10.august

Mart Sanderi ja Margus Annuki sünnipäev. Mina ei saa ja ei jaksa kuhugi minna – kütuse peale ei raatsi kulutada, kodu ei saa üksi jätta, äsjalõhkenud pasapommi puhul reipalt naeratada ei taha – seda energiat on tegelikeks tegudeks vaja.

Eileõhtune veider vandersell tagus hommikul juba kopliposte maasse, kui ärkasin.

Selle ajaga, kui käisime lastega ära politseis, Nore keskuses, kultuurikeskuses (Minni läheb Tea Paluoja juurde laulma), EMTs – mõisavalitseja koolitusreis läks mu firmale maksma ligi 500 eurot kõnesid, mis lükkas edasi kolme ülipakilise arve maksmise… – ESPAKis (olen siin ehitades-parandades kõik trelliotsikud läbi ajanud) ja Alu mõisa taga Anneli tallis, oli sell kõik postid maasse müdistanud. Anneli tall, mille küljes on kõik vajalikud abiruumid, elamine ja võimalus sinna samasse sisse maneež ehitada, on täpselt selline kompaktne majapidamine, mida endale tahaksin. Paraku täpselt sama hinnaga müügis mis Soone – aga sisse läheb sinna veel vähemalt pool miljonit eesti raha. Seda juhul, kui otsast otsani oma kätega ehitada.

Unistused…

Jään ikkagi selle juurde, et otsin väikest talu turvalise künka otsas. Selle leidmiseni ja Soone müümiseni pean sente servipidi üksteisega kokku sikutama ja seejuures elurõõmu ja väärikust säilitama.

Palun ostke mu 1200 fibo-plokki ära ja tooge petis-metsardi pänni pandud ligi 2500 tagasi!

Tigris ja Reede olid teisest kohast läbi kopli murdnud, parandasime seda Aleksandriga, padukas loomulikult krae vahel ja telefoni otsa metsamehed, kes tahavad võimatut. Saada. Mul pole enam midagi anda.

Kuni teised lõunat sõid, ehitasin koerte aediku ümber.

Lõunauinaku asemel vuristasin postide külge viimsed võimalikud puitmoodustised. Nüüd on jäänud ainult prussid ja palgid. Mis muidugi oleksidki ainsad asjad, mis Tigrist ja Reedet tegelikult peavad.

Millal kirjutan ajakirja Naised tellitud neli ja Eesti Naine tellitud viis lugu? Manjaaaaana.

Täna saatsin Petrone Prindile autoriteksti kodukale sel puhul, et raamat „Kuidas karastus Kati“ TULI TÄNA TRÜKIKOJAST VÄLJA!!!

Pidu?

Nojah.

Homme on kah pidu – tinker Bee saab aastaseks. Manjaaaaana…

Viisime ei-tea-kust ilmunud ei-tea-kelle Tallinna rongi peale, ostsime kuhja kruvisid juurde ja tegime lastega õhtul kaheksast kümneni kopleid – see oli ainus aeg, mil ühest küljest oli midagi näha, teisest küljest mesilased enam ei rünnanud.

Algatasime Jaan Kähariga mesitarude teisaldamise. Kui peenelt väljenduda. Mesilased lennutavad hobuseid, peletavad allergilisi külalisi ja viimasel ajal saame ise ka nendelt susida. Vaimulikuhärra lohutas ja patsutas mind pööbli ja meedia rünnakute pärast, aga ma pole ju midagi lugenud ega kuulanud, seega ongi tegelikult põhilised haigettegijad need lohutajad, kes mind julgustada ja toetada püüdes jubedusi tsiteerivad. Palun ärge tehke seda!

Kui filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ küsib sigrimigrise näoga bimbo mersu-kabrio roolis kõõludes „kas sa tead, mitu kilomeetrit m…i ma pidin imema, et seda autot saada“, siis mina küsin tuimaks ehitatud kätega voodisse roomates, „kas sa tead, mitu kilomeetrit kruvisid ma pidin laudadesse-postidesse trellima, et koplid hobuseid peaksid“.

Hobused ei taha enam ponitalli sääsevarjuda – homme tuleb meil lastega suur sitavedu.

Ja homme peame mingi valemiga ka mõned heinarullid koju treilerdama. Manjaaaaana…

Olen nii kohutavalt väsinud, et nutt tuleb peale.

Paraku on kogu vesi mitme mehe tööd murdes välja higistatud. Nutan homme. Ka nutmiseks ei tohi liiga väsinud olla. Manjaaaaaaaaaanaaaaaaaaa.