisa Dagöle. Alati tuleb minna kohtadesse, kuhu sind väga oodatakse ja kus pole ohtu emotsionaalseid egokonnasilmi obadusi saada.

Niisiis – pidage täna meeles – mis teed, see kaob – hookuspookus-vaikuspuhtus-rahurõõm! Saagusaagusaagu!!!