24.september

25 aastat tagasi olin väga õnnelik. Läksin abielu registreerimisele küll magamatuna – käisime Aloga eelmisel õhtul tammeoksi korjamas, tegime Raul Mäesalu volga koonu peale pärja – ja et enne abiellumist  leht puhtaks saada, pesin-triikisin pesud, koristasin toa… Ema ütles küll, et olin registreerimisel vana ja väsinud – aga teda ennast pidi mu äi mööda Tartut korduvalt taga ajama, et ta bussile ei põgeneks 😀  Registreeris Vello Marmei, samal ajal võitis Erika Salumäe olümpiakulla, mu neiupõlvenime viskasime Toomel kahurisse, käisime miskipärast seal tuletornis, lõuna oli Püssirohukeldris – ja õhtusele peole Tihase uulitsas käisime üle keemiakombinaadi aia piiritust virutamas – poole peal sai naps otsa – olin selle tralli peale nii läbi – ja peigmees piiritusepreparaadiks villitud – et pulmaööd veetsime, tagumikud koos – nädal hiljem tundsin esmakordselt Riksu liigutusi.

Ja ma olen praegu ka väga õnnelik. Arukamalt-küpsemalt kahtlemata, kuidas teisiti. Kuidas mitte õnnelik olla õhtu üle, mil koos väikese tütrega naerad nii, et piss püksis. Kuna saunas oli võimatu puhtaks pesta neid kaht madratsit, millest ühe sisse pissis tuppa lipsanud Nurinööp, teise soristas täis inkontinentsi all kannatav inimeseloom, vedasime need käruga metsa serva allikatega tiiki. Nad ei pahanda. Esiteks kleepusid mu püksid täis takjaid, mis kleepisid omakorda jalad omavahel kokku. Teiseks lendasin koos madratsiga tiiki. Konnad kummikutes ja tütrel hirmus naljakas. Pärast pidime hobustele mõnda aega seletama, et need seal metsas olime meie, mitte madratsitega põdrad.

Mõnel hetkel küll käivad väsimusehood ja hirmuvirvendused – kas ma ikka jaksan…

Aga neid hetki on järjest harvem ja ma jaksan järjest rohkem. Aitäh.

Reptiloidid võivad nutta ja plejaadide omad peeretada, kui tahavad – omavahel kokku hoidev siriuseseltskond suudabki kõike. Ega jäta kunagi midagi pooleli. Ja on õnnelik.

Siriuseseltskond teab, et täna veerand sajandit tagasi sõlmunu ei saagi kuidagi teisiti väljenduda kui ta praegu just väljendub – kaera ja rukki värk. Kes ennast aastaid on teenijaks alandanud, peab sellega arvestama, et Teenijana omaloodud muinasmaal pälvib ta seniste enesestmõistetavate tarbijate lootusrikka ignoori – noh, millal alla annad, oma muinasmaa kinni paned ja meie teenistusse tagasi roomad? Tänan pakkumast.

Jaanika nägi öösel Aleksandrit unes. Mina inglit – pisut ebatäpne termin tegelikult – vaimolendit, kellega Indira öösiti kohtumas käib. Minni räägib öösel kellega mingis tundmatus keeles. Pikalt ja asjalikult. Olen teada tahtnud, kellega ta Isa juures käies kohtub. Selle olendi nimi on Didieu – hääldub Didjöö – võimalik, et kirjapilt on kuidagi teisiti – ja selle kuti laadida-hooldada-energeetiliselt tasakaalustada on veel mitu last tähetolmupilvest – enamus miskipärast tüdrukud. Aitäh, et ennast näitasid, Dideu!

Jaanika kirjeldas ka, kuidas tema praegust hetke tunnetab: Nädalavahetuse veetsin  kontaktimprovisatsiooni seminaril.  Igati tore ja asjaks oli, kuigi raske. Seda raskustunnet   tunnevad praegu paljud, väga paljud. Nii üritasin nädalavahetusel mõtestada, kuidas  praegust tunnet, mida    paljud tunnevad, sõnastada:

On tunne, nagu  elaksime omaeneste kodudes,  kus käib  valimatult korraga kõigis ruumides kapitaalremont aga meil ei ole võimalik  vahepeal ajutisele pinnale ümber kolida, vaid peame selle kõik ja korraga välja kestma: aknad on eest, tapeedid maha kistud, sisustus välja viidud, kraanikauss ja pelleri pott välja tõstetud…kõik segi kui körtpärteli pühapäeva särk, aga sa ei saa minema ududa, vaid pead kõike seda rahulikult taluma. Ma ei ütleks, et pead kogu remondi vaid ise ära tegema, aga sul peab olema   kannatlikust oodata,  kuni asjad lahenevad ja kui ka näiliselt korraks saad pageda oma hingekodust, oma hingeaiast, siis teadmine, et    sul tuleb  tagasi tulla ja kõik see välja kesta…

Mida kannatlikumalt ja tasakaalustatumalt ootad ja  talud  seda kõike, seda järjest selgemapilguliselt hoomad, mis toimub ja sedagi, kuis kõik tegelikult  teenib sinu  isiklikku helgemat homset ja  kui veab, siis hoomad sedagi, kes su ümber on. Seda nii abikäe palumiseks kui eemaldumiseks neist, keda sa oma ellu enam nii väga  ilmtingimata ei vaja.

Kali-Kali, burn it down – everything that doesn’t serve us – burn it down!

Vaatasin huviga, kuidas tänane päev end kujundas.

Kui Mazda kõbimisse andsin – parempoolsed tagatuled, küünlad, esiratta kolkspuksid – avastasin, et sealsamas kõrval on veel üks sajast Rapla juuksurisalongist. Ehkki tahaksin tiba pikemaid juukseid, ei pea nende kasvamise ajal kaebliku puhmaspõõsana vaesekese moodi välja nägema. Oli armas salong, hea leebe käe ja olemisega juuksuripiiga – ja pärast kuulsin juba autotöökojas, et Rapla teab, kus juukseid lõikasin 😀

Pidime isand Vackermanniga kaua-tehtud-kaunikese loo asjus paar tundi kohvikus rääkima, aga kell oli nii vähe, et sõitsime Soonele. Oli nii intensiivne vestlus, et mul oli pärast tunne, nagu mõlemast kõrvast oleks kuusk sisse pistetud – tihe ja paljude harudega. Hommikuks klaarin ja kohe ka kirjutan loo ära – aeg ka juba.

Kui olin auto uskumatult kliendisõbraliku arvega kätte saanud, käisin pangas oma krediidiasju korraldamas – ikka enda kasuks – ja korjasin Merikese juurest õunad ära. Tema töömees oli ka seal – rääkis, et viib oma õunad Lelle metsa sigadele, jahimees on. Indile Kadi-võimlusse järele jõudsin nii, et nägin kümme minutit trenni ka. Ja koju jõudsin nii, et jõudsin saiakesed ahju lükata – aga millal sa küpsetada jõudsid, teate küll 😀 – enne kui saabus Andrus koos hõimlase Mahmoudiga, kellel on varsti neli aastat olnud eestlannaga saadud lapsega kohtumisega pehmelt öeldes probleeme. Ta on rahvuskaaslasega kihlatud – soovib kogu hingest olla hea isa – ja tema lapse eestlannast vanaema teeb temaga täpselt sama, mida Andruse vanaema tegi nende endaga…

Kui Indil oli õpitud, lubasin ta naabrilaste juurde mängima.

Ise ka mängisin heinte ja sigade ja hobustega 😀 Kui heinaplatsi korrastasin, käis Tajataja joomas, tuli minu juurde kallistama – ja lasi mulle suutäie külma vett krae vahele – hõissa hõbepulmad, preili Vatmann! 😀 😀 😀 Tassisin kuivad pesud saunast tuppa, niisked järelkuivamisele – maailma parim lõhn! – ja päris märjad sauna. Selline mäng. Autasuks erakordselt armas kiri pojakeselt – kui Aleksander kirjutab emmele niisuguse kirja, mis tähtsust on siis kogu ülejäänud laikimiste lasteaial.

Täitsin hulga lubadusi – viisin erinevad inimesed ajakirjanduslikel-elukorralduslikel teemadel kokku. Ja tippisin maavalitsuse bulla arvutisse, et seda inimestega jagada – Fail Baltica vastu astumiseks on veel vaid mõni päev – aga inimeste tähelepanu on valimiskampaaniast hajutatud, tunne, et meist ei olene midagi, õigustatult laes ja ilmselt kõik juba kusagil kellegi huvides ära ka otsustatud.

Mina täidan ikka oma lubadusi.

Homme valmib onu Vackermann, Jaanika aita läheb kaheksas filee, ma ei lähe ega helista mitte kuhugi – hoopis kõik hobused sõidame läbi. Loodetavasti mina ühe ja Minni kaks. Sedapidi küll, et tema tahaks kõiki kolme sõita 😀 Täna kuulsin, et Ritsikat kutsutakse Kirna ratsakoolis Murutariks – ja väike armas Hely küsib kurvalt, millal ma ta ära viin… Ohjeerumjaarumjah…

Unemusiks leidsin postkastist ühe Taebla-kaunitari kirja:

Lugesin Aabrami hobulausujaid….ning olen sõnatu. Mina vingun ja virisen,et vahel on raske ning tööd kasvavad ülepea….minu igapäeva tegemised on titemäng võrreldes Sinu elu ja tegemistega.Müts maha ja suur kummardus Su ees,tubli ja kange EESTI NAINE:) SUPER oled!!! Imetlen Su tegemisi edaspidigi.Jaksu ja rammu Sulle ning….veidikeseks ka aja maha võtmist:)

*

Mnjah, seda ütles ka Mahmoud siin ringi vaadates – kes seda kõike teeb? Füüsiline intelligents. Selle väljendi virutasin isand Vackermannilt, kes ärandas selle ühelt fenomenaalselt müürsepalt – mitte ühtki ülearust ega lolli liigutust, siis jõuame. Rütmiline vaimse ja füüsilise, naiseliku ja meheliku töö vaheldamine – kui astud, siis annad, kui kõnnid, siis kannad – üleliigseid käike ei tee, muidu kuluvad jalad peesse tagasi 😀 Kui keskendatus ja tasakaal kaob, hakkavad asjad juhtuma – kleebid jalad omavahel takjatega kokku, kukud koos täiskustud madratsitega tiiki, nii et konnad on kummikus – aga siis toob sõbratar Tajataja su keskmesse tagasi – laseb suutäie vett krae vahele ja annab sulle musi, ilma et su luksumine ja kiunumine teda vähimalgi määral häiriks.

Kadi-võimlust pealt vaadates sain paar nippi, mida homme trenniplatsil proovida. Ja vot olen õnnelik! 😀