12.september

• Kujuta nüüd ette, kui sa oled kirjanik ja avad hommikul kell viis arvuti, et asuda romaani jätkama – ja massin teeb omal algatusel restardi, et uuendusi installida. Uuenduste tulemus on see, et ta on su Windows 2007 maha võtnud ja sunnib Sind ülilihtsalt uut ofissit ostma – Sa lihtsalt ei pääse ühelegi w-dokumendile enam ligi. Sõber iti-Aivo ütleb telefonis – ära putu ega osta midagi 😀

Mõtled siis arvuti-Aivot oodates – olles positiivne – ongi aeg ja võimalus tal ka id-kaardi lugeja installida – et vaatad müsli kõrvale Holby Cityt… ja selgub, et telekas ei leia enam digiboksi. Lihtsalt lambist.

Tassidki siis akadeemiku juurest kardulaid, üritad retsenseerimiseks üht raamatut lugeda – aga mõistus on ka otsekui ümber installitud.

Ja ei oskagi midagi targemat sooritada kui lepituseks Maruusjaga pool tundi nõksutada 😀 – ta on meie igaõhtuste trennide peale solvunud olnud – aga mina…

Ja edasi tuli võrratu päev, kus rahulikud lained lükkasid kõik paika.

Pärast arvuti reanimeerimist – heldekene, kui palju varandust mul mingist väikesest läperdisest sõltub! – ja kaardilugeja installeerimist tõstis Aivo ka pesumasina autosse. Võtsime pärast mõnusat piimakohvi Reeda juures Indi koolist peale ja sõitsime Sikupilli keskkooli – kus vestlesime ääretult süvenenult direktor Villu Mengeliga – minu klassijuhataja Olevi vennapojaga – kaks tundi. Võrratu kogemus, aitäh.

Pärast jaburaid maavanaema manöövreid peatusin täiesti võimatus kohas – tegingi seda täna päev otsa – ja lasin auravisionis Allika poe nurgas Vaike soovil havi käsul oma välja ja tšakraid pildistada. Indigo.

Indigo, pehme roheline ja valge – violetne kuppel pea kohal, kõik tšakrad kenasti paigas ja töös ja tohutult suur rahu ja korrapära kiirgav aura. Siiriuse sigidik sihuke.

Tommi juures kallistasime ja siblisime. Ses mõttes, et oktoobrini suletud Barakas siblisime Reeda ja Tiinaga. Indiisu noppis endale ingellikke ehteid. Reet väevärki. Mina rõivaid. Ehkki pood oli näiliselt üsna tühi ja kinni, olid kõik mulle sobivad asjad olemas ja hüppasid ise pihku. Eriline müsteerium juhtus vikerkaarevärvilise übersooja kampsuniga. Jane ilmus sellega nagu maa alt ja pani ta põrandale. Mitte iial poleks ma mingist poest endale sellist ostnud. Võtsin ta vaistlikult kätte – ja enam ära ei pannud. Selgus, et Tom tõi selle Taist iseendale – aga polnud päris tema oma, pidi saama kellelegi väga erilisele. Nojah, saigi teisele indigole. Jäi perekonda 😀

Tegime neljakesi – Tiina, Reet, Indiisu ja maavanaema – Lidos Tiina sünnipäevasöömaaja. Kangesti hea oli. Nii toit kui seltskond.

Rapla poole vajutades tänasime õnne, et meil on Kodud, mitte korterid. Ostsime Rappeli apteegist greibiseemne ekstrakti – ja kõmmutasime tütrega seda päris mehiselt. Tema on juba tatine mis hirmus ja minul kontides krõbistav viirus kenasti koolist koju tooduna küpsemas. Saame jagu.

Kodus kallistasin ja toitsin kõik ootel olnud kullamusid. Eriti kirkalt tervitas Namaste – seisis hobukopli servas ja vaatas meile ainiti otsa. Panin Indile uute ehete jaoks elevandikujulise nagi seina, mis töötoa riiulist täiesti ise sõrme tuli. Tõmbasin põrandad üle, süütasin viiruki ja panin sületäie sulneid rõivaid puude peale.

Arvutis ootas üks heitunud kiri – ühe mu loo kangelanna, kes päris kõike ei rääkinud, kardab nüüd tuleviku ja mineviku segunemist. Asjatult.

Helistas Margot ja tänas – kõik, mida eile kujustasime, täitus. Viimseni. Ongi selline aeg.

Kui seakartuleid keetsin ja homsed kirjatööd väga süvenenult keskendudes ritta panin, tervitas Tema. Ma ei olegi vist Temast rääkinud. Ta elab siin. Rabeda olemusega inimesed kardavad teda. Ta kõneleb kolme selge aeglase koputuse keeles. Peaaegu iga päev. Erinevates majaosades. Justkui seina sees, aga tegelikult mitte. Kolm koputust õhku minule lähima seina juures. Ta on hea ja südamlik, valvas ja oma. Mul on hea meel, et Ta on siis kodus, kui meid pole, tänan teda naastes – ja näen, et kassid näevad Teda – ja Ta on neile sümpaatne. Oma.

Kas Indi oma tilkuva ninaga homme üldse kooli läheb või sõidab isa juurde, otsustan hommikul. Plaane uues heas ilmas ei tehta. Ei tohi Isa segada 😀