3.september

Ülla Millistfer, minu venna ema, sai paar aastat tagasi 65aastaseks ning tal täitus 45 aastat rahvusooperi Estonia teenimist. Sel reedel täitub 100 aastat Estonia teatrimaja avamisest ning korraldatakse samalaadne rahvapidu, nagu sajand tagasi. Kontsertmeister Millistferil sellele peole kutset ei ole. Tema tegeleb Pajusi-kandis maakodus uue kaevu ehitamisega, et lastel-lapselastel – õnne Mesika-Leele esimesse klassi astumise puhul! – oleks puhas joogivesi.

Kogu oma elu teatrile kinkinud daam ei saanud ei oma ega tööstaaži juubeliks ei käepigistust ega kombekohaseid kaanekesi – ja nüüd ka pidustustekutset – sellepärast, et teda arvatakse seotuks kunagiste teatrijuhtide autoritaariale vastu hakkamisega. Ka nüüd, mil Kuningas-Himma-Volmer on teatrilukku lahkunud, käärivad aastatetagused, kusjuures ekslikud intriigid.

Mina kirjutasin enam kui viis aastat tagasi loo Voldemar Kuslapiga – ta kutsus mu oma suvilasse, kus rääkisime tunde, olulisimaks teemaks Estonia käekäik, mille kohta vanameistril oli vägagi palju kriitilist öelda. Oma protesti toetuseks andis ta mulle rea telefoninumbreid ning ma rääkisin tunde Alari ja Margiti, Karisma ja vist ka Kilgasega. Päris täpselt enam ei mäleta – igatahes teravaid tunde – misjärel omade seas Volliks kutsutud muusikamees palus iseennast ses loos mitte mainida.

Venna emaga me Estonia teemadel silpigi ei vestelnud. Maa ei taha põhimõtteliselt nii lähedaste inimestega inetutest intriigidest ega tööasjadest rääkida – ja kulissidetaguseid käärimisi teades ei soovinud teda vähimalgi määral sesse essu segada.

Aga olemuslikud kääritajad arvasid. Ja kääritavad edasi. Nüüd ütleb Ülla, et pekki need peod ja tänukirjad – süütu süüdlasena surra ei tahaks. Ehkki ta on nõnna nett neidis, et suremisest on asi ptüi-ptüi-ptüi kaugel, pean vajalikuks siinkohal öelda, et

– Ülla Millistfer pole vähimalgi määral seotud toonase opositsioonilise liikumisega – üheski artiklis ega arvamuses pole silpigi tema sõnu tsiteeritud – ta on läbinisti muusik ja loomeinimene, kellega teatripoliitikast pole mina eales vestelnud

– Uus teatrijuhtkond käitub legendaarset kontsertmeistrit eirates äärmiselt matslikult – tingides säärase absurdse „karistamisega“ olukorra, kus ka kontsertmeistri poeg, globaalselt tunnustatud bariton, ei tunne tungi põlvpükstes poisikesena end tõestama tulla

Loodan, et sellest karjest siin saab Üllal veidigi kergem, et teda intriigidesse ei mässita ning et ometi kord lõpeb siin maal pärlid-sigade-ees periood. Mitte et seedekulglast läbi käimine pärlile midagi teeks. Ent kuidagi liiga reeglipäraselt situtakse siinmail seedimatuid pärleid välja…

Täna ongi üks õigluse ja inimlikkuse eest seismise päev.

Varahommikul kirjutasin laupäevasesse Pärnu Postimehte loo Rail Baltica absurdist. Eilne koosolek Valtu-Nurme külaplatsil näitas, et see on üks järjekordne suurte rahade pööritamise ja rahva räsimise katse kodurahu, turvatunde ja loogilise edenemise arvel. Kui lugu laupäeval ilmunud, annan ta ka siin koduleheküljel lugeda. Enne peab temaga raha teenima, sest seitse inimest on reipa järjekindluse ja enesestmõistetavusega mulle sees. Või mu lastele – kuidas võtta, eks ole. Nende hulka ma va lootusetust parmust hüdrat – rahu tema põrmule – enam isegi ei arva. Glinglingrrrrauh! (see viimane on bengali tõrjeloitsu urrmjäu 😀 )

Vestlesime Ulviga, kes läheb homme mehega reisile, pahalaste möllamisest igas eluvaldkonnas. Raudteest teatrini, kirjastajatest mõisahärradeni – kõik saavad pihta nii väljast kui seest – kõiki katsutakse järele. Karmilt.

Kirjutasin nii Tiina Jannole jäljeküttimise soodustamiseks kui Grete enese ergutamiseks tema teksti. Oona läks tematikitud kampsuniga esimesel päeval kooli, nii et kõik on paigas ja õigesti. Ehk pälvib Muhu-pakett isegi leivaemade tagasisideme – appi, kuidas ma ei kannata vaikivat vastuvõttu. Jajah, kui ei kirjutata, on järelikult korras – aga mulle see stiil ei istu.

Lisaks akadeemiku aiale korjasin õuntest tühjaks ka tema vasakpoolse naabri tagaaia – vanapoisid, kes sealt eespool elavad, ei tõsta jalgagi sinna rahvavaenlasena maha lastud vallavanema aeda. Mina ikka. Järjekordset koormat – jajah, Indi tõin ikka koolist ära – kiikus õuna süües võrkkiiges, kuni Kumma õunakoll Kati järjekordselt taevale kondist tagumikku näitas 😀 – koju vedades sain mõnusa pooltunni kõigi loomadega. Vaatasin viimse kui looma ja pesa, pilgu ja sõra-kabja-varba üle, iga mats sai kalli ja midagi head. Võisin neile edasi öelda, et meie kallis Annika püüab teel Tallinna meie poole põigata, et Indiga tema vana head koolisõidukäekirja saaksime kogeda. Iga treener on most welcome. Annika eriti. Ja Juurimaa Kiku eriti. Mis tähtsust on mingil pahalaste pusserdamisel, kui meie maailm toimub nii kirkal ja parimal moel.

Ja kui miski värk juhtme kokku jooksutas, võisin koos tütrega kinno kollide kompaniid vaatama pugeda. Puuduva 60 sendi saamiseks viisime purgid-potsikud taarasse. Jah, teie, progressipidurid, kes te meie ligi kümmet (!!!!!!!) tonni kinni hoiate – me käisime Indiisuga täna taara raha eest rahvamajas kinopilti vaatamas. Pekis jah. Aga vihastada ei raatsi ka – siis ei jaksa ju kirjutada.

Lisaks 2 tänasele loole tahtsin paar värsket romaanipeatükki üles sikerdada.

Sikerdasin ka. Ahjusoojadena.

Õhtuse talituse ajal kallistasime pikalt Alfaga. Pole sugugi enesestmõistetav, et me üksteisel olemas oleme. Mannile lubasin, et homme teen talle trenniplatsi – ja Maruusja peale karjusin, sest just siis, kui veetsime õrnusehetki Tajaga, oli tal vaja teda õunte pärast perssest hammustada. Maandusin ninali Namaste laudjal – ja avastasin, et neiukesest on saanud tasapisi kimmel. Valged karvad raudja sees, leopardilaigud kintsudel – noobel sügiskollektsioon.

Homseni.