5.oktoober

Kuuloomine koos sokiga, armastaevasheldekeneküll! Täiesti uskumatu, kuidas üks väike sinine sokk võib tundideks kõik meeled haarata! Avastasin eile, et Indi sokk on tsentrifuugi ja poolautomaatmasina – kiidetud olgu tema ökonoomsus! – korpuse vahel. Hommikul püüdsin seda välja sikutada – ahjuroop aitas kindlaks teha, et sokk on otsapidi väljavooluvoolikusse imetud.  Ka Anne-Daniela, roobi, kahe sašlõkivarda ja kolme kruvikeeraja abil ei õnnestunud seda välja sikutada – korpust avades jõudsime ühest otsast mootorini, teisest ülemiste nuppude paneeli alla – aga mitte püti põhja. Armas taevas, milline naljakas painaja.

Oluliselt naljakam kui need ühiselulised fantoomid ja vistrikud, mis kõigil meil küljes on. Käisime lastega – Kandle-pere Triin ka – Reeda juures. Arutlesime meie kõigi kolme abielude ja sõpruste, laste ja missiooniga seonduvat. Leidsin sõbrataride peeglis veel kindlamalt kui seni, et ühessegi sellisesse peerutagusesse – see on hüübriid kolmest kohanimest muide 😀 – enam ei minda, kui sinuga on seal ülbitsetud, sulle on pähe astutud, sind on solvatud ja paika pandud – mistahes ettekääne ja moodus seal peerutagustes su kohalemeelitamiseks ka leitakse – ei.

Asi pole vabanduste ootamises ega igatsuses, põhjuste otsimises ega pettumustes – asi on ühene. Kui oled pähe astumisest välja kasvanud ega teeni enam armastust ja poolehoidu ära, vaid Teenid ja täidad oma missiooni, siis ükski tšurka sulle enam pähe ei astu – mis iganes sõprus- või sugulussidemed ka sidunud poleks – kõik on suhteline ja näiline. Sinu süda ja pea kuuluvad sulle, mitte kellelegi oksilaiutavale näijale, kes sinu mõnitamisega ka teistele eeskuju näitab – näe, sellega saabki nii. Tänan proovimast. Ei saa. Möödas.

Kirjutasin varahommikul nii mastaapse jupi romaani, et Anne-Daniela pesakonna saabudes oli tükk tegemist, et sellest vaakumist tagasi siiapoole ronida. Siinpool ootas inventuur – nagu kallite sõprade saabudes ikka.  Ja Anne-Daniela lahkudes ootas mind jälle sokk. Raisk, ma ütlen 😀 😀 😀

Ikka tsentrifuugis. Sellised naljakad, aga tülikad ekstsessid otsekui paneksid mind meelega hüüdma – Aare, appi! – ent tegelikult õpetavad rahulikult ootama, kuni ta ju nagunii tuleb. Espakis on esmaspäevani suur soodukas – termokaabli ostmiseks hea aeg. Ma ei saa täpselt aru, kas mul on seda vaja 20 või kolmkümmend meetrit. Ja üldse – Aare! 😀 😀 😀

Richard saatis laste judovõistluste graafiku, et oskaksin Aleksandri nädalavahetusi kasvõi näiliselt planeerida. Aitäh. Täpselt nagu kord Äksis, mis jäi viimseks Richardi judovõistluse vaatamiseks, sest kippusin ebaausat võtet rakendavale kutile ja erapoolikule kohtunikule molli mõõtma – ma ei saa vaadata! – kägistati Aleksandrit, ta oli väga õnnetu. Just ebaõigluse pärast. Kuradikuradikurat. Nojaa, aga samas hea, et inimeseks olemise erinevad aspektid selgeks saab. Peaasi, et trenne pooleli ei jäta. Järgmisel laupäeval lähevad lapsed mõneks tunniks Hagudisse külla. Täna üritan välja mõelda, mis asi tekitab minus ebamäärast painavat pinget, mingit kummalist eelaimust ja kumeda kammertooni tasemel kontrabassitooniga ärevust. Mis toimub? Kes kus mida haub ja saeb? Reet ütles, et olin täna ebatavaliselt lontis. Olin jah. Ja ma ei tea, mis viga on. Võimalik, et pidevad kellaneljased tõusmised. Vastutus. Hoo ja hoobi vaheta – aga samas ju ometi vaheldustega. Ah, ma ei tea. Ei tea!

Eks tuleb üleüldist universaalset kaitset tugevdada – ei midagi erilist ega erakordset. Aitäh.

Tänu taevale – Aare tuli ja sai soki mõsumasina torust kätte, kirjeldas, kuidas mulle hobuste talvine jootmine korraldada ja oli ka oma edasisi plaane asjalikult selitanud. Maailm toimub.

Kuni saun küdes ja pesud olid ligunemas, kirjutasin ära Oja-Petsi tüki arvustuse Pärnu jaoks. Imetlesin jäises tuules silkavat ja Namastega mängivat Manni – jalake on korras. Ja Tajatajat pole ma ammu näinud niimoodi jooksmas – täiesti sirgena, nii kiirelt kui torust tuleb. Mõnus. Aitäh 😀

Mida enamat kui kodakondsete õnn üks emand soovida võiks. Iseenda õnne võib-olla ehk tsimarukese…