27.-29.september

Aitäh, Garfield!

Sinu lahkumisest on pea aasta – ja mina austan Sind iga päevaga aina sügavamalt.  Olen väga õnnelik, et olen pälvinud Sinu abi ja toetuse – ja et Sa oled viimastel päevadel mulle igasugust kahtlusevarjugi jätmata selgeks teinud: surma ei ole olemas. Keha pannakse tõepoolest ära, nagu mantel – puhatakse pisut ja võetakse uus mantel. Tänu Sulle, Garfield, pole mul selles enam vähimatki kahtlust. Tänan Sind, et otsekui selleks meie juurde tulidki, et aidata, õpetada, juhendada ja vahendada. Aitäh, Sõber!

Kõigepealt õpetas hiiglasliku roosa ruuna lahkumine äkilise lümfisepsisega toime tulema suure looma minekuga. Seejärel näitas ta pidevalt, et valvab endiselt oma karja. Aitas väikesel Barbaral teisel katsel tähtede juurde minna – esimene kord koerana jäi poolikuks ja ta läks veel kord. Nüüd toimus miski, mida võiks nimetada imeks. Ehkki see on lihtsalt elu. Siin- ja sealpoolse elu helge ühtsus – sest surma ei ole.

Kui reede õhtul Moksha Vürstile külla sõitsime – Ulvi tuli talle üllatuseks kaasa ja see oli vägaväga hea – süüdati Sindi kohal mitmekordne vikerkaar. Mõlemad otsad maas. Nii kirgas, et pani silmad vett jooksma. Vürsti spanjel Barry näitas tungivalt mulle oma kõrvad ette – samal ajal, kui Renelii helistas kodukülast ja palus mul tungivalt tulla hobuseid püüdma 😀 Tüdruk oli koos sõpradega hobunad laiali lasknud, karjusetraadi üle tee unustanud – naabrid sõitsid lindi sisse auto triibuliseks, kindlustuse asjus tuli politsei – ja mina oleksin pidanud oma ustava punase Mazdaga politsei nina all mööda põldu kappama ja hobunaid kokku korjama? Aitäh, naabritüdruk 😀

Kui Reedale sügavkülma jaoks tõhusalt täidet viisin, arutasime, et peame kaitset tõhustama. Tema kutsikate ja hobude laialipudenemine näitab, et… peame. Minul soovitasid Vürst ja Ulvi Soonel koosoleku kokku kutsuda. Minu sõpru-teenistujaid härjapõlvikuid on seitse. Aga erinevatesse mustritesse takerdunud tegelasi on üle kolmekümne. Neil tuleb paluda otsustada, kes tahab jääda – ja koostööd teha – kes on soovimatult kinni jäänud ja vajab abi lahkumisel. Ulvi kinnitas, et olen suuteline nii seda tegema – kui inimesi ja veel eriti loomi tervendama – Meie Omad andsid teada, et katsed on läbitud ja võin ka sellele tööle asuda, kui soovin. Eks näis…

Kui Margus mulle – seekord vaakumiga väikesed  – moksha-küünlad seljale kinnitas ja delfiinihäältega plaadi mängima pani… Tuli Garfield.

Ulvi tuli tasakesi raviruumi ja sai kõigest osa. Garfield – pärlmutter roosa – tuli ja vaatas mind vaikselt, sõbralikult ja süvenenult. Ja siis tuli Mötsu. Täna mantli maha võtnud ülisuur siga. Mötsu tuli minu juurde, jättis südamlikult ja rahulikult jumalaga – ja järgnes Garfieldile. Kui ma kobisesin, et siga lendab hobuse järel tähtede poole, ütles Ulvi, et tema näeb sama. Kirgast kahekesi minekut.

Hommikul ei küsinud Mötsu enam süüa. Ta oli läinud. Tema maine korpus ootas rahulikult torget. Kui neljast poisist üks selle vaikselt, täpselt ja valutult tegi, lahkus ta täiesti käratult.

Jumalaga, Mötsu – aitäh, Garfield.

Üldjuhul ajab verelõhn hobused paanikasse. Meie hobused seisid sel ajal seaaediku kõrval auvalves. Ei mingit paanikat ega kurbust. Rahu ja austus.

Ma teadsin seni, mis on mahepeetud siga ja kallistatud koduloom, kes annab end leebelt ja leplikult peremehe toidulauale. Nüüd tean, kuidas lahkutakse vaikselt ja väärikalt – sest abiline ja teejuht on vastas. Aitäh.

Garfield kinnitas täna, kui juba poisid läinud olid – pärast paratamatut tööd läks ta Romanile, kes meil abiks oli – koos kahe Juuru poisiga – ehitusele appi – järsku tekkinud vaikuses pakkides ja tassides, koristades ja korrastades sattusin hetkeks pingelanguse vaikusse. Siis kinnitas Garfield, et Nibiruga läheb kõik hästi. Nii planeedi kui sündijaga, kellel on see nimi. Aitäh.

Mulle meeldis väga, et olin Atlas õunu korjamas üksi – pärast seda, kui olin seitsmele perele Mötsult kingituse viinud, oli hea täiesti vait ja omaette olla. Tol hetkel mõtlesin veel, et võib-olla lähen õhtul Nõmme kõrtsi Spido saatel varvast võngutama – aga. Esiteks tegi üks joogine naiskond minuga tanklas juttu ja ma tundisn, et ei taha põrmugi kuhugi kõrtsi sedasorti rahvast nautima. Teiseks oli Estonia huku aastapäev. Kolmandaks pesin saunas, mille õhtuse talituse ja ahjude kütmise kõrval kütsin, lisaks kolmele-neljale riietesahmakale seitse talveunne läinud tekki. Ja ma oleksin vaid sel juhul kuhugi keksima läinud, kui oleksin kellessegi väga armunud olnud.

Ei maksa riskida. Ka Ulvi ja Margus kinnitasid, et praegu on periood – kõik mis puutud, sitaks muutub. Õieti küll niipidi, et ammukäärinu, oma aja ära elanu plahvatab valgustööliste jalge ja isegi pealevaatamise all nagu lõputu miiniväli.

Traavli-Tiiu tekstiga sai issanda abiga kõik hästi – Sheini juudiraamatu analüüsiga samuti.

Ent reedel reastus otsekui sitakandikul hulk jäledusi. Kõigepealt tants ümber Vackermanni umbrohupõllu – nii läbinähtav ja ühene mullitamine – mis halvas hetkeks mu töö tema teemadega. Siis jauras meedia nii massiivselt Sõnajalaprouade ümber, et õhk oli pohmakast paks. Ulvi ütles, et kogu asja iva on jaanituleplatsis, mille otsas kummastav nelik elab – nende pindmine usk ei aita selle energiaga hakkama saada, pidev pidu, mis on nad eluohtlikult endasse mässinud. Ja jätkus leedukate undamine väljapressimiskeelekate ümber – tellisin Liusse Brigitale kümme inglise keele õppimise vahendit, juba enne seda, kui sealt ära kolisime, hakkas neid lubadust enam kaela vajuma – palusin ära lõpetada – ja pärast kolimist ehk siis varsti neli aastat – ei tea ma neist midagi – ja Audrurannas pole juba mitu aastat postkontoritki – väljapressimisefirma püüab nüüd läib inkasso saada kätte kõiki neid nutse, mida nad tahaksid minu tahte vastaselt eikuhugi saadetud keelekate eest. Iga kord helistab erinev agent, nii et kogu seda jura tuleb uuesti rääkida. Kui nad veel kord helistavad, ähvardan Tarbijakaitsega – või hoiatuslasuna pöördungi sinna. See meenutab leedukate bookinghouse stiili – ostad lennupileti Nizzasse, kuhu sul üldse vaja poleks minna, välja – ja paar tundi enne väljalendu kröönitakse pool raha juurde, muidu lennata ei saa. Või tiblade Starman – Liust siia tulles ei saanud ma nende teenust kasutada, levi pole ilmselt siiani – aga lepingus oli leppetrahv. Ja muidugi mu igapäevane IDR, kes kiunub ukrainlaste käsiraha tagasi. Mul on soovitatud seesinane idr kohtusse anda – väljapressimise ja ahistamise eest –kusjuures põhiline soovitaja on teine inkasso – aga kellele seda sitta vaja?

DeSheli müügitaktika on küll agressiivne, aga nad ei tõmba sulle jõuga kaela enamat kui see, mille tõmbavad 😀 Oma surnumerekristallidega olen rahul – neid naisi, kelle proovihooldusele saadan, hoiatan, et pole vaja lasta endale midagi pähe määrida – ning kui nad helistavad, et mõnd uut toodet või teenust lisada, ma lihtsalt ei vasta. Nii lihtne ongi.

Huvitav, kui ma poleks pärast ühe portreeloo kirjutamist igaks juhuks guugeldanud – eelnev teiste lugude lugemine segab, pärast pisut ikka piilun 😀 – ega selle subjekti minevikuepisoode avastanud ja ta poleks kartma hakanud, lugu oleks kolmepoolsel kokkuleppel ilmunud – mis siis saanud oleks? Mitte midagi. Maailm on nii ametis pasapommide miiniväljaga, et iga eelmine ununeb hetkega.

Subjektiga leidsime kompromissi, töö ja sellesse investeeritu ei jooksnud kahjumisse, tänu millele suutsin ära kirjutada ka Sheini testamentraamatut tutvustava teksti. Huh.

Minni viisin bussile seekord eriti vastumeelselt – ei tahtnud. Mitte et Tartumaal midagi valesti oleks. Aga ma tahan oma last oma koju, mitte võõravibralistele väljadele luusima. Eile õhtul, kui mu ema helistas ja minuga pool tundi rääkis – pean uut saadet Stereo seepärast uuesti vaatama 😀 – tundsin seda eriti teravalt.

Reedel lasin ära teha uue firna fotosid, ostsin Indile uued harilikud pliiatsid, vahetasin läbipõlenud veekeetja välja, kohtasin pangs Romani – ja täpsustasin laupäevast seatseremooniat. Korjasin sel aastal viimast korda ära Merikese õunad ja võtsin Aare rongilt – ehkki ei tahtnud teda üksinda õhtul koju jättes ähmida, ikkagi rääkisin, mida hommikul teeme. Ja hea oli – et pool tonni taevasse tõmmata, oli vaja osta telfer. Oli! Ehkki müüjad arvasid kõigepealt, et ei ole. Seda läheb loomakasvatajal vaja ikka.

Ja siis tuligi retk Ulviga, mil praeguseid pasaväljasid analüüsisime – tuli Vikerkaar üle Sindi – ning tihe õhtu Marguse, Barry ja Varjega. Lisaks Mokshale kasutas Vürst ka Marma lümfivoolutamise tehnikat – tänu sellele oligi Garfieldil hõlpsam raviruumi tulla.

Kodus tuli sügav uni samal hetkel, kui pea padjale panin. Koos varahommikusted poistega läks korraks närv püsti – kuni riideid otsiti, asja arutati, olid ju teised loomad söömata, sest sööt on sigadega samas ruumis – aga paksu õhu klaaris lahenduskallistus. Ja motoorika – tassisin puud ahjudele-pliidile-saunale, panin valmis kotid-ämbrid-kulbid…

Kuni ootasin klassikalist kolekisa – mida ei tulnud tänu Garfieldile, kes viis sea hinge varem ära, nii et ei tulnud ka surmahirmu ega stressihormoone ega surmakoodi lihasse – tegin telefonikõned tänase pühapäeva ettevalmistuseks – küüliku-Heli, kes oli telestuudios, Maieke, põhu-Ants…

Vaikus.

Surma ei ole olemas.

Kui Roman ja Aare läksid Romani juurde ehitama ja Juuru koolipoisid korvpallivõistlusele ning üksi jäin – pakkimine, koristamine, jagamine ja veel kord koristamine – tuli korraks sügav vaakum – ent tegevusega kaasnev füüsiline intelligents tõi sellest välja. Hobused lohutasid kesikuid. Atlas korjasin neli võrgutäit kahe paduka vahelises päikesepaistes – aitäh.

Koduteel tanklas tegi minuga asja ja tahtis kohapeal kogu oma hinge Hepasse laiali puistata keegi purjus kaunitar, kes oli kindel, et tunnen teda ja võiksin ta külla kutsuda – ja kui ma Mötsu ja Estonia poolest oleks ehk veel võinud end õhtul Nõmme kõrtsis muusika rütmis sirutada ja laadida, siis selle seiga peale läks igasugune kodust välja mineku isu ära.

Pesud, saun – kus juurdlesin, kas ise tahaksin Stereo-Kanal 20-Me armastame Eestit külaline olla – vist ikka… Miks mind ei kutsuta? Sest Jumal teab, mis on minule hea. Õnneks.

Tudusin kaheksa tundi ning veedan toredasti tegusa pühapäeva, kui ka Jumal arvab, et kõik kavandatav on meile hea – läheme Heli ja Reedaga läbi Lokuta (pärakärud jätame sinna) Kirna Ritsika juurde, viime Maiele liiliad ja kutsika, tagasiteel toome viis rulli põhku, paneme Helile ühe – aga võib-olla ka kaks, idee poolest võib ta ka Elfi saada – talle peale. Siis tuleb Indi koju, kuna mul tekib veel kolm pesumasinatäit, kütan ka tütrele sauna, vaatame tema kooliasjad üle, kirjutame tunniplaani – homme hommikul on Takermanni 😀 tekst olemas, Ulvi tekst täiendatuna saadetud, tuleb Juurimaa Kiku, kellega teeme kolme hobusega trenni – tuleb hea uus nädal, mil on oodata dr.Rammuli ja prof.Annuki visiiti, Oja Petsi monoetendust, kaduneljapäevast sahmimist ja võib-olla laupäeval Nõmme kõrtsis keksimist. Seda tellimust ma taevasse ette ei esita. Kodu…