14.september

Eerikul on õigus – kõigepealt tuleb kõige suurem sitt ära süüa, et igasse päeva välja mõõdetud paratamatu ja tasakaalustava sitasöömise vari ei rikuks kogu päeva. Ent on veel üks tarkus. Kui sitt on ära söödud, ei tohi tunda nii suurt kergendust, et loed päeva kordaläinuks ja viskad lestad batuudile laiali ja teatad, et täna on selle suve viimane päikesepäev ning mina pole täna kirjanik.

Olen küll.

Rütmiliselt.

Kaks akadeemilist tundi toas, üks õues.

Kirjutasin Kerstile – õieti siis ühele Kerstidest – aga tegelikult kõigile meile:

Küll on hea, et oleme välja kasvanud sedalaadi suhtumistest, et elu on üks suur klassikokkutulek. Kunagiste teekaaslastega ei lävita õnneks enam nendena, kes nad olid kümme kuni viiskümmend aastat tagasi. Austame ja hindame üksteist nendena, kes oleme siin ja praegu. Me küll teame, mida keegi on varasematel aastatel teinud, millistest katse-eksituste meetoditest õppinud ning läbi, välja ja üle kasvanud. Tunnustame teekaaslasi selle võime eest – arenedes fööniksina tuhast tõusta – ning ehkki me ei unusta, et kõigil meil on minevikus üksjagu essu ette tulnud, jätame selle väetiseks. Mitte ei kaeva üha üles. Meie väärtus ja väärikus on seda tõelisem, mida kogenum ta on. Me ei karda. Vaatame rahulikult ja tänulikult minevikku – aga ta on meil selja taga.

Astume selle rahu ja tänu, teadlikkuse ja kogemusega tulevikku – seal ootavad meid toetajad, mitte kahjustajad. Sest me ei karda. Oleme veendunud oma loomingu ja töö õiguses, toome selle teekaaslaste ette ja kõigevägevama altarile – ja see võetakse õiglaselt vastu. Meie headus ja meelekindlus teeb – nagu külluski – meie südamest ja suust lendu minnes tiiru ümber Maa – ja tuleb mitmekordistununa meie juurde tagasi.

Aamen.

Ühe valimisprogrammi kirjutasin. Teist ootan – tulevad kandidaadi teesid, mis vajavad liha luie umber. Sesmõts on asi über-eetiline, et mina, kes ma alguses üldse valima ei kavatsenud minna, lähen nüüd küll – just seda vanahärrat valima. Jajah, kas te ei teadnudki, et muude alade mehed ei ole sõnahelmehaldjad ja on seega selle teenuse tarbijatena mu kliendid? Muidugi teadsite 😀 😀 😀

Ja seda teadsime ka, et eestlased on saatuse poolt kohati kretiinideks hellitatud.

Meie praegune põhiuudis on tormijooks kauplusele H&M.

Holy shit!!! Esiteks on Newyorkeri rõivad palju sehvemad. Ja teiseks päästavad mu hobuinimesed Colorados praegu helikopterite, paatide ja palvetega oma hobuseid ja peresid katastroofiks kujunenud padukate-üleujutuste käest.

Vestlesin Mary Jordani, lambapügajate ja veel kümne inimesega tulevikulistel teemadel.

Lugesin kolm tundi Sheini raamatut – ma pole ühtki raamatut nii kaua ja nii suure mõnuga nautinud. Sorry, kirjastaja – tuleb-tuleb retsensioon – ma lihtsalt ei raatsi kihutada.

Õhtuks oli Yom Kippuri – täna on! – puhul tõeline gurmee a la Sonee. Emis oli osanud läbi aialippide kartulikuhja kusta. Lisaks panin sigade hiidpoti otse kanasita sisse. Mis selgus mõistagi alles pliidil… Aga see-eest on õhtuse raamatukirjutamise taustaks Estonia sajandigaala.

Kaks asja teevad morniks.

Esiteks oli kanaaedikus kaks uut õõvastavat rotiauku – tagusin need kive täis, aga see on rohkem eneserahustuseks kui reaalselt kaitsev manööver.

Teiseks ma ei suutnud niita. Aida ja püramiidi vahelt ja mu töönurga akna alt tuleb sigudikkudele kõva viis kärutäit. Lisaks on paari põõsa ümber pidulik nõgesekrae. Tunnike tuustimist – aga ikkagi ei suutnud. Kurtsin Tajatajale – see kruttis end küll südamlikult mulle umber kaela, aga ei lohutanud. Tunnistasin Namastele – see volksutas oma hiigelsuuri silmi. Mann keeras oma muheda täpilise kanni – ah, mis, süga mind parem – first things first.

Saatsin tänukirjad nii Harry Sheinile kui Eero Spriidile äsjaste über-elamuste eest. Appaloosa-beib ütles ju – first things first 😀