26.september

Kuidas kujuneb päev, mis algab sellest, et saad kella viie paiku teada, et terve internet on täis talumeest, kellest aasta aega oled lugu kirjutanud ja lugu on nüüd enam-vähem olemas – tema aga täpselt samal ajal risti löödud? Päev kujuneb romaani kirjutades, mis muud. Ja uudistevoog teatavasti katab Jaagu-vastase pria-poliitika-intigantide ataki hetkega, nii et nädala pärast ei mäleta enam keegi, kes kuidas ja mis ettekäänetel jälle risti löödi.

Küll ta oma näljastreigi ka lõpetab, kui kõht tühjaks läheb 😀

Kõigi mu lugude subjektidega juhtub midagi. Märk. Üks satub oma asutuse pärast sellisesse lahingusse, et pole enam kindel, kas lugu kahjustab või kasutab asutust (sõnast kasu). Teise minevikust selgub seik, mille selgumine võtab subjekti jalust nõrgaks ta palub ennast üldse ära unustada – aga mina olen umbes viis tööpäeva ja kaks paagitäit kütust sellesse unustamisse investeerinud, sõbrakene…– see protsess on lähipäevil vaja moel või teisel lõpule viia. Kolmas lüüakse risti. Märk, ma ütlen, märk.

Homme Sinti Moksha vürsti juurde sõites on aega sellega tegelda.

Täna loodan, et vähemalt metsatöllud (kes mu madratsiga tiiki lükkasid ja takjatega jalgupidi kokku kleepisid 😀 ) ja härjapõlvikud, kes kodu hoiavad ning Indiisut kaitsva Didieu meeskond on meiega ja ma suudan rohkem kirjutada kui keskpäevaks ära saadetud kaheksas romaanifilee Jaanika lattu.

Võtsin ette traavliloo, mille lõpetamise suhtes mul seoses Jazzmani hukkumisega tõrge tekkis.

Avastasime Indiga ratsutama minnes kopli tagant metsast ekskavaatori. Esiteks oli see välja kaevanud eelmise omaniku pärandi, mille puhul ma ei kujuta ette, mis sellest üldse saab. Õudukas. Teiseks jooksime Indiga töömehega vestlema minnes okastraati – õnneks ilma hobusteta. Kolmandaks selgus, et kevadel jäi lume alla ja kraavi põhja mu kahe talve küttepuude jagu palki. Neljandaks oli Eedi just täna umbes nädalaks oma trakatsi juppideks võtnud. Viiendaks otsustasin, et kuivõrd Indi on nädalavahetusel ära, tuleb laupäeval väga vastik-suur-kurb töö ära teha. Kuuendaks korraldasin protseduuri, seitsmendaks produkti laialijagamist. Kaheksandaks on hormonaalsetel põhjustel mõistetav, et kõik ajab närviliseks ja vesiseks – jummal küll, ema ja vanaema pääsesid sellest alles üle kuuekümnestena! – aga peab siis ikkagi kogu sellise jura otsa veel Indi telefoni otsima, laskma tal koolitööd ümber teha, kuulma trakatsimehelt, et olen talle võlgu!!! – appiiiiiiii!

Mingi issanda ime väel ei suutnud pärast õhtust talitust traavlitelugu ära kirjutada. Et sellega nüüd midagi ei juhtuks, jumala eest… See-eest läks järgmise looga kiireks. Kanad lõpetasid seoses külmadega munemise.

Ja et ometi nii palju poleks kirjavahetust-telefonikõnesid, mis ei vii mitte kuhugi. Igast päevast tunde mingit ebaefektiivset, nüri ja kulutavat orgunni ja pläma. Oeeeh. Sorri, ma ole üldse lõbus täna. Jajah, kõik on tehtud ja korraldatud, suur osa sellest vene keeles, sest Indi kuuldes ei saa ometi nii jubedat teemat arutada – ehkki talu ongi selleks, tunnen ennast… mitte kuradi kuidagi – keelan endal tundmise, raisk. Pardon. Mina olengi see, kes on ootamatult mõnele papile võlgu, lööb sõbrale noa kõrri, müüb ja jagab neid laiali, kelle usaldus on võidetud, turvatunne tekitatud, oskused õpetatud… Persse, ma ei saa lasta pooletonnisel seal ja uue kodu jaoks komplekti õpetatud-paaritatud hobusel ja liigsetel uttedel end ära süüa, eks ole. Ei, parem suren süümekatesse ja kahjutundesse. Kui vaene vana Maruusja Tajataja boksi kaera näppama lipsas ja boksi täis essus, karjusin ta peale. Käesolevaga lõpetan tänase päeva, et enam kellegi peale ei karjuks, ei põeks süümekate, ebaõigluse, kummalise ebaõnne ja turvatundetuse käest. Jah, kahe järgmise talve küttepuud tulevad kraavist välja, viimne kui jupp nädalavahetuse õõvastavat tööd saab õigesti jagatud. Saunaboilerile ja elumaja pliidile saab maandus, telliskivid saavad Rakverre, veel üks sahmakas kartulipunne orikatele ja pool tonni otra lammastele Koerust toodud. Kõik saab ja kujuneb, loob ja sujuneb. Kui ma oma kurva meele ja kõhuvaluga Jumalal korraldamist ei sega.  Nojah, ja Harry, kelle raamatust kirjutan, jõudis enne raamatu ilmumist siit ilmast lahkuda… Head aega.