Facebook
18. september 2013
18.september
Traagiline statistika on kellegi isiklik tragöödia.
Täna hommikul jooksid mitmed Kohila-Kiisa liinil elavad hobusekasvatajad õudusega oma hobuseid vaatama, sest Vikerraadio edastas, et põtrade maha joostud koplist maanteele jooksnud hobune sattus auto ette ja hukkus, auto pani puusse ja ka juht on haiglas.
Esimesed – üsna lähedased sõbrad – kellele helistasin – teadsid juhatada kahe võimaliku õnnetu poole. Kuna hobuse omanikku poldud kindlaks tehtud, said ka sõbrad Mikolad raadiot kuuldes esmalt šoki, siis kiired suusad hobuste juurde, kergendusohke – ja uue kuraasi nõuda, et vald turvab oma kodanikke jahihooajal ähvardavate ekstsesside eest.
Eile õhtul rääkisime Tiiu ja Texiga hobusest, kes lähipäevil nende juurde jõuab, hetkel Kohila taga Rootsist dokkumente ootab. Jazzman. Tema hukkuski.
Asjaosaliste tundeid pole mõtet kirjeldada.
Igaljuhul käivitas see ootamatu laks palju protsesse.
Esiteks asjakohased mõtted külgetõmbeseadusest. Mis tõmbasid omakorda ligi veel ja veel seoseid, nii et moodustus tervikpilt. Maapealsest põrgust, millest keegi ei saa kedagi teist välja aidata. Endal tuleb puhtaks põleda – muidu tõmbamegi ligi üht ja sama. Kellel õnnetused loomadega. Kellel ühe mustri järgi suhted. Kõrvalised ei saa ei aidata, hinnata, nõu anda – ammugi mitte pooli valida, kumba õnnetu poolel olla, sest paarides on võrdsed ja teineteist väärivad osalised – kas sarnased või vastandid, sama energia ikka. Mis pooli siin ikka valida või hinnata.
Teiseks õhku jäänud otste sõlmimine.
Rääkisime Laiapeaga hobusest, kelle saaks Texile hukkunu asemele sobitada. Sealt läks jutt ühe transa tasumisele – nüüd juba osapoolte vahel lahendused leitud. Sealt edasi amokki jooksvatele avantüristidele, kes minu hobustele kuid ja tähti kokku lubasid ja siis kõigele – eelkõige iseendale – kõrgelt kusid. Selgus, et nad ei viinud jõulude ajal laenatud põlluriistu tagasi… Nii nummi.
Vedasin hommikul õunad autost sauna – sajab, õues ei saa enam hoida.
Tegin teeääred sigade rõõmuks lagedaks.
Vedasin lammastele sööda lauta, et nad õues end märjaks ei teeks.
Ja tegin taskusse pistetud paberi mõlemale küljele märkmeid – ühel küljel romaaniga seotud sähvakud, teisel töökäsud endale.
Ja siis pügasime Raivo ja ta kompanjoniga lambad. Pole enam mitte müstika, vaid norm, et kui ühel päeval oled Šotimaalt toodud keldi õnnistust lugenud, teisel šotireisikirja toimetanud, siis kolmandal päeval tulevad lambapügajad enamvähem otse sealt maailmameistrivõistlustelt.
Neid saab aasta lõpul ERRi toodetud Eesti lugude sarjas näha. Ja nad vahtisid ammulisui, kuidas mu sõbranna, eriti kaunis emarebane istub keset kanu ja parte, ei puutu neid, minu prääksatuse peale jalutab minema, teel pissib ja naeratab üle õla. Nii ongi. Ta elab siin ja sööb leiba.
Villad viisin Anne-Danielale. Indi rõõmuks jõudsid poisid koolist – nad sobivad maru hästi – meie sõime üldjoontes kõik ära. Hunniku pannkooke. Selveri soojad saiad. Lauatäie toitu. Spst me kahepeale kokku kõva sada kümme kilo olemegi 😀
Tuhandest olulisest teemast põnevaim oli, kuidas see juhtub, et kuningannade peal jalgu pühitakse. Mismoodi tekib noorte inimeste ebaadekvaatne mina- ja ilmapilt. Ja mida tunnevad või mõtlevad enesestmõistetavalt sind tarvitavad ja tarbivad inimesed. Ja korraga ma teadsin – absoluutselt selgelt – koos pildireaga, nagu kord ja kohus – et üks joru jubedaid kirju, mis mind nõutuks tegid, ei olnud selle inimese kirjutatud. Tema arvutisse häkiti nii otseses kui kaudses mõttes sisse ja need kirjad kirjutas keegi teine. Loomulikult tean, kes. Ja loomulikult ei muuda see teadmine midagi.
Kuni Hagudis tõeliselt kirkad kolm tundi – tunniks mõtlesin minna 😀 – veetsin, helistas Raikküla hobumees Sinikas, kes vedas siia kanti sõnnikut. Kahju, et ei kohtunud. Seekord.
Kodus täiendasin ühe vip-i valimisprogrammi. Püüdsin sellele inimnäo anda. Loodan südamest, et see sobib. Sest see vip meeldib mulle väga. Ma ei usu, et tema valituks osutumine midagi muudab. Aga ikkagi.
Kontrollisin Indi kodutööd.
Toitsin musimummud – külm ja märg!
Vastasin virna kirju ja reastasin homsed tööd.
Ei vastanud neljale telefonikõnele, mille võtja helistab alati, kui on vintis. Vanem daam. Kahetunniste kõnedega. Mille puhul teda ei huvita, kas ma rääkida saan. Eile, kui mu vanema venna lesk helistas, küsis tema iga kahe minuti järel, ega ta ei sega…
Kõik on paigas ja rütmis.
Ja ometi on mingi rahutus – kas ma tahaksin ühe päevaga ära kirjutada kõik neli järge ootavat lugu, saada valmis kõik kolm selle aasta raamatut, sõita kõiki kolme hobust ja leida enda kõrvale juba eile üks endaga võrdväärne, sama võnke ja huvidega meesterahvas, minna Tajatajaga harrastajate võistlustele, viia Indi kohe ja nüüd parimale võimalikule tasemele nii iluvõimlemises kui ujumises, ratsutamises kui ja kui ja kui.
Otsekui mu rahutuse osatamiseks saatis üks sõber lingi:
| CV-Online client
|
| Established in 1998, ETA is Estonia’s oldest media monitoring and analysis company, which belongs to BNS Group. BNS Group has two divisions: media monitoring and news agency. BNS Group’s media monitoring companies operate in Estonia, Lithuania, and Latvia and are the only group of companies operating on Pan-Baltic level. ETA is the leader in the Estonian media monitoring market and is aiming to expand its offering by adding more value-added services to its service portfolio.
|
| Position offered:
|
| SALES AND PR MANAGER
|
| Job description, tasks
|
|
| Requirements
|
|
| Beneficial skills
|
|
| We offer
|
|
| Working time Full-time work
|
| Location Tallinn
|
| Contact information:
|
| Contact person Ivika Born
|
| Telephone 6990 527
|
Aitäh! Tänu sellele tean, kui õigesti ja õigel alal, õigete asjade ja inimeste, loomade ja sõpradega olen lasknud kõigevägevamal end ümbritseda – mul pole õnnestunud Jumalat segada ega Teelt kõrvale tõrkuda – siiasinna haagid vaid tugevdavad tegelikku õiget edenemist. Aitäh.
Homme tuleb kauaoodatud treeneripärlike Kristiina Juurimaalt. Enne seda kirjutankirjutankirjutan. Pärast seda ei tea ma veel, kas lähen zumbasse.
Ehk tantsin sel nädalal hoopis Madhouse’is.
Ilmselt nii lähebki.
Aitäh.