7.oktoober

Ja ennast nende tegudega osavasti ühendas 😀 Saatsin Näosaate osalejatele sooje tervitusi, sest endal oli niimoodi väga hea tunne. Üks silm pidevalt aknast väljas. Võtsin rebastekoloonia käsile. Käepäraste vahendite ehk siis penidega.

Koerte kadrill algas Donna öise vahtkonnaga – ja jätkus Bella päevase majandamisega. Mõlemad koerad madistasid end üdini mudaseks. Natuke kiusasid hobuseid ja hirmutasid lambaid – aga üldjoontes saavad oma ülesannetest aru. Kui Bella hommikul rebasejälgi ajas, kõndis Madonna tal osavõtlikult sabas ja Namaste üritas omakorda neil kannul keksides välja mõelda, mis tants käib.

Minu tantsu nimi oli orgunn – enne Indi kooli ja Aare rongile viimist oli ostetud sauna talveküpsetamiseks termokaabel ja torude kleit (poole kallim kui lootsin, ent mitu korda odavam kui läbi talve sauna orjamine ja lõpuks ikkagi kevadel kogu uue torustiku-põlvestiku-sõlmestiku-kraanistiku ostmine, eks ole…), Krista tuleb täna hobuseid dokumentima ja Kristiina homme trenni tegema, Põdruse rehvid ja Jaago odrad… ja sõda isikliku turvavaakumiga.

Kõik kulud on plaanipärased ja paigas. Tulud tulemas ja rivis. Ent paratamatult tekitab tõhjenev konto külmavärinaid ka siis, kui on teada, kustkohast ja kui palju peale tuleb. Miks, oh miks pole ma osanud endale turvatunnet – olgu ta mehe või mänedžeri kujul – tellida, ah mis?

Miks ma pean mingite imp-de ja idr-idega jauramisest juba enne keskpäeva oimetu olema?

Hoiatasin täna uab imp leedukaid, et kui nad korra veel mind tülitavad, lendan Tarbijakaitsega laivi. Ja seda ma teen ka. Massiivselt. Ja kõik need teised võõrsõnad 😀

Eks mind lõi vibrama tõsiasi, et üks mu ajatatud tasuja sai endale teist sama palju kulusid mu naabrimoorile. Midagi pole pahasti, aga elu on õpetanud ettevaatlikuks. Liigagi. Või vähe veel. Nii ja naa.

Kuni Kristat hobusedokusid korrastama ootasin, tippisin pühapäeval kirikust võetud lõikustänupüha teksti oma arvutisse:

Armas kirikuline!

Sügise saabudes valmivad aia- ja põlluviljad, mille eest koguneb kogudus lõikustänupühal Jumalat kui kõigi heade andide andjat tänama. Nii on see olnud ka meie maal aastasadu. Ikka on kevadel põllumees tõstnud pilgu taeva poole, et paluda külvatule päikest ja vihma ning sügisel ka kesise saagi eest tänanud.

Seda tehes tugineme Piibli loomisloole, kus öeldakse: Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!“ Ja nõnda sündis – maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi – ja viljapuid, mille viljas on nende seeme nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea (1. Moosese 1:11-12).

Meie postkristliku ajastu kurbloolus on selles, et olles ise endale saanud jumalaks, pole igapäevast leiba enam kellegi käest paluda ning ammugi mitte selle eest tänada. Kui veel aastakümneid tagasi õpetasid meie esivanemad isegi kogemata mahapillatud leivatükile suud andma, siis tänases maailmas on sellised väärtused pea peale pööratud. Loeme lehest ja näeme telerist, kuidas põllumehed kallavad protestimärgiks Brüsselis piima lausa tänavale ning Hispaanias loobitakse üksteist lõbu pärast tomatitega. Oma igapäevase leiva – toidu – asjatust a mõttetust raiskamisest rääkimata. Võime ette kujutada, milline suhtumine kujuneb sellise eeskuju läbi leiva kui Jumala anni väärtusest ja väärtustamisest järgnevate sugupõlvede jaoks.

Piibli loomislood keskenduvad kahele olulisele asjale. Esiteks Jumala ja tema näo järgi loodud inimese vahekorrale ning teiseks loodu omavahelisele suhtele. Kui 1. Moosese raamatu 2.peatüki 4.salmiga algav teine loomislugu keksendub eelkõige inimesele, kellele Jumal paneb vastutuse Eedeni aias toimuva eest, siis Piibli esimese loomisloo keskseks sõnumiks on loomistööle järgnenud seitsmenda ehk hingamispäeva õnnistamine Jumala poolt ja selle põhjendamine.

Küsimus on selles, et ka jumalanäoline inimene alks oma Loojaga samas rütmis. Vähem tähtis on see, milline konkreetne nädalapäev see meie kalendrisolema peaks. Hingamispäeval ehk sabatil enda tööst vabaks tegemine on vajalik selleks, et mõelda nii Jumala loomis- kui lunastustööle, mis ei ole veel lõppenud. Jumala loomistöö näiteks on igal aastal põldudel valmiv ja igal päeval meie lauale jõudev igapäevane leib, mis on vajalik meie maisele eksistentsile. See on meie tööle ja pingutustele vaatmata jätkuvalt Jumala and ja kingitus. Pühapäev on aga meie jaoks eriline päev, kus me õpime nii selle kui veel enam umala poolt saadetud igavese leiva ehk Jeesuse Kristuse eest teda ka tänama. Jeesus ütleb küll, et Jumal laseb päikesel tõusta nii heade kui kurjade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale (Matteuse 5:45). Usmatud ja tänamatud inimesed võivad näiliselt palju pareminigi elada. Tänulikkus on see, mis meid õigesti suhestab mitte ainult Jumalaga, vaid ka kaasinimestega.

Kui me ei oskaks tänada, vaid ainult nõuda, valitseks selles maailmas juba ammu hundiseadus ja tugevama õigus. Imetlegem siis sellelgi kuldsel sügisel Jumala loomistöö jätkuvat imet ning iga kord leivalauda istudes ja oma leiba teistega tänulikult jagades palvetagem:

Kõikide silmad ootavad Sind, Issand

Ja Sina annad neile nende roa omal ajal –

Sina avad oma käe

Ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.

(Psalm 145:15-16)

Ikka tänulikku meelt soovides

Mihkel Kukk

Koguduse õpetaja

Võtke heaks 😀

Krista joonistas mõnuga Namaste üles. Tegime nii tema kui Manni Minnile.

Brigital on Tajataja. Ja minul… vana hea must musi, tiblatussukene Maruusja 😀

Ehkki peaksin iga ärkvelsekundi kirjutamakirjutamakirjutama, lasin Indil end metsa vedada. Krista toetusel – minemine, nii kuldne soe sügisilm. Aitäh, Krista – oli küll – joonistasime hobustega Kumma põldudele kaheksa. Üsna mitu kilomeetrit tuli ilmselt kokku. Surakat kah – naabripoiss lippas põõsaste vahelt välja, saime Tajataja tagajalgadele ja üsna kiired hilpsadihilpsadid sooritatud. Kuna mul oli tähtis tädikene maha rahustada, unustasin ehmatada. Peabki aina maastikul käima, siis ei aja iga pisiasi meid Soone stiilis võsalevaade sooritama 😀

Täna pidas Tajakene vajalikuks öelda, et talle meeldis. Kallistas mind pikalt ja ütles, et nii on kohe päris mõnnamõnnamõnna.

Maruusja pidas vajalikuks nentida, et temaga pole mitu päeva sõidetud ja ta on nüüd igatahes solvunud.

Ma ei saa ju teda tükkis titega metsa viia.

Platsitrenni saab homme Kiku juhendamisel, ratsanikuks Indiisu.

Ja nüüd kohe saab Jaanika aita järgmine peatükk.

Imre saab oma teksti hommikul viseerida.

Ja Indi arvuti asjus konkureerivad Click ok ja EMT – üks saatis laotühjendusflaieri, teine smsi, et on übersoodne öömüük. Eks jõuluvana võrdlebvaatleb ja väristab vuntsi 😀