30.august-2.september

Minu viimane tütrekene läks kooli. On vast aasta – lapsed abielluvad, saavad lapsi, viies laps läks kooli, neljas sai põhikoolipoisiks, kolmas preili gümnasistiks – vanaemal oli 100. sünniaastapäev ja  maailm toimub. Jumal on kodus. Aitäh.

Indira oli eile väga paigas ja rahulik. Valtu koolis on tal palju tuttavaid õpetajaid, vanemaid sõbratare – Hedvika ja Helena-Riin, Renelii ja Stella ju – klassijuhataja Vilve on armas ja vilunud. Iluvõimlemise Kadi kaudu on mu haldjas ka Andresega tuttav – eile, kui pärast aktust kahekesi Rohelisse Aita lõunale läksime, selgus, et ka kõik Valtu õpetajad on seal ning Indi võttis neid vastu, nagu väike ministress 😀 Koolibänd tegi kantrirocki koos laintantsuga, Kandlekoja Rait oli koos kohalike mooride, emmteeüüde ja muude polkorrekt moodustistega esmaklassilistele kandled meisterdanud. Mis peamine – aabits on maestro Edgar Valteri piltidega. Tere…

Enne kooliminekut kujunes meil siin remondi ulatuses suurpuhastus. Järkjärgult, sentimeeter- ja esehaaval – kogu kodu käis totaalselt meie sõrmede alt läbi. Liigne läks kirbukale ja ahju ning ümberkorraldused tegime Indiga nii, nagu õpetasid Battaya, hingelind ja kuldvalge kristallpühamu.

Jajah, ma saan ise ka aru, et kõlab väheke…  isemoodi.

Käisime neljapäeva õhtul Alus Ulvi selle suve viimasel Rännakul. Mis on faktiliselt rühmameditatsioon. Meid oli tema Eedeni aias kokku 12 – toas tegelikult veel kaks – Indi koos Ulvi patsiga poisi ehk mees Lembituga. Ja õigupoolest oli see üliväga võimas, samas lihtne ja turvaline, mis toimus. Kuna kõik me – ka toasolijad – oleme ülikõrge vibraga valgustöötajad, kujunes midagi palju enamat kui lihtsalt rännak. Kujunes põhjalik seiklus.  Lisaks Ulvile juhtis ja tõlgendas seda ka Sindis praktiseeriv Vürst – massaažimaailma pealik Margus.

Mina sattusin kohe rännaku alguses oma enda magamistuppa – koos… Battayaga. Jah, hobusega koos käisime kõik ruumid ja hooned läbi. Kõigepealt heiskas Tajataja kogu talu kohale hõbesinise püramiidi ning Adeele-Marie hõiskas mu selja taga – rahu talle! – „ma ju ütlesin – nii käibki!“ Seejärel näitas mu kallis sõbratar, kuidas toad ümber tõsta, kuhu mis värvi tekstiili lisada. Laupäeval muide tegimegi täpselt nii, nagu hobune vahendas – oikuiniiväga hea sai!

Ja siis põlvitasin oma südamekojas tiibeti mastifi kõrval – nagu eelmisel õhtul Indigolaste kontserdil, kui rida lapsi mu kõrvale põlvitas, laubad üksteise õlgadele toetas ja läbi minu koeraga ühte sulas, müstika! – mu kõrval põlvitasid taas lapsed. Selgus, et olime nende lastega kõik mõned elud tagasi olnud Tiibeti kloostrilapsed – kuidas me ometi üksteist – ja Selle Koera!!! – üles leidsime? Sellepärast tundsingi temaga okupatsioonide muuseumis kohtudes tema kõrvale põlvitada. Taaskohtumine.

Me olime nende lastega koos mitusada aastat tagasi. Eile. Ja nüüd Rännakul mu südamekojas. Aitäh…

Pikast ja kirkast värvireast oli veel üks oluline fragment vonklev-violetne-valge daam, kes liivakellakujuliseks muutudes viis mind niuhti Ulvi kausikese kallale – sattusin mulle tundmatu nõupidamiselaua taha, mille kohale laskus ufo – kaheksa  preestrit läks laeva peale, üheksas karjus – humiliation!humiliation!humiliation! – ja veenis paljusid loobuma. Pärast selgitas Ulvi, et me olime Atlantises, kus reeturi, pahalaste käsilase tõttu paljud, kes oleksid saanud tähelaevadele minna, loobusid ja sattusid reinkarnatsiooni vaevalisse rattasse. Teretorekene…

Minu türkiissinine valgete lõpmatusse sulavate tiibadega hingelind laotas mu ümber oma tiivad nagu kallistuse – ja viis mu tagasi minu ruumi. Otse kreemkuldsesse kristalltorni, milles helendas minu südamest lähtuv valgusjuga kõrgele igavikku – seal oli Jumal. Tundsin teda. Oma südames. Aitäh.

Vürst – Ulvi kaksikleek – ütles, et praegused energiapöörised sõidutavadki pilti ristirästi – nii mul kui paljudel Meie Omadest ei taha viimastel nädalatel karguke astuda –hõre olemine – lisaks on mulle isiklikult üks tore reptiloid iminapa kanalisse kütnud ja puugib täitmatu isuga. See sai nüüd kinni keeratud. Ja üksiti sain teada, kes see on.

Reet omakorda sai teada, kes on tema karjas ta suurim tugi – kirju mära Rummu. Reedel oma spordi- ja sõprusepäeva alustades ja Reeda juurde pärakäru järele minnes vaatasin Rummule ja ta pojale Vamorile tõsisemalt otsa. Tere siis…

Ja ma sain teada, mis teeb inimese siin ilmas kõige nõrgemaks – (enese)haletsus. Mul käis reedel käest läbi 6 tonni vilja ja jahu – 1,5 tonni kotti, kärru, koju, kodus väiksesse kärru ja sellega aita. Kuus jah. Mida jahmunum oli Kodila aidarahvas – Indi seadis kotte statiivi külge, Ilvi sidus – aga kühveldamine-tassimine… nojaa, mida suurem oli haletsus, seda nõrgemaks muutusin. Selge. Kodus oli mulle seltsiks tunnustav sigadetrio, jalus kakerdav kanarahvas ja partkond – ja ma ei väsinud. Kirjakastis ootas eelmisest õhtust inspireeritud kiri Ulvilt (ja minutipealt samal ajal saadetud sajatus ühelt mustalt maagilt, kes kaebles pettuse pärast – nii nunnu, kui pahalased ütlevad kohe ausalt, kelle teenistuses nad on – see selgitab lüngad ja vasturääkivused, ülekeemised ja ebaadekvaatsuse 😀 ):

• Pakkusid eile väga mõnusa õhtu teistele, oli enamusele nii suur üllatus, et Sina olid mul õues ja ruumis ja andsid oma särava mõtterikkusega paljudele aimu, mis see elu tegelikult on. Väga mõnus ja rikkaliku sisuga tekst. Pilt on klaarim ja saime palju uut infi, mis on, mis tuleb ja kuhu teel oleme. Kõigil täheseemnetel on samasugune õppimise muster läbi lähedaste. Kui oled mustri vabastanud hinges, pole enam ka peegeldust ning sinu lähedased on ainult kaasteelised selles elus ja ei midagi enamat. Sa mõistad neid nii, nagu nad on. Parim mis veel ise teha saab, lausu ,,mine rahus,, ja ,,olgu rahu sinuga,,. Paratamatult elu muutub ja meie ümber olevad inimesed kaugenevad, kui nad ei vasta sinu sagedusele ega ka mõtterikkusele. Sul pole nendega enam midagi ühist sageli ka siis, kui nad on sinu sugulased – ja see igapäevane hull sagimine asjade nimel, eneseupitamine, igapäevane ego toitmine ja teiste elus sorimine – pole sinu õues teretulnud. Sa vajad enamat ja miks kulutada ennast ja oma väärtuslikku energiat millegi tühise, loba ja kiitlemise peale, selle asemel et lävida nende inimestega, kes on sinuga ühisel mõttelaiusel. Kellega sa võiksid jäädagi rääkima maailmadest ja sellest, mis tuleb ja kuhu teel oleme. Kui on Omad, siis juttu jätkub kauemaks, tunnist saab pool päeva ja veel rohkemat, Päike vahetab koha Kuuga ja öösügavas sinises taevas on hakanud tähed kirkalt särama. Mäletad küll, kuidas see meiega juhtus 😀 Pärast oled nii heas energias ja kerguses, et elu on lill. Kui on vaja maad kaevata ja lillepeenraid rohida või loomade eest hoolt kanda ja neile lobi keeta, ning lihtsa puuvarre otsas oleva raudhargiga sõnnikut välja visata, paljudel oma tööpostil armsalt edasi kulgeda. Elu on väljakutse kõigis eluvaldkondades, oskus see vajalik enda jaoks rikkuseks muuta ja seda õigesti ära kasutada. Tähtis on elus see, et mis on hea sulle, on hea ka universumile. Kallistan väga ja ikka tegusat päeva

Ostsime Indile kooliasjad – ja siis tuli Tiina. Tänu sellele sai veel palju rohkem tehtud kui kavatsesin. Kuna Indi ja Tiina tahtsid ratsutada, tegin vastu kavatsusi talli siuhviuh puhtaks, oma tüdrukuid jälgides-juhendades – rahurahu, ma ei ole treener – lasteaiakasvataja! 😀 – mõtlesin välja lahenduse Indi jaoks – eraldi plats koplist eraldada tema pusimiste ajaks. Idutasime koti kartuleid, keetsime koeratoidu, naersime südamest möllava Namaste üle, pesime Indiga poolautomaadiga hunniku pesu – mis ripub aina märjemana tänini nööril… ning korraldasime sahvris ja minu toas nostalgiaõhtu. Koristasin-tühjendasin kapid-panipaigad – esemeid oli mu enese beebieast ja laste algusaegadest – juttu ja mälestusi jätkus kauemaks.

Ja mul tekkis sama küsimus, mis eile, kui Margot koos Raivo ja Helena-Riinuga üllatuslikult meile saabus – miks. Miks me ei sekku ega aita siis, kui näeme sõpra jamas olevat. Näeme, kuidas kedagi vägistatakse ja ära kasutatakse – ei sekku. Näeme, kuidas kellegi ellu ja majja kolivad ridamisi poolearuline, parm ja pohhuimull – ega ütle poole sõnagagi – ära lase, korralda oma elu nii, et neil pole asja ega kohta, illusioone ega kaost. Väga lihtne põhjus on, miks ei sekku ega torma appi – igaüks peab oma kooli kätte saama. Kui mina näen mingit väga vale kombinatsiooni moodustumas, sekkun – ja tulemuseks pole keegi õnnelik ega tänulik – mina olen halb ja oma kooli korraldavad kombineerujad endale ikkagi segamatult ära. Halleluuja. Ai.

Laupäevahommikul läks mul jahmatavalt palju aega kirjavahetusele – must maag oli igale poole helistanud ja olukordi tekitanud – allah avita… Möllasin kolm tundi tolmuimejaga .Tõime Indiga trenniplatsi eraldamise lindi, kassitoidu, võtsime Reeda juurest siin närve puhanud ja tööteraapilise puuri ehitanud Jaago saavutuse – seal pole praegu jäneseid sees – et tiukrud ööseks sinna sisse pista. Rääkisime pool tundi Ritaga, pool tundi isand Ulmaniga – õnneks saab samal ajal ju kärbselinte alla võtta, kaevu, lastemaja ja õueteid pardisitast puhtaks harjata, lapiga ringi lennata – issand, kui palju plekilisi seinu, kärbsetäpilisi liiste ja klaase, pritsmelisi pliite ja rullilisi aluseid maailmas on… Samas, kui sundida end metoodiliselt iga mööblitüki alt kasima, mööblitükk kasida – ja pärast ka kasimisvahendid – mopiämber ja tolmuimeja näiteks – kasida, on tulemuseks uus kodu. Puhas hingamine, hoopis teine õhk – mitte ühegi luuseri ihurakke tolmurullides ega hüdra süljepritsmeid liistude vahel enam. Hull rookimine, aga tasub end kuhjaga ära. Kusjuures hüdra tunneb, et viimsed jäljed temast kaovad siit – saadab nelja kirjaveaga smsi…

Käisime Oona kaheksandal sünnipäeval. Muhu-Margareta juurest toodud saialillekarva tikitud kampsik läks sajaga täie ette – täpselt Oona oma, esimesel koolipäeval seljas. Laste – ja veel enam vanemate – lõbustamiseks oli kutsutud Reigo Ahven, karismaatiline trummipoiss. Võrratuvõrratu võileivatort, vaarikakook – ja kodus taas koristamine, oh issakene. Sain kõik magamistoad viimse tapeedipraoni üle limpsitud, panime Indiga ükshaaval baldahhiinid üles – nii, nagu Rännakul hobune õpetas – ja see toimis – midagi meie kodus muutus tundmatuseni.

Hilisõhtul, enne Haapallu tööle minekut tuli õpetajahärra, lükkasime kahekesi hobunatele kaks rulli heina ette – sain ühest küljest selle päeva kaastunde-sahmaka kätte, aga teisalt ei lasknud seda endale ligi ega nõrkenud ära.

Pühapäevahommikul läks köögi ja nii sisemise kui välimise koridori kasimiseks neli tundi. Järgnes ristpiste äikesepilvedega – mis näitas veenvalt, et Jumal on alati kodus, meie kodus. Minu väike koolitüdruk pääses kooli kuivalt – aktuste ajal sadas. Rohelisse Aita lipsasime kuivalt – pidusöögi ajal sadas. Merikese juures korjasime kaks kotti õunu kuivalt – kui koju jõudsime oli sajandipadukas. Auto sisemuse vuntsimise ajal kuiv – pesu nõelumise ja kooliasjadele nimede kirjutamise ning sauna ajal padukas.

Ülimõnusa üllatusena saabunud  Margoti-perega arutasime, et Rail Balticu pealetung näitab, et meie hääl ei maksa midagi – ja samas paljastab meie sisemise väsimuse. Variant, et meie talud ostetakse ära ja jäetakse raudtee alla tekitab hetkeks kergenduse – huh, põgeneme! Hetkeks. Tegelikult lähen täna ühele ja neljapäeval teisele koosolekule sel teemal.

Täna müttasin sadu pilte korrastada, pakettidena toimetustele vahepealseid töid saata – millal ma neid küll tegin? Käisime akadeemiku juures tsukiinisid, minikartuleid, õunu, kurke-tomateid korilemas, tõime juurde kilekaasi, Pentagonist pumbavahetuse arve, viisime Tammikute juurde hunniku pilte teha – ma olen endiselt see lastele albumite tegija – ja kuulsime Reimolt, mis värk eile hilisõhtul oli.

Mets kajas veiste paanilistest möiretest. Joonas vaatas omi – paigas. Reimo tormas kohale – ja tegi kindlaks, et lõugab poolsada noort pulli. Meie hobused arvasid, et keegi on pimedas metsas hädas ja lärmasid sigadega võidu – tulge siia! Tegelikult on meile kõige vähem vaja pooltsada pöördes noor-isast.

Kuna kandle-Rait lõpetab lambapidamise, tuleb Ofelia koos tänavuse tütre – Kaerajaani lapsega – tagasi. Tere. Tore. Reedel tuleb poja koos isa auto täie seakartulitega. Laupäeval läheme lastega meestesse – liinile Nissi-Sindi 😀

Selgub, et mu kasivad ja tassivad, pesevad ja veeretavad käpakesed oskavad siiski ka kirjutada. Mõnus. Aitäh.