19.september

Seal see pulverisaatoriga punaseks peitsitud väike taguots helendab. Adeele on Amatsoonist vanem – ja enam kui poole väiksem. Elujõuetute eluleupitamine on iga loomakasvataja pidev dilemma.

Autovahetus on taluperenaise dilemma. Kahju on. Võib-olla putitan siiski Mazdat – kõik vahetusvariandid tekitavad minus tõrget. Ehkki mu praegune majapidamissõber pole libedaga ilmselt nii stabiilne kui tahaksin. Esimene vasak koliseb tiba. Tagumised parempoolsed tuled kustusid ühe korraga. Õlivahetus. Bensiinifilter.

Enese seadmine keskmesse – mida jutlustab teiste seas ka Moksha Margus – on meie igapäevane ülesanne. Juhtusin olema Anne-Daniela kõrval, kui DeSheli talle kingitus-prooviseanssi pakkus. Soovitasin kingitus vastu võtta, aga jumala pärast mitte arvata, et peab seepeale kohvrikese ostma. See on meeldetuletus ja äratus, mitte kohustus.

Nagu ka see, et kirjutan Eesti erinevatesse otstesse valimisprogramme – täna kolm! 😀

See pole vähimalgi määral ebaeetiline – tore inimene saadab mulle tooriku või ideepunktid, mina teen sellest seostatud teksti – ja niisugust abi osutan vaid neile, kes ise ja-või kelle ideed mulle istuvad.

Koostasin traavliteloo paberileskribatud telje. Mõne päeva jooksul on selle taust viiekihiliseks kujunenud. Põnev.

Saatsin järgmise romaanisuutäie Jaanika arvutisse aita.

Viisin hobu-Tiiu kokku kahe Venemaa-vahet-vooriva medkorüfeega, et nad tema haigete bronhidega hobunale eufülliini tooksid.

Õpetlik on siinjuures see, et me võime – peame – inimesed kokku viima, aga mitte vastutust võtma ega kellegi asja liiga palju ajama – see kujuneb kohustuseks ja kõrvalkoormaks, aga me teatavasti seame iseennast keskmesse, sõbrad-seltsimehed.

Mu tänane olulisim õpetaja oli Liis-Katrin. Noorproua Avandi rääkis, miks ei taha intervjuusid anda – sest artiklid, kuitahes südamlikud ja pooldavad – elavad oma elu edasi, D…debiilikud krahmivad sealt suvalisi lauseid ja klopsivad klibadiklobadi kokku, nii et subjektist enesest jääb debiilne mulje. Nõus. Tuhat korda kogetud. Ja ometi olen mina alati nõus kolleegidega suhtlema, et veel hullemat ära hoida. Kuidas teisiti sooja sõnumit edastada kui seda edastamata?

Olen küll veendunud, et ka trükkimata sõnum levib, aga trükituna on kuidagi kindlam. Uues heas ilmas on see küll vanamoodne võte, et üldse midagi trükitakse või filmitakse. Kõik levib. Mis ei tähenda, et maavanaemad tööta jääksid 😀

Sitaviskamine oli täna kahes mõttes hea – esiteks mõtlesin välja umbes kümnenimelise listi tegudeinimesi, keda võiks portreteerida – ootamatu vajadus tekkis. Teiseks võttis Indi seni kõnesid vastu, nii et ma pääsesin nii mõnestki ei-ütlemise vajadusest 😀 😀 😀

Päeva rosin oli kahe tunni pikkune.

Sellist rosinat hakkame nautima kaks korda kuus – edaspidi esmaspäeviti.

Ja nüüd on nädalad paika loksunud – elame Indi tunniplaani järgi – esmaspäeviti treeneriga ratsutamine, teisipäeval ja neljapäeval Kadi iluvõimlemine, kolmapäeval laulmine ja ujumine. Reedest pühapäevani ratsutame treenerita. Peagi on selleks ajaks, kui Indi koju jõuab, juba pime…

Trenn Manniga näitas Indirale, et professionaalne Juurimaa Kiku räägib täpselt sama, mida ema – ainult et täpsemalt ja osavamalt, see on ju tema töö. Säär-stekk-ratse lühemaks 😀 Armas oli teada saada seda, mida ka enne teadsin. Silbersee’s Madonna on võrratu poni. Tegutsemisaldis, koostöövalmis, hasartne, heatahtlik ja turvaline.Aitäh, et sa meil olemas oled, kullakullakene, väike võrratu hobune… Heldeke, viis aastat juba! Kogu Indi teadliku elu.

Minu sõit Tajaga näitas, kui ülihead sõbrad me selle sooja ja südamliku daamiga oleme – ja et oleme küll koos veedetud nelja aasta jooksul suurepäraselt mänginud ja õnnelikud olnud, aga tulemusteks on ikka mõnikord treenerit ka vaja. Väga. Just sellist malbelt kindlat, nagu Kiku.

Kõige rohkem õppisin kõrvalt vaadates, kuidas Kiku Tajat paindesse ja ratsmesse sõidab. Mina ka, mina ka! Olen nädalate kaupa Indi trennile pühendunud – aeg on ka oma sõitudele rohkem keskenduda – mis tähendab, et aega läheb rohkem – siblime ükshaaval.

Lisaks Maruusja.

Ta oli täna täiesti nutma hakkamas, et temaga ei sõidetud. Homme.

Anna andeks, kallis vanaproua, ma tõesti ei jõudnud täna rohkem – siis oleks sinu boks puhastamata jäänud. Zumbasse ma ka ei läinud. Panin kuuma ilma pärast lühikesed ratsasaapad – nendega kõndimise järel pole mu parema jala kannakõõlus, see enesehaletsuse majakas, noh 😀 pehmelt öeldes mu parim sõber. Kui tahan laupäevaõhtul tantsida, pole mõistlik jalgu praegu peesse kulutada.

Läheme Indiga kell üheksa tuttu.

Kallikallikalli, Kristiina ja Mann, Taja ja Maruusja – ja veel üks kallikallikalli.