30.september

Olen graafikus. Nii sügiseste majapidamistööde kui kirjatöödega – kui ka pikema eluplaaniga. Jõudsin sellele järeldusele, kui praadisin kursuseõde Inga toodud forelli ja rääkisin talle, mis on Moksha vürsti loo üks oluline aruteluliin – inimestel on panoraam käest kadunud, sest vanad mustrid ja unistused ei toimi ega kehti enam – uued on kohekohe avanemas, kannatuse ja suutlikkuse piiril rähklevad inimesed ei saa enam aru, mille nimel ja kui kaua veel rähkleme. Rutiin ja kohustus, inimvõimete äärel rassimine, aga kus ja milline on auhind? Usun, et see selgub peagi.

Inga küsimuse peale kirjeldasin oma  siiakolimise aegset paleust – hobu- ja loovuskeskus, kus õpetatakse ja ravitakse, taastatakse ja laetakse ja luuakse. See pidi põhinema minu ja mu täiskasvanud laste koostööl – ning ühendama minu ja mu meeste oskused ja võimed. Ent noored kolisid oma muinasjuttudesse, töökoorem ja kohustused, vastutus ja küündimatus pakkis mehikesed tagasi senisesse vaokesse – emme tiiva alla, turvalise pliidikese äärde, viina täis lutipudel suus kohustuste ja eneseületamise eest äraäraära. Mees- ja perekonna koostöö asemel kargasin lihtsalt üksildase konnana koorekirnus igas suunas – ja tänu taevale. Ma ei sooviks oma koju kõike seda, mida neli aastat tagasi rajada kavatseksin.

Jumal teab, mis on minule hea, ei väsi ma kordamast 😀

Kui minu sisemine küllus ja kiirgus tõmbab ligi suure raha, mida ma siis sellega teeksin? Loetlen meeldetulemise – seega tähtsuse järjekorras.

Hobustele külmakindla torustikuga jootjad. Saun soojaks ja pärast soojustamist puhas-helge vooder. Elumajale nii sisse kui välja uus laudis ja soojustus. Kõigile hoonetele katused – otse loomulikult. Ning majapidamisse saha ja upitajaga väiketraktor. Ja mõned mööbliesemed. Üks. Köögilaud. Aga miks ma ei võiks enne talve saabumist, kui nagunii värvipärad ära tahan kasutada lauda üle värvida? Värvingi. Ja saunatorustiku ümber mähime soojustraadi. Nii et eluliselt oluliste sättimiste jaoks mul hingevabadust aheldavat papirulli tarvis pole. Küll vajalik tuleb.

Ingal oli õigus, kui ütles – tuleb siis, kui mõnel viimasel aastal kogetu-tunnetatu nüüd järjest raamatutesse voolab. Aitäh.

Ta ise kirjastab ja suhtekorraldab, kulgeb vabalt ja rõõmsalt.

Ja siia sattus täna hetkel, mil olin tegelikult väsimusest täiesti pilditu.

Sain eile südaööl tuttu, uinusin täpselt selles asendis, nagu voodisse räntsatasin – ja ärkasin ka niimoodi. Kell neli. Kirjutasin ära Vackermanni teksti. Pakkisin lugude pildid-tekstid-arved pakettideks ja saatsin kolmele väljaandele. Viisin Indi kooli ja Aare rongile. Lasin ema jaoks fotod teha ja saatsin ära. Ostsin kanade ja rottide ära nässerdatud viljakottide asemel uusi.

Ja sõitsin Reedaga Kuusikule Eero juurde kaerale. Kevadeni olemas. Korjasime ka Reeda isamaja õuest tema hobustele õunad ära – ja kaera mulle aita joostes saime teada, et Kiku täna ei jõua. Kuna Kaerepere on endiselt soojatrassita, koolis puhurid – läks elekter jälle ära ja ma tõin Indi koju. Vaatasime tema õppimised üle ja ratsutasime Manni ja Tajaga. Tõime puud –ja siis tuligi Inga teel Võrust Tallinna. Paneerisin forelli,  rääkisime tuhandest olulisest asjast. Elu telg neist olulisim. Ja pärast kirjut koera – kook, noh 😀 – tuli akadeemik oma flaiereid näitama. Ilusad.

Külaliste lahkudes – tänan südamest mõlemat tulemast – ehkki olin end üsna ära trööbeldanud – andsin loodetavasti parima – toitsin loomad ja pesin automatid. Homme tuleb auto seest ära puhastada, saunatäis puhast pesu kappi panna ja tolmuimejaring teha. Hommikul saadan ka Moksha vürsti teksti teele. Ja saadan elektrinäidu.

Ehkki tahtsin, ei jaksa täna romaani kirjutada – sellele on sündinud kolm uut peatükki, mida tuleb kirjutada suurema süvenemisega kui olemasoleva telje järgi. Aga – nagu ütlesin, olen graafikus. Seda ainult siis, kui igasse päeva ilmuvad kaeraveod ja külalisforellid ei löö tasakaalust välja, kui naudin ja tänan neid täiest südamest.

Eile õhtul kirjutas Jaanika, et Oona nuttis, kui kuulis, et Mötsut ei ole enam. On küll. Surma ei ole olemas. Ja Oona küsis, kas Mötsu oli emane. Ja ühtlasi sai Jaanika teada, et nende Lotman jäi juba keset suve auto alla, head inimesed matsid ta, nii et enam pole vaja oodata… Aga surma pole olemas. Vastasin:

NotsMötsak oli emane jah – seemendasime teda kaks korda – kuna ta tiineks ei jäänud, polnudki selle pooletonnise üliapla pontsuga enam muud teha kui… ee… mnjah. Niisiis võib Oonale öelda, et ta oli kesksooline. Tema minek oli absoluutselt imeline. Kui nägin moksha-marma riitusel Garfieldi, kes alguses minu juures seisis ja mind lõpmata sooja ja helge pilguga üle vaatas – aimasin, et ta tuli midagi tähtsat tegema. Ulvi lipsas raviruumi ja siis tuli ka Mötsu. Garfield näitas mulle Mötsu rahulikku ja leebet vaimu, nad naeratasid – ja läksid kahekesi. Kusjuures kui tema viimsel hommikul talle otsa vaatasin, oli hing läinud – tõepoolest Garfield viis ta kaasa. Mistõttu ta lahkus hirmu ja stressita – absoluutses vaikuses. Mitte mingit seakisa. Üks võimsamaid elamusi. Nagu päevaraamatus kirjutasin – tänu sellele, kuidas hobune seale järele tuli ja tunnistajate juuresolekul (ta tahtis, et Ulvi ka seda näeks, et ma kindlasti teaksin ja usuksin!!!) – olen nüüd üdini veendunud, et surma pole olemas. Kui Mötsu lahkus, olid hobused muide neljakesi auvalves. Ilma leinata – sõpruse ja mõistmisega. Neli poissi, kes lihakehaga toimetasid, olid parimas mõttes vapustatud ja – sõnasõnalt sama ütles ka Ulvi – inimestele peaks õpetama, kuidas SEDA tegelikult tehakse. Seatapp pole viinavõtt, kisa ja paanika – see on vaikne ja ilus tseremoonia. Vot siuke värk. Aga Oonale ütle jah, et kesksooline oli – spst polnud talle jätkumist antud. Poisid Sink ja Pekk on munadeta – samuti kesksoolised. Olid alguses jube jahmunud, kuhu Mötsu keha jäi – aga nüüd juba väga rahul, et madam mägi ei loobi neid vastu seina, kui nemad ka natukene süüa tahavad 😀

Eile oli võrratu loomade jagamise päev. Heli ja Herlend käisid Ritsikale teatamas, et ta on nüüd nende pereliige.Reedaga viisime Maiele kutsika – Samuel Kukk 😀 – ja Heli võttis samast pesakonnast ka endale Seidi. Meie juurest läheb neile pooleaastane uteke Orhidee ning nendelt tuleb paarkümmend kana meile talvekorterisse. Elu…

Ulvi ütles meie Pärnu-retkel – Moksha Vürst elab Sindis – et ma olen ise seda teadmata juba mõne aja eest eksamid sooritanud ning valmis hingede kaudu loomi ravima ja korrastama – ning seeläbi ka nende perekondi abistama. Mis ma nüüd siis teen – virutan igale poole suurte tähtedega kuulutused – tulge minu boksi ja ostke minu kaupa vei???

Jah, ma loen loomi nagu avatud raamatuid.

Loomad teavad seda. Jagavad tervise- ja hingehädasid, mida oma peremeestele iial ei räägi. Aga ma ei tea, kuidas see praksiseks pöörata ilma, et loomaarstid mind risti lööksid. Ulvi ütles, et tema meistrid väitsid, et võiksin ka inimesi aidata – aga mu tegelik kutsumus on loomad – Deevade käepikendus olen. No ja mis siis nüüd saab? Tean seda ise ka – aga kuidas inimestele sellest teada anda, palun???

Kirjutan lihtsalt rahulikult oma käsikirju praegu. Kuni jõuan raamatuni Aabrami loomalausujad – mis jutustab liikhaaval koduloomadega kooselust – sünd, kooselu, toitmine, suhtlemine ja ärasaatmine… Ja siis tuleb raamat koos cd-plaadiga. Leebeks-loitsud – loen ka linti oma pajatused loomade ja lindudega – ilmselt tuleb ka paar leebeks-loitsu härjapõlvikutega, kes mu ümber siin siblivad, meeskülalistele – nii lühema- kui pikaajalistele 😀 – jalaga munadesse taovad ja omasid väga hoiavad ja toetavad.

Võimalik, et läbi nende raamatute ma siis loomalausujana “turule” tulengi.

See on jah mu õige praksis. Aga ma ei tea – nagu nüüd vist juba kolmas kord kaeblen, kuidas inimestele seda teenust pakkuda. Ja selle eest raha küsida. Lisaks visiidi hinnale on suurte loomade juurde vaja koju sõita. Mnjaa… vot kus pirukas.

Mille küpsemisele Garfieldi õilis külaskäik kõvasti kaasa aitas.

Ulvi kinnitab, et see on ime, mida ma teen ja oskan.

Aga see ime tuleb panna ka arveid maksma.

Olen kimbatuses, vot mis.

Homme loodan Su pihta suure tüki romaani tulistada.

Kallikallikalli

Ps. Ära ütle Oonale, et Lotman auto alla jäi – ütle,et sai ebavõrdses võitluses pruudi pärast teiste isastega võideldes kangelaslikult otsa. Usu mind – see on parem. Autoriteet-kanaldajad väitsid, et ilmub välja? Miks te minu käest ei küsinud? Pst…

 

*

Jaanika ütles, et mu tekstid ravivad inimesi palju ulatuslikumalt-arvukamalt kui see, kui nad mulle majapidamisse vajuksid ja energeetiliselt nahka pistaksid. Et vaatamata nägevatele kätele jätkub mind sõnakiirgusega rohkem ja kaugemale. Jah. Inga ütles, et olulisim, mida praegu tegema pean – viimastel aastatel kogutu raamatutena endast välja lasta. Jah. Rahu, ainult rahu. Väsimus teeb ärevaks, sest väsinuna tundub, et ei jaksagi enam. Ikka jaksan. Rõõmuga. Aitäh.