13.september

Reede muidugi.

Olin lauluvõistlusel. Väga suur ja tähtis kontsert. Tohutu publikuga. Pärnus. Kõik teised olid prof staarid – ja siis miskipärast mina ka. Peaproovis olid mul väga valed riided ja mulle käis närvidele, et laulan inglise keeles. Jooksin emakoju, vahetasin rõivad ja tegin laulule eestikeelsed sõnad. Tagasiteel voolasid tänavatel jäätunud-soolased keltsaojad, põiklesin nende vahel oma kõpskingade ja sillerdava seelikuga – ja ei vastanud telefonikõnele, et mitte aega raisata. Ikkagi jäin hiljaks. Mind sõitles Karelson ja haletses Padar – ja Lichtfeldt  ütles, et kuivõrd olen nii täpne ja kohusetundlik tüdruk, arvas ta, et mind on röövitud – ja lasi mu pangakontod-telefoni-jmt sulgeda, kuni mind leitakse. Seega olin järsku täieline pahalasest asotsiaal – ja siis aevastas Indi mulle näkku ja ma ärkasin 😀

Ja mida Naiste avestast lugesin?

Suurem osa päevast on seotud puhastumise ja uuenemisega. Puhasta oma kodu, teadvust, mõtteid – väldi negatiivsust, sukeldu emapoolsetesse juurtesse ja pööra tähelepanu sealt tulnud traditsioonidele. Tänase ja homse päikesetõusu vahel nähtud unenäod on tähenduslikud ja täituvad nädala jooksul. Kui avasid uksi või sisenesid majja, algab sinu elus uus periood. Kui nägid unes lapsepõlvekodu (!!!) on loota võla tagasisaamist.

Ärgates olid mul kaasas ka võimalikud lahendused lugude vangerdamiseks, kui heitunud subjekt jätkab oma enese saba sõlmimist ümber kaela, ots suus.

No stress – good creature!

Kuna mind äratas Indi aevastus, viisin ta Tartu-bussile, mitte kooli. Saab kohe ka silmaarstile oma miinusekahtluse ette näidata, me ei pea siinse küla silmaspetsi järel kolm kuud ootama.

Korjasin Merikese aiast jälle õunu – kuidas teisiti 😀 – ja vestlesin tohutult saagika õunapuuga. Olime puuga kahekesi ja tal oli mõndagi öelda. Tõin agrovarust veel kärbsepabereid – lõputu putukarünnak. Mida teha peltaukse kohal kummuva herilasepesaga, ei kujuta ette. Arutasin hobustega – neile meie oma puid raputades – nad soovitasid mitte puutuda. Saame kõik viu ja vops. No aitäh.

Kirjutasin eile kogutud Villu vestlused paberile.

Pidasin kirjavahetust Mirjami ja Kirsti, Amy ja Mary, Daki ja Ritaga.

Lendasin luua ja tolmuimeja seljas mööda kogu majapidamist – kõik hooned said maavanaema mükse tunda. Eriti püramiid – see oli võrreldes sauna, töötoa, aida ja mängumajaga kuidagi eriti sodine ja väsinud. Nüüd on lilles ja rõõmus. Uskumatu, kui palju muudab puhtus. Jah, olen kosmiline koristaja. Mõnuga.

Viimistlesin Rita teksti ja saatsin ära. Korjasin heinarulli võrgud kokku ja keetsin sigade katulid. Panin pesud kappi ja jamasin kärbsepaberite-mürgi ja muu putukavastasega. Bzzzzzzzz… Ise pääsesin napilt eluga. Ja kuulsin Indiisult Tartust uudiseid – miinus poolteist silinderprillid. Nojah, kes kaera külvab, see rukist ei saa – geenid. Arvestades, et mul on pluss kaks, lubavad teised geenid selle miinuse korrigeerida.

Puhastasin arvuti vanadest failidest ja ammendatud fotodest.

Lõpetasin lapi ja mopiringi autopesuga.

Mis aitas igal päeval kohustuslikku melanhooliaminutit sirgeks tuuseldada.

Kui ekslik mulje võis Murutaridel täna laivi lennanud Indiisust jääda. Juuksed sassis. Sest ta otsustas jätta kammimise Brigitale. Lõhkiste põlvedega lemmikteksased jalas – sest ta keeldus midagi muud jalga panemast – ja mul polnud aega temaga jageleda – talitus tuli spst ju kolmveerand tundi varem ja veerand tundi kiiremini ära teha, et tibitirts ei läinud kooli, vaid bussile. Nojah, ja siis veel tatine ka. Kolmveerand tuttavatest on. Aga ikkagi täiskomplekt. See on muidugi selge, et ma ei saanud avastada, et Indi on lühinägelik – väikelaste raamatud on suurte tähtedega, midagi nii väikest, mille udusus oleks tähelepanu äratanud, pole näha olnud.

Ja kui keegi mõtleb mind kui ema halvustada, võin vasturündav bitch ka olla – jah, meil on püksid katki ja kammi pole, sest mõni mees ei maksa võlga, mõni honorari, mõni seda ja toda au- ja muidulõivu – vot jah, oleme vaesed asotsiaalid 😀  Ja üldse me siin jah hoolitsemegi ainult loomade eest. Aga selle eest mõnuga.  Bööööö!

Oletasin, et  kuivõrd ma istusin jäär O’Boy rinnal esmaspäeval nii saatuslikult, et ta tõusis oinana, ei lase ta mul enam ennast puutuda. Ent ta ei liigutanud kulmu ega sabagi, kui ta kanelasse võtsin ja teise pikatoimelise penitsilliini süstisin. Aitäh, semu! Vedasin sigadele uue allapanu, selle asemel, et ratsutada. Vahelduseks absoluutselt vahva. Rutiinne mõnu pole enam see, vaid too – töö.

Tajataja küsis õhtukaera ajal küll, miks ma teda ei kiusa. Kallistasime ja sosistasime siis niisama kümme minutit. Ja Namaste kõiki jalgu võtsin korduvalt üles – kapju on vaja varsti värkida.

Nojaa, ja kui Minni-puudus jälle kurvaks tegi – helistas Mirjamiisu, rääkisime pikalt kõigist maailma asjadest – eriti aga Jaanikast, kelle tervenemiseks äsja Jaagurannas pikk tseremoonia oli. Ma ei tunne süüd, et täiesti võimatut retke ette ei võtnud – nagunii mõtlen tema peale kogu aeg – aga temapoolset muljetust ootan küll väga. Mirjam oli väga liigutatud.

Kirjutasin imeväel ka raamatut – aga faili lõpuni ei jõudnud – esiteks algas telekas Karikakramäng. Teiseks oli Jaanika praegu mõtetega mujal. Kuna ladustan oma faile ka tema arvutisse, on see hea motivaator – aga ta on praegu pilvedes. Kolmandaks oli kõike – külapoes mögisevaid purjus troppe, isegi noort kuud ja kaneeliküünalt – juba nii palju, et… Heheh, uskumatu jahnoh, aga ma ei jaksanud rohkem.

Uskumatult produktiivne ja karge päev, aitäh.

Ja nüüd olen ebausklik ka.

Kessuke pani mind täna tanki. Saatis mängu. Et endale ja teile kõigile õnne tuua, jagan siin, mitte ei koorma kirjakaste.

“Proovi see mäng kaasa teha. Ei oska seletada, aga vastus on tõeliselt üllatav! Ärge siis lõppu vaadake….. Tehke ilmtingimata kaasa, kuna tulemus on rohkem kui hämmastav! Ja palun MITTE eelnevalt lõppu lugeda.
Mäng käib järgmiselt:
Palun loe aeglaselt ja tee tõsiselt kaasa. Sa imestad kindlasti, miks see nii on, kuid, saad lõpus aru, miks nii vaja on. Järgi kõiki käsklusi!!
Ära tee sobi, sest siis ei tule asi välja ja sa kahetsed pärast sügavalt, et sobi tegid. Võta omale 3 minutit aega ja tee mäng kaasa, ja Sa ei kahetse. Minu soov läks 10 minutiga täide.

See tasub proovimist!
Nonii, nüüd too endale paber ja pliiats. Kui Sul palutakse nimesid valida, siis võta inimesed, keda Sa tunned ja järgi oma instinkti!
Mine alati vaid 1 rida alla ja mitte rohkem, muidu rikud omal kogu rõõmu.
Ok, niisiis…
1. Kirjuta paberile numbrid ühest üheteistkümneni üksteise alla!
2. Nüüd kirjuta number 1 ja 2 kõrvale mingi suvaline number.
3. Number 3 ja 7 kõrvale kirjuta kahe vastassoost inimese nimi.
4.Ära vaata kirja lõppu, see pole tõesti tüng vaid pigem on siin psühholoogiaga tegemist. Kui sa praegu lõppu loed, on tulemus null!
5. Kirjuta number 4, 5 ja 6 taha mingi inimese nimi (sõber või perekonnaliige).
6. Kirjuta number 8, 9, 10 ja 11 taha nelja laulu pealkiri.
7. Ja viimaks soovi midagi!
Ja siin on mängu lahendus:
Sa pead nii paljudele inimestele sellest mängust rääkima, mis arv on Sul number 2 taga. – Mul oli 9 😀
Inimest, kelle nimi seisab nr.3 taga, Sa armastad. – Või nii…
Nr.7 taga seisev inimene meeldib Sulle, kuid Te ei saa kunagi koos olema. – Õigus.
Nr. 4 taga olev inimene meeldib Sulle kõige rohkem. – Jaa, see on mu väike tütar 😀 😀 😀
Nr. 5 taga olev inimene tunneb Sind väga hästi. – Loodan. See on mu noorem poeg.
Nr. 6 taga olev inimene toob Sulle õnne. – Jaanika!!!
Nr. 8 taga olev laul on kuidagi seotud inimesega nr.3 taga. “Süda, soovin, et Su valik…”
Nr. 9 taga oleva laulu pealkirja sõnum on mõeldud inimesele nr. 7 taga. “Jahe naeratus suul, külmalt mööda käib tuul, kuid Su arm, see on endiselt kuum” 😀 😀 😀
Laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust. – “Where are You coming, where are You going to…”
Laul nr. 11 taga kirjeldab Sinu elutunnetust. – Kopkop, kes seal on? VAIKUS.
Saada nüüd see mäng 1 tunni jooksul, pärast seda kui ise mängisid, 10-le inimesele ning kui seda teed, läheb Su soov täide. Kui seda ei tee, juhtub vastupidine Su soovile. Imelik, kuid näib toimivat! “

Loodan, et ka teie ei piilunud ette ega teinud sohki – minul oli üsna üpris bingolugu see kõik ja aitäh Kessule. Soov on mul täpselt see, mida arvate – nagu teilgi.

Ja olulisem kui poejotakottide küsimus – miks sa tomateid ostad, kui sul kasvuhoonetki pole, mis sa seal siis üldse teed,  nii kõhnaks oled ka jäänud – oli hoopis küsimus, mille teineteisele poe-Ainoga esitasime: kui on vaba reedeõhtu, miks me siis linna peale litutama ei lähe? Ah, mis???