20.-23. September

Meie senise elu õnnelikem sügis. Kindlasti. Sest nii arenenud ja kogunenud, head ja täiuslikud kui praegu, pole keegi meist varem olnud. Õnneks on meil võimalik iga päev oma töid tehes ja siblimisi sebides üksiti iseenese emotse jälgida ja ego korrale kutsuda. Iga päev kõigub pendel tasakaalust välja – ja see näitab, mida värki mürame. Täpsemalt – mida värki edasi on vaja mürada, et tasakaal oleks tõhusam. Ja vastus on reeglina üks – meil kõigil – vaja on keskenduda endale. Endale. Endale. Kui teeme võimalikult igal hetkel kõike nii, et endal oleks hea, et sisetunne ja südamehääl on kuulatud ja järgitud – siis on ka teistel hea, sest kõik on kõige ja kõigiga seotud. Teatavasti.

Igasugune teiste ja tunnustuse jaoks tegemine annab aina kiiremini ja kindlamini vastu näppe.

Ses mõttes pakub feissbukk hea võrdluse. Suisa kujundi. Meil on ka tegelikus, virtuaalia-välises elus laikimiste lasteaed. Teeme ja näeme midagi ilusat ja head. Jagame seda teistega. Sest endal on hea. Niipea, kui hakkame jälgima, kas ja kes laikis, algabki laikimiste lasteaed. Kui keegi, kellele peaks meie tegemine korda minema, jätab laikimata, oleme solvunud. Aga me ju teame, et ta nägi. Ja ignooris sihilikult. Kui sai osa – ja kui me seda teame – miks me siis üldse jälgime, kes jälgib? Jumal näeb alati kõike ja on alati kodus.

Oleme sõpradega kokku leppinud, et jälgime nii enese kui üksteise puhul igal hetkel, et me ei laseks oma enese minal keskmest välja libiseda. Ja laikimiste lasteaiast välja kasvada. Prillivaimustuse mudila on meil ka – Indira käest on praegu veel vaja tema hinnalisi prille päästa, et ta nendega naabrilaste juurde kekkama ei läheks näiteks. Õnneks on naabrid minu lapsi hoiatanud, et meie vahelise kiviaia peal ja vahel võivad rästikud olla – tänu sellele on mul lihtsam prille kaitsta – rästikud talitsevad 😀

Miski pole tähtsusetu. Kõik on kujundlik. Kusjuures nii päriselus kui feissis kulutame märkamatult tohutu aja, energia ja elujõu kontrollimisele – no, kes see või too lõpuks ikka nägi ja laikis – millal ta kiitma ja tänama hakkab – see oli ju tema heaks ja nimel – ja siinkohal ongi jälle tsurr. Tee endale – siis võid sihilikud ignoorijad rahus unustada. Õnnelikku inimest ei saa ignoorida. Ta pole sellest vähem olemas, et plejaadide rahvas, reptiloidide marionetid või lihtsalt ullikesed oma tegemisi teevad. Ja mõnel päeval juhtuvad sündmused, mis on nagu följeton või lühifilm.

Reedel, kui olin ühe loo ja ühe valimisprogrammi kirjutanud, tulid Ulvi ja Lembit – enamvähem otse Toscanast. Tõid õunu ja kartuleid ja mis peamine – iseenda. Mul oli vastu anda üks pursuika, mida olen läbi Liu siia järele lohistanud otsekui luhtunud lootuste sümbolit – see oli üles pandud viimsesse katsepolügooni, kus püüdsime perekonda mängida. See oli poja toas iseseisva elu üles kütmiseks. Sellesse viimsesse mängumajja – 300 ruutu – ostsin viis ahju, loodetavasti on uued omanikud nende üle õnnelikud. Ma südamest loodan. Et aga mitte igal töötuppa minekul tõtt vahtida kõigi teiste huvidesse ja võõrastesse eesmärkidesse investeerimisega, olin õnnelik, et see ahjukene hakkab nüüd Ulvi raviruumi soojendama. Enam ma nii ei tee. Teenin ja ostan endale-endale-endale. Luban!

Kui olime meie juures tuhandel teemal lobisenud ja loomi kallistanud ja plaane pidanud, läksime edasi Reeda juurde – ja Saare-pere sai ootamatu vesterni… Nõela-Helgi hobunad olid aia maha võtnud. Osa laias Reeda hobustega – ja võttis ka seda aeda maha – osa möllas taamal põllul. Kui Minni koolist ära tõin, nägin eidekesthellakest kaugel ühega hobustest üle väljade kodu poole astumas. Auto oli seal kaugel. Ta kavatses ühe koju viia, jalgsi sinna taha kapata, kassipoja koju viia, tagasi kapata – ilusti kenasti neli-viis korda järjesti?

Mul savi, mitu kitse-poni kord killerpeni kihvu sai – vanainimene ja tema armastatud hobunad, kellest unistada on hea, aga ohjata hull, tuleb igal juhul hädast välja aidata. Ka siis, kui ülejäänud külarahvas kabjajälgede ja murtud koerte-kitsede-jne eest külmalt selja keerab.

See, mida krehvtine proua minu autosse istudes ütles, on följetoni väärt küll, aga ma ei paljunda seda – oli jah kogu oma koloriitsuses naljakas ja täpselt see, mida oodata – aga oli ära 😀

Tund aega Helgi hobustega jätkus sedasi, et teise veel viis ta ka üksi talli – aga kolme järele läinud emandat toetasin juba autoga. Olen seda nii laste ristiema, enda kui Reeda hobustega harjutanud. Jah, see pole põlduri suhtes kena – aga kuidagi on vaja suured ja allumatud loomad, kellel on sügisränne, kes ei allu ega aktsepti, minema saada. Ja saingi kolm korraga. Ühe raksu pudenesid nad mul Reeda poole laiali – seejuures oma perenaisele peale astudes ja ähvardades – teise ringi lipsasid teispoolse naabri aeda. Kätte sain. Jajah, kallis külarahvas, see, kes kummi vilistas ja signaalitas, lahtistest autoakendest ilusat emakeelset sõnavara lennutas, oli humanitaarteaduste magister jah. Ulvil ja Lembitul oli lõbus. Hobused kodus. Halleluuja.

Nägesin-kogesin selle vesterni käigus nii uskumatult palju. Selge, et ma naudin ise ka sellist rodeot. Lõbus ja uhke safari ju. Teisalt arutasime pärast Reeda kohvilauas, et taevas peaks meile endale tarkust andma märgata, kui jõud üle ei käi. Teatud eas on kahest hobusest, kes perenaist kuulavad, küllalt. Selge, et mul on oma kasvatatud-õpetatud-saduldatud hobuseid alati kahju üle anda – aga see on loomulik liikumine. Jõukohane kari ei tekita vaatepilte, kus üle käte hiiglased emandat ähvardavad – piisab täiesti inimeste vastandumisest, seda küll pole vaja, et loomad algatavad üksildaste nõiamooride vastu anarhia 😀

Reedel võttis minuga ühendust järjekordne lähisugulane isa poolt – Signe. Ta kasvas üles Valgutas, samal ajal kui mina veetsin Vehendi-aegu ning sama lähedane ja sama liini sugulane Kai elas sealsamas Kurekülas. Meil, Vatmanni-tüdrukutel, kelle vanaisad olid kolmekesi vennad-Vasarks-eestindatud, oli vaid mõni kilomeeter vahet…

Mida kõike me veel ei tea???

Korjasime Indiga Raplast Merikese aiast õunad ja oma poisid – ühe rongilt, teise bussilt –sain postkontorist Varraku poolt retsenseerimiseks saadetud Süvahavva-raamatu, noppisime õlivahtuseks autovärgid – ja ühtlasi panin teisipäevahommikuks aja, sest mootori kõõksumist ja tervet punti mittepõlevaid tagatulesid põlve otsas ei putita.

Kodus tegid poisid kohe õlivahetuse ära. Mina nokitsesin seni koplilindid korda – kuna ka ülemises lindis väreleb vool ja ma ei leia lekkekohta üles – isoleerisin ülemise lindi postidest, et sealt neid värelusi maasse ei voolaks.

Tegin Indile nukutoa ja lapsed läksid hobuste selga. Okeiokei, Maruusja, täna on sinu kord! Ütlesin ma vanale mustale musile, kelle nägu venib nördimusest maani, kui üle kolme päeva kiusatakse teisi, mitte teda. Indi tegi oma platsil täpselt sellise trenni, nagu esmaspäeval Kristiinaga. Aleksander oli Maruusja seljas alguses krambis ja heitunud – ent ümber nende vigurdav Namaste võttis pinge maha, poeg lõõgastus, hakkas hobust tunnetama ja tore sõit sai.

Õhtusöök, arved-kirjad-raamatupidamine…

Viies romaanifail läks Jaanika lattu laupäeva vägavarahommikul.

Seda kirjutades tundsin kellegi pilku. Battaya seisis õunapuude all ja vaatas mind ainiti, öeldes: „Nibiru.“

Sain aru. Sünnib Nibiru. See on mõlemasooline nimi, nõnda et seda saladust hobune mulle ei paljastanud, kumb siis tuleb 😀

Kuna viimastel päevadel on Soonel möllavad päkapikud püüdnud iga meesterahvast tõrjuda, oli kohane Vürsti kommentaar: neid tuleb korrale kutsuda nagu koerigi – uhke on küll, et su enese pee on püha ja puutumatu, aga nad peavad sinu käsul ka külalised rahule jätma.

Saunatäis pesu läks likku ning tutvustasin poistele nädalavahetuse pleilisti: Aleksander tegi muruniidukiga selle aasta viimase ringi – mille Aare pühapäevahommikul üle käis ja vormistas. Aare puhastas korstnad-lõõrid, mina koristasin tahma, rookides ühtlasi välja majja raadiost voolanud ülikõrgete spordipalkade ja maksupettuste energeetika. Fui.

Tahmaimu, luud, reha, massiivne pesupesemine – tahaksite sellest lugeda? Ma kirjutada ka ei viitsi. Igatahes hobused-sead said niitmise järel seitse kärutäit haljast ja noored käisid mõnuga ratastega lennus.

Mulle helistas seni Jaan – t vanem vend. Andis oma uue numbri, jutustas nende pere – kuhu t ei kuulu – suvest ja plaanidest ja ütles, et olen armas tüdruk. Armas tüdruk kõbis ühe järjekordse valimisprogrammi Haapsallu – mulle täitsa võõras, aga asjalik inimene. Mõnus töö oli.

Kui saabusid Karekad – ses mõttes, et koos ta endaga Valvo tütrega, rullis meie talus end ootamatult lahti LAUL! Poisid tõid kitarri ja võtsid Aleksandri flöödi ja me huilgasime laulda! Moor muidugi samal ajal õhtulauda kattes, saunakütmist jälgides ja ahjusid küttes.

Kui saabusid Tiiu, Tex ja Tiina-Tiiu-tütrekene, selgus, et Tex ja Karekas ongi hingesugulased, nagu oletasin. Mehed leidsid üksteist saunas, meie lobisesime loomulikult hobustest. Ja talupidamisest. Sellised daamid ju.

Õhtuseks Mari sünnipäevaks Madhouse’is riietudes üritasin küll mõnd oma jõudeootavat kleiti selga meelitada – lõpuks väljusin ikka hipina… Õnneks. Enne kui Hellad-Velled poole kahe ajal peale läks, jõudsin huviga jälgida üksildaste inimeste maailma. Nii palju lootusrikkaid, aga passiivseid hingi. Mitte keegi ei leia kedagi. Ka täiesti kõrvuti seistes.

Helivõimendus põranda sees paneb ööklubis mööbli ja rinnakorvi vibrama – ainult tantsides seal olla saabki. Hellad-Velled kordas lõpetuseks oma maitsvaimat lugu – London – olime koju jõudes higised ja rahulolevad ja laste-noorte jaoks kahte sorti tordi kuhjad kaasas.

Igas toas nurrusid tududa lapsed-noored-kassid.

Pühapäev algas loendamatute masinatäite pesuga – kuni külalised ärkasid-märkasid, pesin tekid-padjapüürid-tööriided. Karekas sai oma hobuste kodushoidmiseks ühe mu karjustest, mis juba Lius äikesetabamuse sai, korda kõbiti, aga tiba nõrgaks jäi.

Tänu lõplikule niitmisele rookisin kärutäied musidele – ja sain tasapisi üle tümakapohmakast. Poisid võtsid maha ja viisid talvekorterisse batuudi. Mina tegin pesuvahetusjärgse maja korda, poisid põletasid grilli puhtaks, tegime kahtsorti vorste – ja nautisime vihmasagaraid ja vikerkaart ja oli ütlemata mõnus.

Nagu ka pühapäevane ratsutamine – Indira Maruusjaga, Aleksander Tajatajaga. Mõlemad lapsed kuulasid mind, leidsin neile nii täis- kui poolistakus meeldivad harjutused, oli palju naeru ja lusti, rahulolu – ja Aare teade nööri tagant – tahan järgmine kord ka proovida! Madonna seisis minu kõrval, näiliselt tukkus – aga kui hakkasin pojat bussile viima, elas poni oma solvumist välja – temaga ei sõidetud! Jooksis platsil ihuüksi üle lattide, tegi koondatud galoppi, kael kenus – ainsaks kaasatreenijaks Namaste. Oi, kui kahju mul väikesest vaprast sõbrakesest oli…

Ja pojal oli kahju lahkuda – bussile minnes palus, et ma enne ära ei lähe, kui buss ära sõidab – endal pisarad silmas – õhtul tuli Tartust kümme kõnet… Oh jumal küll. Mis siin rääkidagi. Poni kurbusega – jajah, loomulikult olin ka mina õnnetu Manni pärast vesine – oli lihtne midagi ette võtta. Kui laps tahab kogu aeg ja iga hobusega nii väga ratsutada, nagu Indi 😀

Enne kojunaasmist sõitsime Juuru õunale – meile vastu sõitnud Reimo helistas ja pakkus oma kirjut ponitäkku – viisin ta Ailiga kokku. Opaal saab loodetavasti sõbra. Õunakorje kõrvale rääkisime Alduri kui hobuseinimesega ikka hobustest – meedias uudisekünnise ületanud hobusemõrvar on tema klassivend, pidev pigilind ja pime ka veel. Tänaseks on politsei kindlaks teinud, et meie kahtlused peavad paika – kümme kopliposti sõitis maha pime põrguline, mitte põdrad – mitte hobune ei jooksnud teele, vaid auto koplisse. Brr.

Vihma paus oli just siis, kui Aarega õunad kokku korjasime – tavaline 12 võrgutäit, mis käis kahekesi siuh! Autos jõime koduteel kotinurgast piim ja nagistasime tee äärest napsatud maisi – pardon, kolm tõlvikut võtsime.

Õhtuse talituse ajal tuli patukahetsus pealaeni solvunud Madonna ees – panin teised tädid talli ja Indi mängis Manniga kahekesi kilgates hoogsalt kogu väljakul – tere, sügis! Nad kappasid ümber selle puu, mille all Namaste sündis, möllasid kogu koplis. Mann piuksus ja pugises silmade särades. Uskumatu kuuldepilt. Õnnest näuguv poni 😀

Õhtul lõpeks arvutisse jõudes veensin end taas ja taas – EI sekku!

Ainult oma asjad, madam!

Nõmme kõrtsi taga Texide kõrval on täpselt Karekale loodud rehi… Hobusetapja väärib karistust… Ema Maiet tahaks siia külla ja talu sobiks talle küll ja… Kusskusskuss! Sinu asi, preili Vatmann, on asjad ja inimesed omavahel kokku viia – edasi on sedasi, et igaüks ajab oma asju ise edasi.

Kütsime endale sauna ja pesime veel kolm masinatäit viimast pesu. Mõnulesime vaikides saunas, õhtul sõime Mahmoudi-saadetud Egiptuse maiustusi…

Aitäh – kõigile – uskumatult ilusad päevad. Meie laikisime, loodetavasti laikis igaüks üleminekut sügisesse – ja oma asju.

I don’t give a shit, kas keegi laigib – kõik see on ja toimub!

Aitähaitähaitäh.

Esmaspäevahommikul kell seitse – just siis, kui Jaanika lattu uue romaanifaili saatsin – helistas poja. Aare saatsin Tallinnasse hirmuga – ta pani täna kliimaseadme välimist poolt üles – ilma, et millegi peal seista oleks… Aga meil siin vajab sauna elekter maandust. Hädasti. Seni, kuni koos padukaga lõunauinaku näpsasin, viskas kogu talus kaitsmed välja. Näitasin Indile, kuidas need tagasi käivad. Viisime kaks täiskustud – üks inimese, üks tuppalipanud Nurinööbi poolt – madratsit ojasse, saunas ei saanud neist jagu. Õigupoolest vajame ka ise, mitte ainult elektri ja ukseriivide, kuivanud saarte janiiedasite asjus pühapäeva-Aaret. Inimlikult ka.

Üks rahvuskaaslane mu kirju sugupuu shalom-harust saatis oma teksti. Palus argumenteeritud kommentaari. Kui olen loomad talitanud, ahjud küdema pannud, telekas mängib Naabriplika – lõpetan romaani seitsmenda faili ja ehk jõuan saata ka maavanema palutud teksti – kui mitte, siis homme hommikul. Kuidas mina saan alljärgnevat argumenteeritult kommenteerida? No lugege ise. Ei pea, võite 😀

Suur Baabülon

Definitsioon: Valereligiooni impeerium, mis hõlmab kõiki religioone, mille õpetused ja tavad ei ole kooskõlas Jehoova, ainsa tõelise Jumala õige kummardamisega. Valereligioon sai alguse Paabelis (mis sai hiljem tuntuks Babülonina) pärast Noa päevade veeuputust. (1. Moos. 10:8—10; 11:4—9) Aja jooksul levisid babülonlikud religioossed uskumused ja tavad paljudesse maadesse. Nii sai Suur Baabülon sobivaks nimeks kogu valereligioonile.

Missugused tõendid aitavad tunda ära Ilmutusraamatus mainitud Suurt Baabüloni?

See ei saa olla vanaaja Babüloni linn. Ilmutusraamat kirjutati esimese sajandi lõpus m.a.j. ja see kirjeldab sündmusi, mis ulatuvad kuni meie päevini. Eesti entsüklopeedia ütleb: „539 e.m.a. vallutas B[abülon]i Pärsia kun[ingas] Kyros II ja 331 e.m.a. Aleksander Suur. Seleukiidide ajal kaotas linn tähtsuse.” (1985, I kd., lk. 422) Tänapäeval on sellest linnast järel vaid asustamata varemed.

Ilmutusraamatu sümboolikas on Suurt Baabüloni nimetatud „suureks linnaks”, „kuningriigiks”, mis valitseb teisi kuningaid. (Ilm. 17:18, SP) Nagu igas linnas, nii peaks ka selles olema palju organisatsioone; ja nagu kuningriigil, mille valitsuspiirkond hõlmab teisi kuningaid, peaks ka sellel olema rahvusvaheline haare. Vastavalt Piibli kirjeldusele on tal suhted poliitiliste valitsejatega ja ta aitab palju kaasa kaupmeeste rikastumisele, olles samal ajal kolmas element, mis on „saanud kurjade vaimude eluasemeks” ning „prohvetite ja pühade” tagakiusajaks. — Ilm. 18:2, 9—17, 24.

Vanaaja Babülon oli silmapaistvalt kuulus oma religiooni poolest ja Jehoova trotsimise poolest

1. Moos. 10:8—10, NW: „Nimrod . . . näitas end vägeva jahimehena Jehoovale vastupanus. . . . Ja tema kuningriigi alguseks olid Paabel [, mis sai hiljem tuntuks Babülonina].”

Taan. 5:22, 23: „Aga sina [Babüloonia kuningas Belsatsar] . . . oled tõusnud taeva Issanda vastu: . . . sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu-, ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista! Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, sa ei ole austanud!”

Üks vanaaja kiilkirjas raidkiri ütleb: „Kokku on Babülonis 53 peajumalate templit, 55 Marduki kabelit, 300 maiste jumaluste kabelit, 600 taevaste jumaluste kabelit, 180 jumalanna Ištari altarit, 180 Nergali ja Adadi ning 12 mitme teise jumala altarit.” — Tsiteeritud raamatust The Bible as History (New York, 1964), W. Keller, lk. 301.

The Encyclopedia Americana kommenteerib: „Sumeri tsivilisatsiooni [, mis oli osa Babülooniast,] valitsesid preestrid; riigi eesotsas oli lugal (sõnasõnaliselt „suur mees”), jumalate esindaja.” — (1977), 3. kd., lk. 9.

Seepärast on loogiline, et Ilmutusraamatus mainitud Suur Baabülon on religioosne. Olles nagu linn ja impeerium, ei hõlma see ainult ühte religioosset rühmitust, vaid kõiki religioone, mis panevad vastu Jehoovale, tõelisele Jumalale.

Vanaaja Babüloonia religioonikäsitlusi ja tavasid leidub religioonides kõikjal maailmas

„Egiptus, Pärsia ja Kreeka tundsid Babüloonia religiooni mõju . . . Semiidi sugemete tugevat segunemist varakreeka mütoloogia ja kreeka kultusevormidega tunnustavad õpetlased nüüd nii üldiselt, et see ei vaja lisaselgitusi. Need semiidi sugemed on enamjaolt otseselt babülonlikud.” — The Religion of Babylonia and Assyria (Boston, 1898), M. Jastrow, Jr., lk. 699, 700.

Nende jumalad: Babülonis olid kolmikjumalad, mõned nende jumalustest kehastasid mitmesuguseid loodusjõude ning mõned avaldasid inimkonna teatud kindlatele toimingutele erilist mõju. (Babylonian and Assyrian Religion, Norman, Okla.; 1963, S. H. Hooke, lk. 14—40) „Platonismi kolmainsus, mis iseenesest kujutab vaid varasematelt rahvastelt pärit vanasid kolmainsusi muudetud kujul, osutub oma tunnustelt ratsionaalseks filosoofiliseks kolmainsuseks, millest said alguse ristiusumaailma kirikutes õpetatavad kolm põhiolemust ehk jumalikku isikut. . . . Seda kreeka filosoofi [Platoni] arusaama jumalikust kolmainsusest . . . võib leida kõigis muistsetes [paganlikes] religioonides.” — Nouveau Dictionnaire Universel (Pariis, 1865—1870), toimetanud M. Lachâtre, 2. kd., lk. 1467.

Kujude kasutamine: „[Mesopotaamia religioonis] oli kujudel nii kultustalitustes kui ka omaette kummardamisel keskne osa, nagu seda näitab taoliste kujude odavate koopiate laialdane levik. Põhiliselt arvati, et jumalus viibib oma kujus, kui sellel on olemas mõningad iseloomulikud jooned, kui selle juurde kuuluvad teatud kindlad esemed ning kui selle eest vastavalt hoolitsetakse.” — Ancient Mesopotamia—Portrait of a Dead Civilization (Chicago, 1964), A. L. Oppenheim, lk. 184.

Surmakäsitus: „Ei [Babüloni] rahvale ega religioonijuhtidele ei tulnud kunagi pähegi võimalust, et see, mis on kord olemasollu kutsutud, hävib täielikult. Surm oli üleminek teist liiki ellu.” — The Religion of Babylonia and Assyria, lk. 556.

Preesterkonna positsioon: „[Babüloonia] religioonile on iseloomulik selge vahe preestri ja ilmiku vahel.” — Encyclopædia Britannica (1948), 2. kd., lk. 861.

Astroloogia, ennustamise, maagia ja nõidumisega tegelemine: Ajaloolane A. H. Sayce kirjutab: „Vanaaja Babüloonia religioonis . . . arvati, et igal objektil ja loodusjõul on oma zi ehk vaim, mida saab šamaani ehk nõid-preestri maagiliste lausumistega juhtida.” (The History of Nations, New York, 1928, I kd., lk. 96) „Tänu oma püüetele tähtede abil tulevikku teada saada olid kaldealased [babüloonlased] väga edukad astronoomilistes uuringutes. Meie nimetame seda kunsti ’astroloogiaks’.” — The Dawn of Civilization and Life in the Ancient East (Chicago, 1938), R. M. Engberg, lk. 230.

Suur Baabülon on nagu häbitus toreduses elav ebamoraalne hoor

Ilmutuse 17:1—5 ütleb: „’Tule, ma tahan sulle näidata suure hoora nuhtlemist, kes istub suurte vete [rahvaste] peal, kellega on hooranud ilmamaa kuningad [poliitilised valitsejad] ja kelle hooruse viinast on ilmamaa elanikud joobnuks saanud!’ . . . Ja tema otsaesisele oli kirjutatud nimi, saladus: ’Suur Baabülon, ilmamaa hoorade ja jälkuste ema!’ ” Ilmutuse 18:7 lisab, et „tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud [„häbitut”, NW] toredust”.

Kas pole tõsi, et juhtivatel religioossetel organisatsioonidel on olnud tavaks teha koostööd poliitiliste valitsejatega, et saada võimu ja materiaalset kasu, kuigi see on toonud lihtrahvale kannatusi? Kas pole tõsi ka see, et nende kõrgem vaimulikkond elab toreduses, kuigi paljud inimesed, keda nad peaksid teenima, elavad vaesuses?

Miks võib neid religioone, kes väidavad end olevat kristlikud, õigustatult pidada Suure Baabüloni osaks, nagu ka religioone, kes Piibli Jumalast midagi ei tea?

Jak. 4:4: „Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks.” (Nii et kuigi nad teavad, mida Piibel Jumala kohta ütleb, teevad nad end tema vaenlasteks sellega, et nad valivad maailma sõpruse, jäljendades selle teid.)

2. Kor. 4:4; 11:14, 15: „Kelle uskmatud meeled selle maailma jumal on teinud sõgedaks, et neile ei paistaks Kristuse au evangeeliumi valgus, kes on Jumala kuju.” „Saatan ise moondab ennast valguseingliks. Sellepärast ei ole suur asi, kui ka tema abilised endid moondavad õiguse abilisteks. Ent nende ots on nende tegude järgi.” (Seega kõik need, kes ei kummarda tõelist Jumalat sel viisil, nagu Tema on määranud, austavad tegelikult Jehoova peavaenlast Kurat-Saatanat ennast, kuigi nad võivad väita, et on kristlased. Vaata ka 1. Korintlastele 10:20.)

Matt. 7:21—23: „Mitte igaüks, kes minule [Jeesusele Kristusele] ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!”

Miks on Suurest Baabülonist tarvis viivitamatult välja minna?

Ilm. 18:4: „Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!”

Ilm. 18:21: „Üks tugev ingel tõstis kivi, nagu suure veskikivi, ja viskas selle merre, öeldes: ’Nõnda visatakse suur linn Baabülon äkitselt ära ja teda ei leita enam!’ ”

Luuka 21:36: „Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!”

Mis saab nendest minevikus elanud inimestest, kes ei tundnud Piibli tõde, vaid olid kuni surmani Suure Baabüloni osa?

Ap. t. 17:30: „Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama.”

Ap. t. 24:15: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” (Kes neist „ülekohtustest” üles tõusevad, seda otsustab Jumal.)

Iiob 34:12: „Jah, tõesti, Jumal ei tee ülekohut ja Kõigevägevam ei vääna õigust!”

*

Ma peaksin olema Viiuldaja katuselt peategelane Tevje – soovitavalt Hannes Kaljujärve kehastuses :D, et Jumalaga vaielda, eks?