9.september

Täna on jumalus Ganeša sünnipäev. See on elevandinäoline arukuse ja ustavuse, tasakaalu ja rahu jumalus. Minu kaitseloom Netsori vaarisa ja –ema ühes isikus 😀

Rahu on lihtne säilitada, kuni simultaani tuleb anda viienda ja esimese klassi koolitükkide kontrollimise tasemel. Edasi läheb probleemseks – matemaatika, füüsika… oojee… Tasakaal on võimalik taastada, planeerides ülejärgmist nädalavahetust. Siis pole majapidamistöid nii lademes – siis tekitan pojale hobustega nädalavahetuse. Kui ise oled talu- ja kirjatööde all ninali, ei suuda ka kõiki lapsi hobukeskendada – Indi keskendab end ise 😀 – ülejärgmiseks nädalavahetuseks kujustan ja kavandan sellise ühistegevuse, mis laeb poja hobutegevuse lainele. Aitäh.

Kujustamise ajal meenusid meie ratsamatkad samavana Richardiga, see, kuidas koos temaga Lady Terbi üles kasvatasime – ja kui ta oli 12, käisime mitmepäevasel suusamatkal. Heldeke, kas ma len pärast seda üldse suusatanud? Õigus jah, Jaan Soplepmanni 40. sünnipäeval Rõuges. Ja mis siis, et 15 aastat vanem – ikka jaksan.

Hommikuse hümni ja kohvi kõrvale mõtlesin, et kui väga külmaks läheb, koondume Indiga ümber elu- ja tematoa ahju. Magamistuba küll kütame, aga ei pea teda nii soojana hoidma, et terve suur maja lauskasutuses oleks. Ja saunas keeran alla miinus kümne ajaks vee kinni jah. Pesumasin tuleb tuppa, sauna- ja hobustevesi hakkab kohale sõitma selle pumbaga, mille Kaljused Vahakulmust saatsid – iga asi siin ilmas on millekski ikka tõepoolest vajalik. Ei hakka enam küll piiramatult lobistama – aga üksiti ei tule ka kahesajaseid elektriarveid. Halleluuja 😀

Romaani kirjutades pean tänulik olema Ülle Lichtfeldtile, kelle palvel teksti looma hakates see idee sündis. Mulle meeldib. Lugejatele kindlasti ka. Ja kõigevägevamale – kui kirjutan, sünnib tekst otsekui iseenesest, järelikult on see kõigevägevama tahe.

Hetk enne, kui Indi järele startisin, et ta koolist vaktsineerima viia, helistas siitküla Helinde, kes on pärit Juurust – kutsus õunale. Ostsime tütrega agrovarust hunniku võrkkotte, saime oma sutsu kätte – ja uudise, et tema silmad on ligi miinus üks – aga ka see pole midagi uut – Retil olid ka, aga kasvasid välja. Ja nüüd roomab tema tütar juba – ta ise jättis selle faasi üldse vahele. Põrkas pepuli mööda tuba 😀 Süst tühi polnud valus, aga õhtuks muidugi tuikas see koht – kuni 11 (!!!!!!!) õunakotti autost aidaseina äärde lohistasin, kruttis tütrekratt sinna kaks meetrit sidet ümber.

Võtsime pärakäru endale arvele ja tegime liigud Karavanis. Nõmme kõrtsis, kuhu sisse põikasime, oli põrandavahetus – seal lobisesime Eero ja tema töömeestega sügiseplaanidest. Indi ütles Eerole, et emme tuleb kasvõi vägisi sinna tantsima ajada. Jajah… Nojah… Eks ole. Sel nädalavahetusel olen üksi ja võiksin ju minna. Nagunii ei lähe, nii et – sorry, Indi, emmest pole litutajat. Mulle piisab telekast täna õhtul näidatavast maitsvast tantsufilmist.

Karavan, kuhu t-d-kadunukest ühena sajast kohast tööle ei võetud, osutus muhedaks söögikohaks – Indi vaimustus neljajalgseks lõigatud viineritest ja pistis ka minu prae juurest salati nahka. Kõik kohad tulebki energeetiliselt ümber laadida, nii et maailm muutub koht- ja mälestushaaval paremaks paigaks. Just neisse kohtadesse, mis tekitavad vastikuid assotse, tuleb uuesti minna ja assotsid ümber teha. Töötab.

Kodus oleksin ilmselt diivanile valgunud – palav ja vihmaeelne, rauge ja kärbsena ja üldse – aga tütreke teatas, et kui hobusele ja Ema Maiele on lubatud, tuleb hobune sadulasse panna.

Tajataja oli südamest rõõmus. Oleks tal käed, oleks ise vööd-rihmad kinni pannud. Tegime trenniplatsi poole suuremaks kui siis, kui Indi seal üksi talap-talapatab. Pool trenni tegime iseendale – poolistakus. Ähkisin ja higistasin – ja enne ei jätnud, kui tasakaal ja põlvede-pahkluude vetrumine oli saavutatud. Tajataja naeratas. Indi, kes kõike järele tegi – Mann oli tõeliselt vaimustunud, et ta pole platsil üksi – nentis poole pealt, et me mõlemad olime unustanud lühikeste saabaste peale sapsud panna. Teise poole trennist pühendasime hobustele – täisistakus korjasime neid kenasti kompaktseks. Indi kipub põrkama – Tajataja traav on nii pehme, et temaga koostöö on puhas rõõm.

Ja kassidele oli meie müttamine puhas rõõm. Kõik neli mängisid platsi servas. Kolm siga vaatles meid ka, kärsad õieli – nii et plaksutajaid oli piisavalt.

Pärast trenni vaatas hobune, kes koos minuga platsipiiret kokku korjas, mulle väga lähedalt ja sügavalt otsa. Mingi uskumatu hetk oli – tema initsiatiivil vaatasime teineteisele sügavaltsügavalt hinge põhja. Aitäh…

Herilastele ka aitäh. Avastasime tütrega välipeldiku ukse kohalt piraka herilasepesa, kui piirdeposte ja linti ära panime. Ai. Otsustasime, et pesahävitamisse ei panusta – paneme oma kraami lihtsalt püramiidi, mis siis ikka. Saabki hästi laetud. Kirsiks tordil olid õhtused vestlused Aleksandri ja Jaanikaga. Nädal, mis nii loova ja mitmekesiselt mõnusa päevaga algab – mulle istub uus seriaal Naabriplika überhästi! -, tuleb vägaväga hea. Kõigil.