15.-16.september

Tõusku tee kohtama sind

olgu  alati tuul puhumas su taga

paistku päike soojalt su näole

sadagu vihm pehmelt põldudele

ja kuni me  kohtume taas,

hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses.

Keldi õnnistus.

Ühest küljest olin Harry Sheinile tema raamatu tunnustuskirja kirjutades nagu elevant portselanipoes – mulle vastas tema LESK Reet. Arhitektihärra lahkus ise aprillis teispoolsusse. Teisalt kujunes soe ja kirgas vestlus naisega, kes oli oma erilise mehega 44 aastat abielus. Minu lugupidamine. Mõlemale. Shalom.

Meie Ritsikas võitis üleeile Kirnas lastesõidu. Tema esimene võistlus – ja kohe esikoht. Kallikallikalli.

Pühapäeva alustuseks kirjutasin valmis Villu Mengeli teksti.

Lobisesin paari sõbraga. Ja avastasin õuest kargelt jaheda hommiku, mis kippus vägikaigast jälle viiruse kasuks kallutama – viies päev juba jageleme, kes keda – nii kui enesehaletsus või väsimus kallale tuleb, on viirus võidukam. Kui ennast siis rütmilistele-mõõdukatele füüsilistele sooritustele sudin, võidan mina.

Pidžaamaga niitja pühapäevahommikuses kastes pidi kõigepealt kanu ja konni laiali peletades üsna rajult viirusevimmaga vaidlema – ent lõpeks vikatasin hobuste ja sigade heakskiidul kogu hooviala ära. Laupäeval lasen pojal sellest selle-suve-viimse ringi niidukiga üle sõita, et kevadel kulusse ei upuks.

Toas ootas Moksha vürsti kõne – ta asus Sindist Soone poole ootamatult teele. Kaapisin selle rõõmusõnumi peale poodi piima järele – ja just nüüd, mil olen sitta tallist ühtlase kihina eelmiste talunike sodimäele laotanud, küsitakse järjest ja järjest sõnnikut. Peab vist ikka talliotsa juurde ka kakahunniku moodustama. Lambaplastiliin on põhuga nii läbisegi, et sobib alles aasta pärast.

Ühe üllatusliku telefonikõne tiivul sõitsin Kaerepere seda teeharu pidi, kus pole iial käinud, kartulipunnide järele. Avastasin sealt puksiiri – kui tead, kus asub, pole vaja 😀 – kaunid kodud ja päikeselise Tiiu. Temalt tuli traditsiooniline ohhetus kui pisike, aga tugev ma olen – ning kartulid ja kallistused tänu päevaraamatule. Oli siit avastanud, et mu kolm sigudikku vajavad neid – ja helistaski. Nii armas. Aitähaitähaitäh!

Tänu sellele, et Margus eksles meie küla Reeda-poolses tiivas, jõudsin oma kartulikoormaga enne külalist koju 😀

Hobused kõigepealt, siis sead ja lõpeks lambad vaatasid saabunu üle – kolmandat korda teiselt poolt tagasi toodud Adeele ronis mulle sülle – oh sina üksildane väike värdjas… Vabandust, aga nii see on. Kiilakas ja kõhnake, tohutute silmadega ja emmeta. Ofeelia õnneks hoiab teda oma tiiva all. Kus on lamba tiivad?

Surusin järjekordsed kolm rotiauku linnuaedikus kive täis.

Lõunaeinet jagas meiega  Taavet, kes keeras end kringliks, et Marguse tähelepanu pälvida – ta on meeste kass. Moksha seanssi assisteeris Lilli – ja mossis kollid jonnisid nurgas. See teraapia – mitte et mul käiks massöör kodus – ei, ma lihtsalt kirjutan sellest ja kui magi ei sõida Muhamedi juurde, tuleb Muhamed… ee, vastupidi – ühendab massaaži valupunktide kuumutamisega.  Selleks kasutatakse pujusigarit. Maja läheb kirbet karmu täis. Ja mu sellid küll ei põgenenud, aga mossitasid. Margus nägi neid seitsmese poistekambana, kes on küll minu meeskond, ent kipuvad külaliste – just meeskülaliste – energiat neelama. Seega on siis minu saatus elada oma tondudega – sest kõik siia sattuvad inimisased neelatakse alla või? Varsti kuus aastat tagasi sõbrapäeval üle Vespera kaela tuksilennatud parem õlg, mis ei armasta ei niitmist ega kartulipange, ei sadula upitamist üle rinna ega tolmuimejat, viis mind Moksha käigus 21.eluaastasse. Ameerikasse lahkuv ema oli nii pettunud, et talle järgnemise asemel lähen mehele ja saan emaks, et sajatas mu üsna põhjalikult ära – mida ma muide ei mäletanud, aga menus küll – ning selle needusega nügeledes on suur osa töö- ja teorõõmust omandanud tõestamise varjundi. Tegime mustri umber. Muidu olen aegade lõpuni sõnalõksu jäänud 21aastane Lumivalgeke ja seitse päkapikku.

Sellest kogemusest sündis mu romaani just käsil olevale peatükile energeetiline telg. Ja ühtlasi sain teada, mida paugum mu parem tagumine jalg – achilleuse kõõlusest põlveõndlani. Ehkki olen õnnelik ja pühendunud oma ekstaatilist tööd tehes, jonnib just see 21aastane ilmanaba – miks keegi minuga koos ja minu eest raskusi ei kanna, miks ma oma muinasmaal nii üksi olen – enesehaletsus on selle asja nimi. Tuttavat on juba ladusam suhelda-kohelda.

Indile bussi vastu kimasin hõljuvas-kuumavas olekus minut pärast ema kohalejõudmist. Kui olime kallistused vahetanud, tuli Tallinna lennujaamast mu teise Marguse, doktor Annuki kõne – tema jänkid ei saanud lennukile, lähevad teisipäeval, järelikult saabub ka tema Soonele siis. Mõust velkom, mister Annuk 😀

Õunad ja lahendus tulid Merikese puu alt korraga. Lisaks neljale järjekordsele võrgutäiele korjasin ka avastuse, et Juuru-taguse suure õunaaia tühjakskorjamise saan ühitada Nõmme kõrtsi taga traavleid kasvatava Tiiu poole sõitmisega traavliloo jaoks. Ühtlasi küsisin Monoteatrilt endale oktoobrialguse Oja Petsi ständapile platsi.

Ehkki massiivne niitmine ja kartuliralli, Moksha ja õunakummardamine oli minuga ühtteist teinud, ei saanud ma Indile ei öelda. Ehitasin platsi. Tema tegi kasside ja kanade aplausi saatel seni parima trenni – ei kimanud kauboina, vaid säilitas distsipliini. Kui ta ringide ärasöömise asjus minu sõna ei kuulanud, surusime Tajatajaga ta küljetsi õigele ringile – Taja harjutas seejuures sääre eest ära astumist ja oli üldse tõeline PaiTaja. Mis on ilmselt tingitud ka sellest, et minu sõidud Maruusjaga on talle näidanud, et ta pole maailma ainus hobune 😀  Maruusjaga sõites sain aru, et kumbki tema päralt olevatest sadulatest tegelikult ikka ei kõlba. Geelpadi võib asja parandada. Aga tegelikult on kõrgeturjasadulat vaja – see võiks olla pärast Namaste sadul – ehkki tüdrukul tundub õige õbluke turi tulevat. Jajah, daamid mõtisklevad sügiskollektsiooni teemadel 😀

Saun sai mõnusalt varakult valmis. Järgnes ahjude kütmine, kolm paberile skribatud kirjatööd ja pannkoogid Sajandi armastusega.

Täna on Indil üks põhiline ülesanne – ennast kokku korjata. Võtta vastutus – mis tatitõve ja rändamise käigus kipub töllakusi sooritama.

Kell neli öösel ärkasin selle peale, et köök oli päkapikke täis. Sikutasid mind hommikumantli sabast, kurtsid pujukarmu üle ja ajasid täieliselt ärkvele. Mis oli Pärnu Postimehele loo kirjutamise seisukohast super. Jaanikale, kes sõpradele tolle eespool tsititud keldi blessingu saatis, vastasin:

Veider lugu jällegi.

See keldi õnnistus, mille oma kirjas eestikeelsena edastasid, on aastaid mu kirjutuslaua küljes. Ostsin Invernessi järve äärest kuu enne Indira eostamist Šotimaal – seilasin seal kahemastilise jahtlaeva jungana – valge puuvillase käterätiku, millele see celtic blessing on kenasti sinisega kirjutatud. Lius oli ta mu välisukse siseküljel. Siin Soonel kirjutuslaua sellel elutoapoolsel küljel, mis vaatab kogu majapidamise peale.

Sellised lood.
Ärkasin kell neli selle peale, et köök oli pahuraid päkapikke täis – moksha vürtst Margus tegi eile minuga kolmetunnise seansi, kooberdasin endale üllatuseks mööda 21. eluaastat, talu oli pärast pujukarmu täis – ja mu seitse päkapikku, pisikesed kollipoisid, kes alaliselt siin mind muheda meeskonnana ümbritsevad, mossitasid.

Kui ärkasin, vilgutasid köögis laelambiga – ja panid elutoa ahjus tule põlema – õhtuse kütmise ajal oli üks nott miilama jäänud – see lahvatas minu tuppasisenedes põlema – emmeeeee! 😀

Nad on armsad.
Sinust ma ei räägigi 🙂

Kallikallikalli – tuleb väga hea nädal sujuvas ja kuldses voolamises.