2.-3.oktoober

Mina ka! Kuidas palun? Minu kabjad ka! Sa oled alles titt. Ma olen hobune. Mina ka!

Eile hommikul hoidis Mann väga tõsiselt paremat esijalga. Talla all oli kena komplekt – kaka, selle sees klaasikild, mille kõrval õnneks kivikene, mis ei lasknud killul tallasse lõikuda – ja kõige otsas õunakoor. Kratsisin selle puhtaks – homseks peaks longe järele andma – ja kõik teised papud ka puhtaks. Mann imetles seni mu kübarat – õieti Inge Baikovi õlgkübarat, millega Indi mullusui Paekiirelt koju tuli.

Kõik hobused kogunesid mu ümber, urgitsesin kõigi kabjad puhtaks – loomulikult polnud kedagi vaja selleks arreteerida – neil pole päitseidki peas. Ja siis Namaste oma väikesed kerged vilkad sussid mulle üsna ise pihku pistiski. Mis siis ikka – hobune siis hobune – tegime puhtaks!

Üsna palju elu- ja töökorralduslikku kirjavahetust on viimastel päevadel – tippimine väsitab ja õigupoolest kuluks see aeg ja kapatsiteet lugude-laulude kirjutamisele – aga kui jälgisin eile õhtul eluaegse sõbra Marguse skaibiseanssi, leidsin, et tippimine on ikkagi õigem.

Kuna ühe mu poisi – 11aastase – treener andis alles üleeile teada, et laupäeval on judovõistlus ning teise mu poisi tööandja tahab teda selle eest, et tal oli eelmisel nädalal orjapidaja-lubatud ühe asemel siiski kaks vaba päeva – mil ta tegi tubli ja tõhusat tööd -, karistada sellega, et üldse ei luba Tallinnast ära, ei tea ma veel täpselt, kas sel laupäeval saab õues värviparandused tehtud, köögilaud värvitud, laudas vann sisse viidud, hobuste veevärk korraldatud, saunatorudele termokaabel pandud ja akudega tööriistad tuppa toodud. Eks näis. Igatahes mu sisetunne ütleb üht küll – tänamatu on ilma jäämas nii oma ustavast-andekast-universaalsest orjast, kes on talle sisuliselt küüneviili abil maja ehitanud – kui minu sõprusest. Sest ma ei oska ega taha olla manipuleeriva kõrkuri sõber. Tahaks kuulda ja lugeda uut loomet – mitte üha samasamasama, mille kõrvale näidatakse põhjendamatut eneseimetlust, tänamatut ülbust, manipuleerivat julmust – ja veel ühtteist, millest on tüdrukute pärast kahju mõelda, rääkimisest rääkimata.

Jaanikale saadetud uus romaani-sahmakas virtuaalsesse aita sisaldab selle mullvägiste peeruvaheparunite fenomeni analüüsi – küll mul on ikka hea elukutse, ei lase vastikustundest ja süvenevast vastumeelsusest teatud nähtuste vastu kasutult lõhki minna – kõike saab kanaliseerida ja kanaldada.

Päris pirakat portsu romaani minema saates sain jooga-Helilt kirja:

Tere õekesed!

Pikka aega ei ole kohtunud ja igaühel kindlasti patakas lehekülgi oma eluraamatusse kirjutatud või elufilmi vändatud…

Olen minagi toreda pika suve maal elades veetnud, nüüd aga talveks taas linnas ja tungiv soov ja vajadus jagada 🙂 Ürdiaias askeldades tajusin mingi hetk selgelt, kuidas võib ennast tööga kinni joosta ( kehtib nii maatöö kui linnainimeste töötegemisega) ja saan ka aru kui väikeseks võivad inimese vajadused muutuda ( et mitte öelda olematuks kui pisku sööki ja magamisase välja arvata).

Seepärast on nii oluline endale aeg-ajalt öelda, et stopp! – võta nüüd pausi hinge harimiseks ja vaimu turgutamiseks ja nagu Jaanika armastab öelda – enda hoiutamiseks! Seda teate kõik suurepäraselt isegi.

Lühidalt kutsun teid tantsule koos tassikese teega!

Olen oma unistust sel suvel kuhjaga toitnud, palju taimi korjanud ja tahaks teilegi pakkuda kasvõi pisikest osa sellest imelisest suhtest, mis tekib taime-inimese ja looduse vahel.

Kristiine sotsiaalmaja asub lausa taksopargi ristmikul, täpsemalt saab kohta vaadata www.kristiinesm.ee

alustame oktoobri keskel, ehk 15.10l, mis teisipäev ja  kl. 19.30

Veidi illustratiivsem selgitus manusega kaasas 🙂

Ilus-mõnusat sügist kõigile!

Heli

Tants kui kehaliikumise kunst, eluline teerada hetkel või uute teede näitaja…

Tee taimedest, mis kasvanud ja korjatud eestimaal kui oma võluväe jagajad, õpetajad-abilised…

Kutsun Sind ühisesse ruumi, kus juua tassike teed, mis aitaks häälestuda olulisele – Sinu kehakogemuse väljendusele, eluenergia vabale voolamisele, emotsionaalsele puhatumisele – Hinge puudutusele läbi tantsu...

 

kaasa: oma teetass, mugavad riided

olemas: ilus saal, garderoob, matid

registreerimine: heli.kann@gmail.com, 56621773

osalemine: tasumisega kohapeal 5 eur 1x või 15 eur 4x

NB! mingi tantsuoskus pole vajalik – tegeleme  loomulike liikumistega, kus dünaamika suubub rahustavasse staatikasse järgides individuaalseid kehavajadusi…

Heli Kann/ võimlemistreener II kat, ürdiaia perenaine

Et Indi mingil juhul külma ei saaks, läksin koos lastega ujuma.

Indiisu kibeles küll samal ajal ka mikrofoniga laulma, aga me kõik peame valikud tegema.

Laulma läheb Indi – oh jeesusküllnähnohsäh, jälle Laulukarusselli jaoks – reedel. Enne ujulasse minekut aga sain ta kätte… ilma jopeta, sinise tilkuva ninaga ja väga õnnelikuna kanalisatsioonikraavist. Jah, kallis rahvas, see vihane vistrik, kes keset Kaereperet kraavipõhja karjus, olin mina jah.

Basseinis oli 20 kraadi, nii et enne kui ma isegi aru sain, oli 21 pikkust ujutud. Indi sai Heleni käest väga kiita. Kusjuures ujumistunnid on tänu Heleni fenomenaalsele projektikirjutamisele lastele tasuta! Pärast trenni istusime kodus päikeselaigus heinarullide vahel. Mann, kes on igasuguste valude suhtes üliõrn, lesis kaeblikult meie vahel ja lasi jalakest silitada – ei mingit turset ega haava, palavikku ega muud jama, ptüi-ptüi-ptüi, lihtsalt valus – kuna Namaste arvates oli Mannikesel megamõnus, heitis ka tema mauhti meie hulka ja lubas ennast hellitada.

Sõitsime pärast puude tassimist, vete laskmist ja uute ajakirjade läbilappamist – Eesti Naises on klaasikunstnike loo juures võrratud pildid – Raplasse, võtsime sealt dr. Annuki peale ja viisime ta puid raputama. Kuna ööd on ülikülmad, tuli Atla Alduri juures suveõunte asjus lõplik reha teha, sibulõunu jäi veel paari tõhusa korje jagu.

Ravimiärimehest neerudoktor, kes oma paljude projektide ja firmade juurest üsna harva oma Eesti kinnisvara isandama pääseb, itsitas, et kui taluomanikud koju tulevad, lasen mina jalga ja leiavad kellegi isand Annuki puu otsas õunu puistamas – see ületab kindlasti uudisekünnise. Meenutasime, kuidas mu koerad ta Liu aegadel sauna kinni panid – ja kuhjasime Rappelis lisaks õunalaadungile ka head ja tervislikku toitu autosse.

Kui Minni ja Margus tassisid õunad sauna, panin hobused Manni jala pärast ööseks talli – Mannikene lonkas õhtul päris hullusti. Palavikku ega haava, turset ega üldse midagi peale dramaatilise lonke pole. Oh heldekene. Kirgast õhtut tumestas ka see, et Lilli ei ilmunud välja. Hommikul istus rõõmsalt köögiakna taga õnneks. Aitäh.

Reet helistas kaheksa ajal – Eerik tuleb kutsika järele. Lendasime laivi ja võtsime osa sellest, kuidas ühest hoogsast lääne-siberi laikapoisist sai Hatchi Kross. Nüüd on veel punt piigasid järel. Et saada selle koera pärisperemeheks, võtab Eerik kutsika kõikjale kaasa – tänasel Krossi kohviku avamisel saab Hatchi meediaristsed, valijate nunnumeeter on põhjas – ja IRLi pooldajad tormavad ilmselt ülejäänud pesakonda endale hankima 😀 😀 😀 Aga loosi tahtel !!!!!! päriselt ka !!!!!!! sain endale Kalle Klandorfi põneviku, mille antikangelane on Eerik. Allah avita. Loen huviga, kirjutan mõnuga.

Jaanika kirjale, kus ta kurtis, et mingid kohatud-sihitud-panoraamitud mullid lendavad ringi ja lüpsavad valgustöötajaid, vastasin:

Täpselt sellest pasamiiniväljal kõndimise ja väemullide plahvatamise fenomenist oleme Ulviga reedest saadik rääkinud – ongi siuke aeg jah, et kõik mis puutud, sitaks muutub – pöördusin näilisest sõberhurmurist ära (mitte et ma selle tähistamiseks midagi teeksin – lihtsalt ei idendi teda vähimalgi määral oma sõbrana) – Ulvil on siiber ühest, kes on end maisel matkal pasaseks püherdanud, isiklikust kanalist ilma jäetud – Frau Nõid on totaalselt kadunud – ja tegelt on mullide hõljumise ja lõhkemise intensiivsus ikka mineperssetasemel. Esmaspäeva õhtul, kui kursaõde Inga siin käis, jooksin ma hetkeks ka ise tühjaks nagu Notsu katkine õhupall Puhhi-raamatus – tema ristküsitluse peale ei saanud ma ise ka aru, mida ma siin siplen või tahan – üleüldse – mitte vaid Soonel, planeedil. Košš! Ent kui ta lahkus, kogusin end ülisiva iseendaks tagasi ja olin talle raputuse eest tänulik pealegi. Jah, ma olen õiges kohas ja teen õiget asja ja vot siin ja praegu just on nii ja on õigesti. Viimaste aastate kogemustekogum sügelebkügeleb ilmavalgele, elatab mu talu – ja sündivate raamatute honorar korvab ka kõigi mullide tekitatud finantsaugud. Ja ridamisi ilmuvad raamatud on vastus tuhandele küsimusele. Igas mõttes. Vottakvot, nii et just tänu sellele, et kõik on sitasti, on hästi.

*

Vesteldes eile õhtul mitmeid tunde kalli teekaaslase Marguse üliprogrammeeritud ilusast elust sain omakorda aru, kui ilus elu mul enesel on. Kohe sügavalt ja olemuslikult ja üdini. Hea on teada, kus on sõbrad, kellel on kapitali juhuks, kui kirjanikuproua hätta jääb – ja loomaenergeetiline lapselik ja hoogne kirjutajaemand edasi olla. Aitäh.

Manipullimullikatest distatseerumise asjus olin ennatlik – ses mõttes, et väitsin, justkui ei tee selleks midagi. Kes teise inimese kirjakasti häkib, saab kõik selle kätte, mille peab. Palju õnne ja rama-rama-halleluuja 😀 😀 😀

Muidugi olin ehmunud. Ja lõbustatud. Ja kergendus tuli. Maise rahvaga lävides saab natuke haiget. Reptiloididega keskmised litakad. Kõige valusamad laksud tulevad juba mõnda aega Plejaadide omadelt. Nagu oleksime omad – aga vibra ja vahendid on võõrad ja kokkupõrked koledad. Titaanide heitlus 😀

Koos rahvaste rändega. Vet-Velleste käis farmiakti koostamas. Siis saabus kolm papit Vändra kandist – tahtsid elusat mind näha, esitasid tüüpilise küll-sa-oled-pisike laulu, pakkusid abi – ja ütlesid, et Jumal elab siin. Armas. Tunnise etteteatamisega laekus ajakirja Naised ekipaaž järgmise nädala kaaneloo jaoks. Ääretult sisutihe vestlus oli. Keset seda helistas hääbuv Robinson… Näitasime hobuseid – kes olid publikust kimbatuses – aga kõik naases kontrolli alla ja rahusse. Ma ei kujuta ette, mida kulla tüdrukud selle infotulvaga küll teevad 😀

Ma ise laadisin end maha sitta visates, kaduneljapäeva puhul kärbsesitta koduselt pühakojalt maha pestes – ja Jaanika lattu läks uus sats teksti, mida eile polnud veel…

Kolm on kohtuseadus.

Ingaga vestlemine lõi mu horisondi virvendama.

Margus tõi iseenda näol peegli.

Kolleegid aitasid inventuuri lõpule viia.

Kama kaks, kas olen kiirrongi all või peal – peaasi, et olen selle rongi juht.

Aitäh.