17.september

Eile sain teada, miks Kuke Maie – ja teised treenerid – karjuvad. Sest muidu ei kuulda. Kui ei kuulda, ei tehta. Kui ei tehta, laguneb trenn laiali. Indi läks viimaste päevade edusammudest õhku täis. Nõudis täna, et ma enam eraldi platsi ei teeks. Tegin küll. Aga proovisin siis, kui ta ise-ise-ise platsile läks, Maruusjale erinevaid sadulaid erinevatel moodustel selga. Ta oma sadul polnud ka kahe lambavildiga parem. Aga Trendi ehk Ritsika sadul läks lambaviltidega paika. Tajataja sadul oli õnneks lai – ma ei tahakski kahel hobusel üht sadulat kasutada.

Kui Maruusja ja Namastega õue jõudsin, tõusis iseiseise parasjagu maast üles. Sadulavöö oli liibalaaba ja kui sadul loksub, pole Mann nõus liikuma. Oli nii järsult ebanõus, et Liivimaa parim ratsutaja pudenes maha. Kuni Maruusjaga müttasime, laskis Indi oma trenni täiega käest ära. Ebaühtlane rütm, ebakonkreetne trajektoor – kimbatuses hobune jäi mistagi igas nurgas seisma, laskis pea alla. Ratse lühemaks, põlv kinni, säär, stekk! Ei midagi.

Poni ei hakanud otseselt vastu, aga tüdruk läks trotsi täis ja tegi sõbrale haiget, mitte ei selgitanud, mida soovib.

Leidsin, et paadunud treeneri kombel keset platsi kisamine ei vii kuhugi. Poni õnnetu. Tüdruk vihane. Panin endale Tajataja sadulasse ja trenn läks paika. Surusime päkapikud korralikule ringile, dikteerisime rütmi, sundisime ühtlast traavi hoidma – lasime neil juhtimisharjutustena kaheksaid teha, lõpuks mõlemast jalast kolm ringi koondatud ja kontrollitud galoppi – ja oligi meie võit. Autasuks vapruse eest sai Indi veerand tundi Tajaga sõita. Meie kallistasime seni Manniga ja arutasime asja. Hästi arutus. Õhtul jäi Minni, õuna-iirise sai suus, tuttu – väike vapper võitleja. Kusjuures ma nägin, et ta sai oma apsudest aru – aga ei tunnistanud.

Õppisin – vaatamata temperamentsele karjumisele ja topelt – õieti kolmekorsele trennile – kümme uut tarkust. Aitäh.

Ent siis ma küsin – mida peaks see õpetama, kui täiesti ootamatud-soovimatud välised asjaolud meie maheda õhtu laiali lennutavad? Kui üks naabriplika helistas ja kutsus Indi Manniga küla peale võõraste suurte hobuste vahele ratsutama, oli lihtne ta kenasti eemale suunata nii arutu ideega. Kui aga üks noor sõber helistas Raplast ja palus öömaja, et hommikul tööle sõita – muidu satub paha peale – ja siis istus tund aega sõpradega mürisevas autos – hommikune kaunis konivaip selle ümber… – hoidis mind pinges – vastasin kirjad, rääkisin netis töö ja sõprade jutud ära – ikka autos – raamatut kirjutada ei saa, kui keegi keskmiselt õllene on majja vajumas – magama minna ka mitte… No mida hekki…Hoolin nii temast kui ta tööandjast, nii et ei saa teda elumerelainetesse vajuda lasta. Aga tema pinnal hoidmine pole ei tema tööandja ega minu asi. Absoluutselt mitte. Kuradi… Siit tuleb mõtteline roppusterodu.

Millega ma selle sõna otseses mõttes vägivalla ligi tõmbasin?

Tuulde öeldud trenniaegsete sõnade peale paisunud vihaga?

Ju vist. Ei taha. Ei viha ega selle ligimeelitatud ööliblikaid. Glinglingrrrrauh!

Oletasin siin juba mõne aja eest koos muinasjutu-Erkiga, et olen juba piisavalt teada saanud, mis on vorsti sees. Sesmõts, et vägede valitsejad võivad olla päris julmad manipuleerijad, kelle jaoks inimesed on lahtrites. Kasutusotstarbe järgi. Seal lahtrites jagatakse küll katust pea kohale – aga mitte pesemisvõimalusi. Nõutakse kõike – sõna otseses mõttes – aga vastu antakse piskupalka. See oleks ühest küljest justkui kasvatuslik – kui jood kaks nädalat enne palgapäeva oma palga maha, nälgid. Aga. Inimene kui tööriist orjab su silme all tühja kõhuga, üksildasena, laiema panoraamita – ja sa nõuad rohkem-rohkem-rohkem. Taipamata, et sedasorti pedagoogika toimib sinu vibratasandil. Kui see, keda enda tarbeks kapis pead, mõtleks-tunneks samamoodi, poleks ta ju sinu tarberiist, eks…

Nojah, õhtune romaanipeatükk jäi kirjutamata, aga õppetund oli nii ilmselge, et päev suubus täielikku rahusse.

Hommikul ootas mind postkastis Ema Maie saadetis:

Jumal pole tõotanud alati päikest,
vahel võib tunda tormi ja äikest.
Lilli on koguni teeveerel vähe,
umbrohi,ohakad-harilik nähe.
Ent ta on tõotanud läbi Sind kanda,
vastavalt päevadele rõõmu ka anda,
aegade lõpuni olla Su juures,
niihästi rõõmus kui mureski suures.
Edu,tervist,õnne….!!!

Selle õnnistuse pinnalt oli kergem vastu võtta ka ühe plejaadide inimese jõhker kiri elava allika sõna vastu. Erinevad vibratsioonid loevad erinevaid sõnu. Me võiksime ajada ühist asja, ent plejaadid kui Maa peremehed astuvad siiriuse saadikutele pahatihti täistallaga pähe ega saa aru, miks ja kuidas nad liitlase kaotasid. Hea veel, kui ää ei tapnud 😀

Täna kell neli romaanikirjutamisega alustanud, jõudsin kell kümme totaalse sapipõievaluni. Seda lahendas tormiline tegevus – nii vaimne kui füüsiline mõistagi. Kuivõrd orjapidamise alandavate meetodite eest siia varjunu juba siin oli (jah, meetodite rakendaja arvab, et see on ohjeldamine ja juhendamine, tegelikult aga tekitab turvatundetust, tulevikutust ja trotsi – ütleksin, kui keegi minu käest küsiks – aga ei küsi, leiutavad ise jalgratast…) – veeretasime hobustele uue rulli ette. Vinnasime Kaerepere teises küljes jälle notsukartulid pardale. Ja nüüd ma nägin seda rehielamut, mis mulle kv.ee-s silma jäi – ta lösutab lihtsa ja kobedana nende väljade ääres, mille teises servas on Reet. Kui jääbki nii, nagu eile pooletunnises kõnes seletas nende tühja naabertalu üks omanikest – kuna omanikke on mitu ja ühel on korralikud nihked kõrvuvahel, on võimatu ilma juristide-psühhiaatrite abita seda tulevaseks ratsakeskuseks osta – siis see rehi on ju võimalik variant. Vägagi.

Korraldasin lindude elu ümber. Tassisin kartuleid – ja selle käigus leidsin plejaadide-siiriuse trügimisele lahenduse, mille puhul 1 – 1 pole null, vaid 2. See oli tänuväärt kogemus, arvestades, et mul on soolas veel üks plejaadide alfa-natuuri portreelugu. Tahan ma ikka veel neid kõrke teravusi, agressiivseid paikapanekuid – armastusega, ikka armastusega… – millest võinuks armastuse maaletoojate kogemuse järel piisata? Ei taha. Pe… plejaadidele minge! Või õue 😀

Mitte mingil juhul ei tohi valgustöötajate omavahelise sobimatuse sitarida läbi enese lasta – me pole solgitorud. Miks me peaksime – ka teades, et teine on valgustöötaja – temaga koostööd püüdma teha, kui tema kõik senised suhtlemised-kohtlemised on olnud lühidalt öeldes ülbelt matslikud, teravate ütlemiste, partneri alavääristamise, enda ainuõigustamise seeriad? Ainult plejaadide omadel on õigus, ainult nemad mõistavad, nemad dikteerivad ja pikeerivad – õue, jumala eest õue 😀 😀 😀

Meenutan Maimu Bergi väljendit – Eesti kliima on sügiseti nagu perse – pime, niiske ja… issake, mingi kolmas omadussõna oli veel – nii et kuivõrd persse pole viisakas saata, mingu kõik matslikult vaimlevad perseiidid plejaadidesse. Õue ühesõnaga.

Sain ootamatu, üsna mahuka, aga õnnestava tellimuse, millega teenin välja Indiisu prillid. Need maksavad sama palju kui arvuti… Ja kuna herr doktor sai oma jänkid lähetada per Riga, läksime täna, mitte homme õunale ja traavli-Tiiu juurde, et homme lamba-Raivo tulles rabistamiseks ei läheks. Ja katsugu keegi meie tasakaalu kaardimajakest kõigutada, raisk!

Ja katsugu teised lambad enam homme kiilaka Adeele üle naerda – homme on nad kõik sellised. Mää!

Soetasime Indiga mulle Handymanist uued lugemisprillid ja kohviveski. Sõime Rappelis – otsekui selleks, et kohtuda naabri-Inge ja Liisuga, kes on nüüd juuksur. Tuleb ülehomme meile. Koridoris elektripakette müüvate poiste seast üks, Ivo, tutvustas end Richardi koolivennana ja palus tervitada. Tervitan.

Seejärel korjasime Atla Alduri juures ohissandjumalküll 10 kotti õunu, Aldur jahmatas seni mind mu auto puhtakspesemisega – heldekene küll… aitäh… ma määrin ta kohe jälle ära ju… Ja veetsime eriti muheda õhtu Nõmme kõrtsi taga Truu talus Tiiu ja Texi juures.

Kodus toitsin musilased, keetsin sigadele homsed kartulid, viisin kokku Texi ja Kareka – minu missioon ongi sama veregrupiga inimeste ühendamine – reastasin homsed tööd ja leppisin laste isaga kokku, et loome Eesti ja maailma esimese mittekulundusühingu. Mittetulundamisega tuleme kõik kenasti toime – nüüd prooviks mittekulundamist ka.

Kohe on homme. Hea uus päev. Mul oli kiusatus täna vägavarahommikul kirjutatud romaanipeatükk ülejäänud faili küljest lahti lõigata ja Jaanika arvutisse ladustada, aga see oleks enesepettus. Mida nii tiheda päeva puhul väga vaja pole. Anne-Daniela tunnustab mu süsteemsust – selle juurde kuulub nii enese kohustamine ja tunnetamine kui mõõdukas kõrva tagant südamine. Tubli tüdruk, country-granny Saara 😀