4.august

Uted kaklevad. Jäära pole karjas, indlevad memmed puksivad omavahel, klaarivad hierarhiat ja nõuavad… teadagi mida. Kolm neist saab. Paari kuu pärast, kui nad Saar-Klettenbergide jäära juurde kuudin. Ja kusagil on pardipesa.

Üks pardimamma – jälle see must laubatriibuga – käib vaid söömas ja varjub siis kuhugi hauduma. Ma ei leia, kurjam. Väga sümboolne värk, aga nii külmade öödega kuluksid need munad pigem siiski Indi Tomi perele, mitte haudumisele. Küll aga leidsin postkastist järjest kolm teadet asjade liikuma hakkamise kohta – õhtuks olidki kaks neist liikunud. Tänu taevale. Jumala eest, olen vägavägaväga tänulik.

Hommikul vestlesin kooli ees ühe mehega Mazda suurema variandi eelistest ja sellest, et ongi hea, kui autol pole ostes haagisekonksu – mootor pole ära ruunatud ega kere välja venitatud.

Koolitädi omakorda tutistas mind – kas ema ei ütle mulle, et nii külmaga pannakse ennast korralikult riidesse. Minu emal on laupäeval Ameerikas sünnipäev – ja Tobiasel Soomes – 74 ja 8 – ja mina, maavanaema olen sitke tükk ega jää sügise saabumise tõttu tatiseks – kodune kliima, ei enamat.

Saatsin Pille-Maile ja kirikuõpetajanna Tiina Jannole Muhu-Grete paketi. Veenan Gretchenit oma teemaga Krista Lensini poole pöörduma. Näib vedu võtvat, tubli tüdruk!

Siirdusin hinge ja kirjasõnaga Hansode dünastia juurde – osa hingest ja kirjasõnast samal ajal Toilas, osa Vahakulmus – ent suurem osa minust sukeldus siiski Reeda naaberaia nõgestesse. Kui tema juures suurematsorti pangadessandi korraldasin – mu läperdis ei loe id-kaarti – unustasin prillid sinna ja neile järele sööstes pugesime selle talu põõsastesse, mida Maiele sobitame. Saagu-saagu… oh kuradi Rail Baltica… Fail Baltica, raisk.

Üksiti andsin Reedule kõigi oma tuttavate jahimeeste telefoninumbrid – Mirra puhtatõuliste sibirjakkide paikasaamise jaoks. Kutsikaleeeeeee!

Viisin kaks väikest jalgratast parandusse, tõin kolm õige mõõduga kilekaant Indile – õhtuks oli kotis veel üks õpik, mis vajab järgmist, issandjumalküll – ohkooliaeg… – loodetavasti ei sibli ma nüüd igal hommikul klassitoas, nagu usin kanaema – ja kohtasime Tallinnasse startivat õpetajahärrat, kes sai tohutust võõralinnatahtmatusest ilmselt mikroinsuldi. Korjasime Raplast suvefotod ja Merikese juurest vahepeal pudenenud õunad ära – homme on jälle akadeemiku ja vallavanema aedades korjamise päev – tõin lasteaiast Indi tervisetõendit asendava paberi, perearstikeskuses panime esmaspäevaks süsti-mõõtmise-kaalumise aja kinni, helistasin Maiele – Tajataja kabjad! – ehitasin Minnile ja Mannile trenniplatsi – kuidas ma enne nii lihtsa lahenduse peale ei tulnud??? -, kuni nad seal kahekesi mängisid, vedasin talli puhta allapanu. Kui julgesin kaugemale minna ja lambaid hooldada, kuulsin nurga tagant, kuidas nad salaja kaksindust nautisid 😀

Minni ja Mann – nooblilt väljendudes Maria Indira Murutar ja Silbersee’s Madonna, shetlandi appalosa – tegid täna kahekesi senise kooselu parima sõidu. Emme ehitas neile kahele eraldi nukutoa – poole tavaplatsi suuruse trenninurgakese, kus suuremad hobused päkapikupaari nöökida ei saa. Kokkulepe oli, et kaks väikest vaprat – juba neli aastat kõrvuti kulgenud! – teevad seal tasakesi platsiga tutvust, kuni emme lambaid talitab ja pildistab – O’Boy – geneetiliselt puhas maalamba jäär on müügis või vahetame ute vastu! Minnimannikatel oli ülesanne teha sammu, peatusi… Ja siis kuulis emme nurga tagant kiirematele tiirudele iseloomulikku talap-talap-talap rütmi. Tüdrukud möllasid ja kilkasid, naersid ja trallasid. Juuresolevad pildid on tehtud salaja – kui nad emmet nägid, ütlesid ups! võtsid kombekalt sammu ja tegid näo, et nemad on siin kogu aeg tasakene õõtsunud 😀 Selliste hetkede nimel SEE KÕIK!!! Aitäh.

Leidsin soodsa hinnaga pärakäru Tartust, seega saab Alo reedel käru pärra võtta ja meile saabuvad kartulid sinna peale laadida. Üksiti kujuneb siin lustakas risttee – Maie ja Tiina, Alo ja Aleksander 😀

Vestlus isand Ulmaniga kinnitas fakti – kibetuline kirjutamise aeg süveneb. Mõnus. Aitäh.

Õhtul, kui olime Indiga pildid albumitesse pannud, õhtust söönud ja kooliasjad üle vaadanud, sain suurepärase monoloogi Jaanikalt. Guru Carlose etteastele Oaasi ei lähe me kumbki – reede õhtu ju, Jaanika ise läheb Estonia 100 nautlema – ent maagilisse ellu ärkamise teema tekitab paratamatult assotsiatsioone.

„Maagilisse ellu ärkamise üks alustõdesid mu meelst on: Kurrrat, igasugune masohhism tuleb lõpetada, enesepiitsutamine teiste takkatorkimisel A’LA: õppetükk, õppetükk… Tüütu! Ammendunud!

Vbl see  nii on ja me lihtsalt ise tõlgendame, et vaid piits-präänik efektiga saame targemaks. Ma arvan, et aeg-ajalt toimib suurepäraselt ka see, kui lihtsalt otsad lahti ühendame ja…Persse ehk õue ehk OUT! saadame ehk oma südamest välja kirjutame. Mismõttes persse ehk õue? Maimu Berg ütles kord mu emale, kui nad kirjanike liidus kohtusid, et Eestimaa ilm on nagu perse – pime, niiske… Nii et vahet pole, kas saadad persse või õue 😀 See ei  pruugi  alati ja üheselt tähendada suhte lõpetamist, aga suhted ja suhtumised tahavad kindlasti üle- ja läbivaatamist ehk kui omaenda suhtumise olukorda ja  selle tekitajasse vaatluse ning muutmise alla võtame, ilma ise endast ülerullimata ehk ohvrirollis osalemata, on kah juba  võimalus muutusteks. Ka see võib olla õppetükk, sest hetkekski ei   saa unustada tõdemust: teise inimese muutmine/kasvatamine käib ainult läbi enesemuutmise,/enesekasvatamise ja sedakaudu enese kasvamise.

Kui  näiteks suhtes oma „õpetajast“ ligimesega praegu  vormiliselt end kokku korjad ja katkestad omapoolse aktiivsuhtlemise, tuleb ta mingil ajal taas ise su juurde. Loomulikult on norm. kui ta vastu võtad aga jälgid  olukorda: hakkab järjekordselt reptiili panema…OUT! ja seda  seni, kuni õpib ära normaalse suhtumise auväärsesse daamisse  ja tegelikult sedakaudu ka omaenese emadusse.

Nii jätad sa võimaluse mõlemal kasvada ja…va õppetükke õppida! Kui see väljend vaid nii ärakasutatud poleks.

See  sageli esinev ähvardav vorm kurjakuulutava näpuviibutuse saatel: See on ÕPPETÜKK, mille sagedane alatoon on:  see on     KARISTUS, tuleb enda seest välja rookida ja selle vasta on hea muutuda immuunseks. Ükski inimene pole Jumal, et otsustada  teise üle!

Samas loomulikult kehtib   elureegel: tegu ja tagajärg. Seda kõigile ja eranditeta.