5.-7.september

Minu ema 74.

Tobias 8 – Soomes – saatsin mõlemale sms-id ja lisaks ütlesin nii Vackermannile kui Vürstile, et täna olen kodus. Nissi ega Sinti ei sõida – ühised tööd teeme ära teisehomme. See on mu vanima poja äia lustakas väljend. Jaanikale jutustasin nii:

Hommik!

Loodetavasti oli Sul eile suurejooneline õhtu.

Mul ka. Lõpeks oli tunne, et minust sõitis üle terve Fail Baltica.

Kandle-Rait tõi kaks utte – lõpetab lambapeo – mõlemad, nii ema kui tütar röögivad lakkamatult, sest jäärapoiss jäi maha ja läheb teadagi kuhu.

Tahaksin võimatut – et nad oleksid targemad või lühema mäluga – saaksid aru, et nüüd on nii või et unustaksid jäärajuraka ja oleksid ometi vait!

Ema Maie ütles, et kuna tema ratsakoolis Ritsikaga sõitnud neiu läks ülikooli ja boksikohti pole, tuleb Ritsikas umbes kuu jooksul ära tuua. Siia mitte – esiteks on ta nüüd tiinena teiste hobustega sõjakas. Teiseks ei taha ma Minni-Manni idülli laiali lennutada. Kolmandaks ei jaksa ma üksinda rohkem hobunaid pidada kui siin hetkel on. Järelikult peab Ritsikas juba sügisel oma tulevasse, küülikufarmiperre minema. Vähenõudliku ja erakliku inimeste- mitte karjahobusena ei ole selle ees muud takistust kui vast küülikute ebalus – nii äkki…

Ja selle asemel, et emakodus raguud süüa, Tajatajat värkida ja vaadata, kuidas väike õde treeneri juhendamisel oma poniga sõidab, läks keskmine õde vanema õe juurde. Üks vahva rongivagun jällegi.

Kui juurde lisada, et kõigil mu õuest ja elust läbi marssijatel on elunormiks dikteerida, mis neile sobib – lepingud, maksetähtajad, vahekorrad jne – olingi unenägudeküllase öö järel lapik mis lapik.

Öösel nägin unes, et mingid väga kõhnad võõrad lapsed heitlesid kollases läbipaistvas vees heleroheliste helendavate väätidega – jukerdasime Jaan Tootsiga !!! – hommikul avastasin FBs, et tal on täna, nagu mu emal, ühel penil ja Marju Länikulgi, sünnipäev 😀 – neid tükk aega päästa. Ei mäleta, kas õnnestus. Tunne oli ärgates hea, järelikult õnnestus.

Igatahes jätsin ära tänaseks kavandatud Nissi-Liu-Sindi-päeva – kirjutan ja ratsutan (Tajataja hakkab jälle paksuks minema) – ja jälgin, et surnud arooniapõõsad saavad lammastele, uus sitapütikaas valmis, surnt pesumasin õhtul Indi-Tomi autosse ja uuele lõugardile kõrvalapakad Brüsseli rõõmuks kõrva.

Ehkki õigupoolest tahaks lihtviisiliselt minema joosta.

Kuhugi, kus kogu maailm ei saaks vaest maavanaema ei emotsionaalselt ega füüsiliselt vägistada.

Heeeeeeeeeeeeeelp!

Kalli

Kasside braid näitas üleeile hommikul, kui oluline on igale pereliikmele turvatunne. Pajalapp pudenes kahe pliidi vahele mjäuk musimirride toidukausside taha. Puhh ja Notsu loobusid targu üldse nii kahtlases kohas söömast ja lahkusid, sabad mornilt sirged. Taavet hädaldas eemal. Lilli sõimas, käed puusas, pajalappi – ja tõmbas selle oma väikese kuraasika käpaga päevavalgele 😀

Eile hommikul tõi Lilli järjekordse hiire – ja lammutas selle kööki laiali. Aitäh muidugi.

Saatsin Hansodele teksti täiendamisele. Seda oli mõnus kirjutada – pakkus rahu ja kaitset inimolemuse madalamate kihtide ilmutumiste eest, mida igasse päeva siit ja sealt doseeritakse. Mis sest rääkidagi. Võtab uskumatult palju aega ja energiat. Aga õnneks on kusagil alati Keegi – seekord kursuseõde Inga – kes oma olemasolu ja muheda vestlusega kummi taas pilgeni laeb. Aitäh.

Korilesin akadeemiku õunaaias. Ja mahalastud vallavanema valgeklaari all. Ja Raplas. Ja siis jälle vallavanema juure. Oh aeg, jajah, aitäh…

Indi ratsutas üleeile enne, kui lapsevanemate koosolekule läksin.

Loomad teenindasin pärast külakoosolekut, mis on mu meelest juba ette mõttetuks kuulutatud ajaraiskamine. Andrus Ansip isegi ei kaalu enam olemasoleva trassi kasutamist. Mida me siin siis üldse laliseme? Siim Kallas taob 30kraadisest Brüsselist jalaga persse – pardon, Maimu Bergi tsiteerides – õue 😀 😀 😀 – kui kiiresti ei otsusta, siis teid selle raudtee alla ei matetagi!

Samas saab kümne aasta jooksul nii papp kui euroliit otsa – nii et mõttetud jauramid igal juhul.

Neljapäeva õhtul tegin Jaanikale alljärgneva kokkuvõtte:

Emake Maakene justkui kontrolliks, kui palju tädi välja kannatab.

Kooliaasta alguse puhul on olnud oluliselt rütmist väljas elukorraldus – aina Rapla ja Valtu vahet, koosolekud ja kilekaaned, liikuvad aabitsad ja värvipõlled – pluss Indi süvenev ratsutamisvaimustus – ja ma olen endale tõotanud, et ei ütle kunagi talle ei – kui hobust tahab, teeme ja treenime. Samal ajal saan õues kõik majapidamistööd ju ka ära teha.

Aga miski lühisteseeria täna jättis mulje, et ma ei oska endiselt reptiloid-rünnakutega toime tulla ka teades, mis ja milleks need on ja kuidas neid händleerida ja käntseldada, raisk. Kõik tuli otse ja omadega, kõik ja korraga. Enne õhtuseid koosolekuid sain ühelt tegelaselt, keda aidata püüdsin, üsna räige  sõimukirja. Lapsevanemate koosoleku ajal pindi Indi olema naabrinaise juures – aga imbus küla teise otsa ning läks seal koleda ulgumise saatel peretütrega tülli. Jätsin teise koosoleku pooleli, et laps koju kuutida – see Fail Baltica giljotiin on ju nagunii juba langema otsustatud – Just sel ajal, kui plikad ulgudes kaklesid – Indi oli seejuures oma ilusaimad helesinised teksad hukanud – helistas veel üks tegelane, kes selle asemel, et küsida, kuidas meil läheb, nõudis aru, miks aardekene talinas telefonile ei vasta. Selle imelise seeria lõpetas überlärmakas pisiasi, et orikad läksid omavahel tülli – ei lõpetanud üle küla kriiskamist enne, kui andsin mõlemale kabatšokiga molli. Tore on – kabatšokki keerutades kiirelt möödub öö…

Ja nüüd ma üritan siin Sulle seda joru loetledes minevikku ümber teha, et välja mõelda, mida oleksin saanud teisiti teha. Reptiloidide mõju all omanabatantsu tantsivale tegelasele abi pakkuda vaja ei olnud. Selge. Üks koosolek ema eest, teine isa eest oleks võinud vabalt vahele jääda – mõlemad on nii tublisti tehtud ja korraldatud, aga… Ah saad ju isegi aru…

Kui minult peaaegu hüsteeriliselt aru päriti, miks talinas telefonile ei vastata, võinuks lihtsalt püüda mitte midagi tunda, onju. Aga ma ju tunnen. Solvun ja ärritun – iga tunne veel lisaks kena järelhaagisega ja asssssotsiatsiooooonideslepega. Aitäh…

Kokkuvõttes oli ainult orikatele tsukiiniga lajatamine läbinisti õigesti.

Ilmselt tuleb üks neist üsna varsti utiliseerida ja konsumeerida – kaklevad üha tüütumalt ja sükkaris pole kübetki kodumahedat lihadust kah. Võeh. Mis tuletab meelde, et viimane jäärapoiss saab suguküpseks ja tahtjat pole ikka. On kolm võimalust. Lasta tal kogu kari ära põrutada eks ole – pooled neist ta pool- ja pärisõed, pooled need eided, kes tänavu kolmikud said ja kindlasti vahet peavad pidama. Teiseks – oinaks teha. Mis näibki lahendus olevat – karjas peab mees olema – eided jamavad muidu vahetpidamata hierarhiat paigaldada. Kolmandaks – tükkis kõrvalapakaga ja geneetiliselt uuritud tõupuhtusega nii ema kui isa poolt ta persse pista. Või õue saata – kui tädi Maimut tsiteerida 😀 😀 😀

Nojaa, ja sinna vahele mingite ekside imalad õnnesoovid koolilapsele, justkui need tema kahjutegusid mingilgi määral kompenseeriksid. Annaks taevas, et telefoninumbri järgi järeldades kuhugi Eesti põõsasse pugenud parm kenasti oma maailmas püsib. Oieioieioiei.

Issandapüssand, kui nõrgaks selline jura nii tubli minu kammib. Kell üheksa siuhviuh voodisse – telefon ununes õnneks autosse – või mõnele koosolekule või kaklusele – ühesõnaga õue. Nõrgal hetkel tunduvad kõik täitmist ootavad lepingud-lubadused-kohustused Himaalaja kõrgused. Nojaa, aga Siruse poolt vaadates on see ju kurnjäu 😀 Oimaivõi. Maitjaa, mida ihkab minu hing – igatahes mitte neid raplemisi-ärritumisi-tõmblusi-tülisid. Kui sügavale metsa veel kolima peab, et sellist jürventürvenit ei toimuks?

Ja niisiis – ma küsin – kuis küll saavutada see sulnis hetkespüsimine, mis välistab teravad emotsid – nii et kõigevägevamal polegi põhjust reptiloididega jamada ega serviti-serviti sahmata???

*

Jaanika vastas pikas kirjas, et ka temal on hetkel hetkespüsimise programm täita. Umbes sama võimatutel asjaoludel.

*

Ilmselt seoses Indi aabitsa sirvimisega – kui sa suisa uisapäisa… – nägin öösel unes järjest kõiki oma lapsi esmaklassijuntsudena. Seda susapusapäsa-värki väänas Brigita mitu tiiru ümber kaela, enne kui pähe jäi 😀 – eriti ilmekalt ja nunnult taaslinastus väike Richard meie Haage korteri köögis õppimas laulu rõõmsad-on-Malleeeed-rõõmsad-on-Kalleeeeed – endal nutt kurgus. Jeerum, kuidas me kellegi-millegi tahtel oma lapsi oleme vägistanud… Mõni ime siis, et hilisemas elus arvavad nad, et elu ongi üks vastastikuse vägistamise tanner.

Hommikul olid kõik vikipeedilised teosed aiast väljas – kuis nad sinna said, maitjaa, õnneks terved puha. Adeelel on antibiotsikuur läbi, aga beebipiima-glükoosi dopingut saab siiski hommikuti seni, kuni piimapulbrit jätkub.

Kirjutasin Toila-lugu, kohendasin kooskõlastamistelt naasnud Hansode-lugu, lendasin tolmuimeja seljas mööda majapidamist, tegin Indiga järjekordse Rapla-retke – jalgrattad-albumid-õunad-lõunasöök veetapesu Mariga-sadulsepp Ants…, keetsin suitsuraguu õhtul saabujatele. Tegin virna telefonikõnesid – mida ma teatavasti ei talu – ja pidin nende kätte lihtviisiliselt otsad andma. Idutasin koos kandle-pere, Viljandi kultuurivaramu Pihlap-pesakonnaga koos viimased mullused kartulid, kütsin sauna, panin pesu likku…

Aga ema ja tütar oooooo-kisakõrid – Ofelia ja Orhidee – oma suid kinni ei pannud.

Alo ja Aleksander tõid Soinaste tänavast mulle pärakäru – selfmeid ja muhe nähe – aitäh, onu Lill! – ja Soinaste teelt kartulikribulad ning teate, et Brigita läks enne Kihnu regatti ööseks Väljatagusele.

Maie ja Minni jõudsid üsna hilja – ent tänu sellele, et Aleksander jooksis pooled käigud – voolu välja võtmine, päitsete toomine jne – minu eest ning Alo hoidis Tajatajat, jõudsime kõike. Nii Minnide ja Manni trenni, taas tüseneva trakeeša papud korda, kohvi ja kooki ja kallistada.

Pimedasse suubunud trenni ja värkimise kõrval küttis Alo sauna überkuumaks. Mina käisin rongi vastas. Ja kuulsin, et Aarest on lõpuks ometi saanud Tomi perekonnaliige, oh tänu Tomile ja taevale – nõnda siis olemegi kõik üks suur sõbralik ristirästi familia. Aitäh – ja eriti aitäh selle eest, kui meil see ristirästi kõik võrdne ja võrdõiguslik, kõigile sobiv ja kõiki rõõmustav saab ja jääb.

Teised õhtusõid mu röövliribiraguud, mina pesin saunas poolautomaat-becoga pesu – naudin seda poolautomaatsed kontrolli ja ökonoomi hetkel sajaga – kui siiber saab, jõuan alati automatiseeruda. Ent pesu ja endaga üksi jäädes tekkiski tunne, et maailm sõidab minust üle. Ritsikas, õue läinud vanemad tütred, lepingud ja ühistöö…

Rongi alt sain laupäevahommikul välja muidugi tegutsedes, kuidas teisiti – püüdsime Orhidee kinni ja panime talle kõrvanumbrid, viisin Indi Pihlapite juurde mängima, võtsime surnt arooniad maha ja tegime uue pütiluugi, saatsime surnt mõsumasina õue, panime Indile puust luige kokku ja lõikasime liikuva aabitsa tähed lahku.

Niitsin ja kitkusin, ratsutasin ja kühveldasin seni, kuni ajast ja arust märtritunne lahtus.

Minge õue! 😀 😀 😀