6.oktoober

Olen see mina? Soojas vihmases pühapäevahommikus, põlvini jalakalehtedes, mis õhtuse tormiga maha tulid, hobuste selgadelt pihkudega vihmavett maha pühkimas, lakkadest-tukkadest takjanutte noppimas. Oled küll, sosistavad hobused – just selline ja siin ja praegu oled päris SINA – heinad kummikus, kaerad taskus ja mitte ühtki üleliigset mõtet peas. Hobused teavad.

Peatükk romaani. Indiisu Reti juurde õetütart hoidma, et suur õde majapidamistöid saaks teha. Kirikusse – ohjah, pühakirja lugemise ajal jäin korraks magama… Miks ei peaks kirikus tohtima Isa juurde lipsata? Sisu tean ikka, pole hullu. Tunnikese veetsin kohvikus Imre teksti visandades. Reti juures mõnulesime tirtsudega kolmekesi tugitoolis, kuni emme koristamist vormistas.

Kodus läksime kohe ratsutama – hobustel oli ilmselgelt platsil nühkimisest kõrini – kobisime maastikule. Vaatasime üle, kuidas neiukesed meiega vabadel heinamaadel-metsaradadel käituvad – hästi. Usaldavalt. Kuulekalt. Et pisikesi mitte lennutada, pidin küll Tajat tublisti tagasi hoidma – aga meil oli übermõnus.

Sinnamaale, kuni Indi enne õunakorjamist aabitsat luges… ja prille polnud.

Ma ei kirjelda emotsioone, mis kaasnevad poole tunniga, kus 200eurosed on kooli juures kraavis ja tütar pole seda rääkinud…

Jumal on kodus.

Teel kooli juurde meenus, et akadeemiku tütar ja väimees on Haapsalu Norman-optika tegijad.

Kui üle kraavi hüppasin, maandusin… täpselt prillide kõrval.

Huuuuh! Hinnalise kingituse saime ühesõnaga.

Misjärel läksime kahe käruga Anne aeda – korjasime eilse tormi alla toodud õunad kokku ja kahlasime ka põlluotsas kompostihunnikus, millest tõime ära veel mitukümmend kilo õunu. Aare jõudis meile appi selleks ajaks, kui Minni kurtis, et keegi sumiseb hunniku sees – talveunne sättinud vapsikud, jeesus küll.

Rebaseproua pärast panime linnud lauta aedikusse ära.

Siinkohal, naabrid, andke andeks – aga ma lasen nüüd Soone kollaseid, meie penisid ühekaupa paaril ööl lahti, et nad rebastekoloonia laiali lööksid. Sest kui linnud on varjule pandud, ohustab puberepside gäng noori lambaid. Sorry, on jah haukumist, kardetavasti ka käpajälgi – rebaseid püüame. Parem kui püssimeeste kutusmine, eks?

Nojah, kuna üks koer on tööl, teine ketis, siis see, kes on ketis, muidugi lõugab mu magamistoa akna all nii, et.. Lõugab.

Ja andke andeks, notsud.

Indi mängis täna nendega kulli. Kesikud said aru, milles point – mängisid rõõmust vingudes kaasa, sabad innukalt värisemas – ja me ju kõik teame, kuidas nad kevadel lõpetavad. Pekki see tarbeloomakasvatus, ma ütlen. Samas on Sink ja Pekk III absoluutselt väärt, et nende paratamatult mitte väga pikk elu on lustakas ja hoitud.

Trepi eest tõstsin ära elu suurima konna – ja vot selline üdini looduslik pühapäev.

Üks külm ja ülbe, võõras ja tuhandes kompleksis mees nimetas mind täna külanaiseks, kellega taoma pere sporditundi ei jaga. Uskumatu. Solvun? Olen piisavalt mitu põlve intelligent ja selleks küllalt kaua raju tööd teinud, et loomadega metsas elada – et mitte külanaisetiitli peale solvuda. Ma pole ei linna ega küla, vaid oma muinasmaa naine. Ja kui mõni inimene, kes mind üldse ei tunnegi, ennast moel või teisel välja elab, mil määral see peaks mind puudutama?

Ah, muidugi puudutab – kes ei tahaks olla mõistetud ja pooldatud – aga see ei muuda midagi.

Mitte ühelgi tasandil ega üheski suhtes. Aitäh inimkatsete eest jällegi.

Oh kui palju on ridade vahel ütlemata asju. Nii kirikuskäigu kui lapselapsega kohtumise, nii maastikul ratsutamise kui prillide otsimise ja nii ja nii ja nii kohta. Mis siin ikka öelda. Raamatutes ütlen. Ma ju kirjutan raha eest. Ja sellest ma siin ammugi ei jutusta, et sain täna ühe ootamatu armastuskirja. Mina jah. Voh.

Tegime õhtusöögiks Rakvere verivorsti.

Ahjud köevad, Donna peab ümber maja jahti – lennutab seejuures paratamatult mõnevõrra ka hobuseid – pole hullu – ja telekas on Su nägu kõlab tuttavalt uus hooaeg. Idüll.

Kas see olengi mina?

Jah.

Üks rõõmus mina, kes sai õhtul ka selle hea uudise, et Ritsika kaaslaseks Kuuse talu küülikufarmis sai mitte Puka tori-surm, kes konkureerib perenaise ja majaga – kes kolmest esimesena otsad annab – vaid Ritsika oma ema Laura. Mis tähendab Heli ja Herlendi koormise olulist kasvu. Aga ma loodan, et graafik kujuneb mulle armuline.

Kindlasti kujuneb.

Omad ju.

Aitäh.

Ja see olengi mina.