8.september

Kuldmuretseja ja hüperlahendusteleidja ristand toimib sedasi, et kui lapse lemmikhobune tundub hommikuudus liiga kaua ja sügavalt magavat, jõuab ta välja mõelda, millisest tallist uus poni tuua, kui…, on valmis kasvõi jalgrattaga last kooli viima, et see finantsiliselt võimalduks, seejärel avastab koomikutele hommikusööki viies, et kõik on korras, kõigest uni, nopib hobukese sabast takjad välja, kuulab soolikad üle, katsub kõhtu ja kallistab ja oleks sellesama hobuse, hinge- ja kodurahu justkui kingituseks saanud. Aitäh.

Heli pere on valmis Ritsika ilma vahemaandumisteta koju võtma. Tänu taevale – ja rahulikele-edenevatele inimestele!

Ja spontaansetele tegudele. Kui plikad – Indi ja kandle-pere muhe-asjalik Triin – olid eile päeva mõnuga koos veetnud, Manniga minnitanud – maavanaema tegi seni talli puhtaks ja valvas, et ponikavaldik ringe poolikuteks ei sööks, väikestele ratsanikele kraanat ei teeks ja ühtses tempos püsiks – sõitsime kõik kogu kambaga Triinut koju saatma. Kujunes tõeline rattaralli – teel kohtasime emme Margitit koos Saale-Itiga, nii et muru rehav Inge küsis tõsimeeli, mis ralli on 😀

Uuemal ajal moodustuvad järjest mingid üllatuslikud meie-kooslused – kui need ka meie enda meiedega risti ja püsti kipuvad toimima, pole mõtet ülemäära muretseda – hehee, teiega kõneleb kuldmuretseja 😀 – järgmisel hetkel on moodustunud juba uued, eelmistega vastanduvad meied.

Ja asjad voolavad ise vajalikku vakku – sain oktoobri alguseks Rakverre tööpakkumise. Mis tähendab, et saan Õiele Soonelt üle jäänud ahju- ja korstnakivid viia ning Rebase talust kartulipunnid tuua, jaburalt ära kadunud Jabara küla üles leida ja Mare Bioret külastada. Kõik toimib.

Ka see, et olen paaril viimasel päeval olnud ootamatult hingetoeks ja edasitõukajaks kolmele ootamatule inimesele. Olen selle võimaluse eest tänulik.

Ja iseendale olen tänulik ühe raudse ei eest. Helistas t-kadunukese kokksõber-zabutõlnik, kes teatas, et kuna tal algab puhkus, tuleb tema nüüd külla. Nii nunnu. Mida on tal pakkuda peale memuaaride sellest, kuidas nad end kahe aasta eest Malta laevalt maha jõid? Aitäh ja head aega forever.

Käisime lastega Raplas taas õunu korjamas – ja Rohelises Aidas kooki söömas. Näiteks selleks, et nad teaksid, mis on millegi hind ja mis on mingi stiil. Kui poja sõitis Tartusse, ootas meid kodus väike Triin – nii armas – tüdrukud võtsid koos kuiva pesu alla ja trallasid mängida, kuni naabritüdruk koos vanematega Viljandisse tööle ja kooli sõitis.

Pesin tallipealse põranda, korrastasin saunas villad-värgid ja pesin veel ühe masinatäie pesu. Ma tean, miks mulle see poolautomaat meeldib – sellega on sama asi, nagu automaat- ja manuaalkäigukastiga. Suhe. Lisaks läheb mul poolautomaadiga pool tundi – täisautomaat mürgeldab poolteist tundi elektrit võtta ja vett lahistada.

Hobused vaatasid käsipõsakil, kuidas hoovi korrastame, majas tolmuimejaga mürrame, ahjusid kütame, pesu kappi paneme – idüll! Ainult et pärast õhtust talitust selgus, et mind on endiselt üks. Kui ma lõigun kaks tundi türgi seebika saatel liikuva aabitsa tähti, ei saa ma samal ajal Tajatajaga ratsutada. Jeesus küll. Loodetavasti olen homme pärast kirjutamist ja perearsti juures Indi sutsamist piisavalt tegija, et väikestele tüdrukutele sõiduplats eraldada ja ise Tajaga ümber selle tema talje eest hoolt kanda 😀

Artiklid on mõneks ajaks eest ära kirjutatud, paarkümmend teemat küll ees, aga praegu keskendun jäägitult romaanile. Nämma 😀  Tuleb rahulik ja stabiilne, kodune ja helge nädal. Neljapäeval sutsame Tallinnasse Sikupilli gümnaasiumisse, Barakasse, Auravisionisse ja Tiinat 50.sünna puhul kallistama – aga muidu – kodu, kodu, kodu, kodu!