11.september

Ja vot ei mõtle selle kuupäeva sellele tähendusele ega ka mitte Robinsoni sünnipäevale, vaid hoopis tänan Agnest, kes juhtis tähelepanu, et ajasin eilses postituses kuud  segamini – Pärnu Ülejõe gümnaasiumi kokkutulek on 26.oktoobril. Küll on hea, kui sul on tähelepanelikke teekaaslasi, kes jälgivad, et numbrid ja kuud püsivad jonksus ka siis, kui oled päev otsa mööda romaani ja kirjavahetust, oinana püsti tõusvaid jäärasid ja õnnelikke märasid turninud ja oma aju kapatsiteedi ära konsumeerinud 😀 😀 😀

Reedale ja Jaanikale kirjutasin: Kui mõnele pesakonnale on ikka ette nähtud hubertite nuumaks minna, ei aita ka Jaago kuulsusrikas kast. Viimane, emasuurune kukenolk läks suures valges rotiauku. Nojah, lõpp pudrutamisega, eks ole. Oinas O’Boy käib küll pärast jäärastaatuse minemakaksamist jalad harkis, aga tundub, et tühjakohavalu laseb juba elada – sööb ja õiendab asjalikult. Homme saame Reedaga teada, kui tugevad oleme – tahan pekkipestud pesumasina Tallinnasse viia – näis, kas saame ta kahekesi autosse. Mõttejõuga näiteks. Homme stardin 12 Tallinna – kõigepealt intekas Sikupillis. Siis 15eurone pildistamine Auravisionis – Vaike soovitus, mäletad küll. Seejärel Baraka – ja Tiina 51 – arvasin, et 50, aga ta läbis selle meridiaani mullu salaja – Lidos.

Kui Jaanika vastas, et Mötsu on oma missiooni auga täitnud, nõustusin:

Tjah, sedasorti eksistentsiaaliast ongi õhk tiine.

Ehkki tiukrud on meie kliimas jummala mõttetud linnud – kardavad külma – olen siin ikka juurelnud, miks vanajummal võtab heaks mu hoolikalt pudrutatud vikipeediaga huberteid nuumata – eks nad muidugi sealtkaudu jälle kasse toidavad – aga ikkagi.

Täna, kui Indiisuga üle pika aja Kehtna poodi läksime, jõudis koos ühe tsõga-hipi-pässi kroonilise pohmakahaisuga pärale, miks neid linde siia vaja pole. Need tõi – kümme tükki – juba esimesel suvel Tommi suguharu see vanapaar, kellega pärast aina juhtuma hakkas. Juba toona alzheimeriga autot juhtinud vanamees sõitis hunnikusse ja moor sai otsa. Pärast seda vallandus vendade lahkumise abonement. Sekka erinevate pereliikmete kolimisi ja muud kirjumirju kaost. Mis kõik on olnud lustakas ja inspireeriv – aga ammendunud.

Pole enam vaja.

Ka mitte elujõuetute lindude energiana, nagu selgub.

Okei, sain aru 😀

Nii tiuksude kui hiidsea ja rasvunud südamega lamba puhul on selge ka see, et kui hoolealuseid-tarbijaid on vaja normaalses hulgas hoida, tuleb neid õigel ajal ja õigest otsast ise kärpida. Muidu algatavad kärpimise kuratlikult valest otsast, nagu mu kallil Margotil äsja juhtus – mis liig see liig otsustasid kaks armsaimat ponimära ja sõid end kaerast paradiisi.

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Igal tasandil ja iga hetk. Aamen.

Jaanika guru Carlos tundub pikemalt Eestis peatuvat. Peaks ehk vaibale minema? A mille? Nagu küsivad lõunaeestlased. Aitäh pigem Ghana-tripi eest, Holby City haigla 😀

Romaani kirjutades ja igaks juhuks Jaanika arvutisse varulattu saates reastan mõttes ühtlasi paratamatuid mõrvasid. 2.novembril siga. Jõulude ajal siga ja lammas, nimesid nimetamata – igatahes tal on udar untsus ja süda rasvas. Kevadisel pööripäeval siga. Jaanipäeval lammas. Kes oinamise järel küll harkisjalu, aga eduliselt sööb ja sebib.

Emadepäevaks lasen endale kinkida põrsad Sink ja Pekk IV – igal juhul ja ainult orikad. Never emiseid.

Ja neverever raahhi.

Ovaalstuudio Terje Krupp kirjutas täna:

• Raha on PABER.
  Olen kohanud tegevusi ja meetodeid, kus jõustatakse raha energiat ja keskendutakse rahale.
  Need inimesed ja tegevused on sageli Kollid pimedusest (vt.RAHALAUL). Pimedus loob kunstlikkust ja illusioone ning kes jääb lõksu on lõksus
  Kui arvame, et rahal on energia, oleme läinud kaasa paberile trükituga/illusiooniga nii raha mõistes, kunstlike seaduste loome mõistes, moonutatud seaduste/teooriate mõistes jne.
  Raha illusioon sai alguse raha sidumisest kullaga, kuid kas siis raha on kuld?…
  Kuld on kuld (keemiline lühend AU). Eesti keeles sõna AU on kulla väärtusega, millest saavad alguse sõnad ausus, auasi, aumees, auhind, aukandja (poliitik), aukohus, auküsimus, aupauk, auraha, ausõna, auvalve, auvärav…
  Tänases maailmas on AU asendatud/devalveeritud rahaga (rahaasutus-pank, rahamees, rahaküsimus…) ja seega kinni jäädud paberile kirjutatusse. Seal kus on kohal AU pole paberit vaja.
  Läbi üteluse, et paberil on suur jõud, oleme kaotanud AU ja oma jõu tehnikaajastu ettekirjutustele/illusioonidesse.
  Päikesel on jõud – päikeseenergia, veel on jõud – vee-energia; tuulel on jõud – tuuleenergia; aatomil on jõud – aatomienergia; maal on jõud – maaenergia; kosmosel on energia – kosmiline jõud.
  Leides AU enda sees muutub ka AU meie ümber, meie riigis ja maailmas.
  Terje

Kuld on kuld. Keemiline element AU. Eesti keeles on AU kulla väärtusega. Tänases maailmas on AU asendatud devalveeruva rahaga. Seega kinni jäädud paberile kirjutatusse. Kus on kohal AU, pole aga paberit vaja.

Läbi ütluse, et paberil on suur jõud, oleme kaotanud AU ja oma jõu.

Päikesel on jõud – päikese energia.

Veel vee energia.

Tuulel tuule energia.

Maal maa energia.

Kosmosel kosmiline energia.

Leides AU enda sees muutub AU ka meie ümber.

TerjeVormi lõpp

 

Ehk siis Ovaalstuudio emand Krupp 😀

Ja maailma mitmetel asjadel on ühe korraga lõpp – Baruto lõpetas karjääri. Budapestis kaotanud jalgpallurid ei pääse koju – lennuk keeldus nende järel ust sulgemast 😀

Toimetasin ühe ootamatu teksti.

Ja siis tegin mitu tundi koos Indiga asju, mida on tegelikult tüütu kirjeldada. Kui kirjutasin Stella Borealisele raamatut Talv Eedenis, kurtis Kersti Kracht – huvitav, kuidas tal läheb? – et ta väsib neist rutiinsetest kirjeldustest ära. Sellepärast ma siin ei kirjuta, et niitsin hoovi vikatiga lagedaks, ajasime halja Indiga kärru ja vedasime sigadele. Tassisime endale trenniplatsile neli latti. Ja puhastasime jahukotid kartulite alt välja, et need niiskeks ei läheks. Heaperenaiselikkuse värk.

Oma trennist ei mäleta ma suurt midagi.

Sõitsime Tajatajaga mööda välimist ringi põhiliselt kõige tavalisemat traavi, ma arvan. Sest keskendusin Indile. Pühendasin kogu jõu ja oskused sellele, et ta õpiks Mannile oma soove täpsemalt väljendama. Galoppi minnes laseb ta ratsmed ripakile – täisistakus fafaa-asendis suudab juba täiesti põrkamata püsida, aga ratse venib pikaks – siis sirutab väike hobune kaela ette, vajub galopilt maha ja sirutab kaela ette – ja pikendab-pikendab-pikendab. Lasin neil korduvalt seisma võtta, istak uuesti kokku korjata, ratse parajaks võtta, säär-stekk-tõstet häälkäsklusega täiendada. See viimane mõikas – viimased kolm ringi mõlemast jalast olid väga ilusad.

Aga.

Oleks vaja kedagi kolmandat, kes tõstaks meile latte õigeks – Manni ja Tajataja sammuvahe on pehmelt öeldes erinev.

Ja Tajatajale meeldiks, et lähen puki pealt selga – see kolmas lükkaks puki ära.

Ja naeraks meie üle, kui MinniMannid tädidele mürinal sisse sõidavad. Ka see juhtus täna. Hõkk – tegi Tajataja – tolad olete või?

Ups! Ütles Mann. Ja Minni oli piisavalt kohkunud – nii et polnud vaja noomidagi.

Kui Maruusja ja Namaste välja lasime, mängis varss meie lattidega – ringitas vaistlikult nende peal joosta, nagu peab – ja Maruusja oli juba päris solvunud. Aga mina…

Reedel, kui Indi Tartusse sõidab, müdistan tädiga. Vabandust, mind on üks – ei midagi isiklikku – Tajataja talje kõige pealt – aga kuni Mannil on puhkus, pühendun eidekesele-hellale – Namaste saab ka ennast tühjaks joosta.

Ja mina saan endale homme jälle vuntsid nina alla tassida – akadeemikul tekkis veel seakartuleid. Seega ei saaks ma kuidagi autosse teiseperemahlade jaoks õunu korjatakorjatakorjata – mul on seal pesumasin ja tassimise-korjamise limiit läbi. Sorry.

Liiatigi olen siiski humanitaaria magister, korraga mitmes käsikirjas küpsev kirjanik – mitte Fedja 😀 😀 😀

Piilun nüüd üht ülihuvitavat kirjavahetust, mis pooleli jäi.

Natuke naiivne – aga turgutav.

Aitäh.