9.-10.oktoober

Hetkil, mil kahest viimasest päevast kokkuvõtet teen, on Kättemaksukontoris Liivaku tallid, peategelaseks Legolas. Täkk noh. Nii nunnu. Ja romantiline. Kahtlemata. Naiivne natukene ka. Ja meenutab lihtsa elu triinusidsillesid. Orjatöö tallis, hukkas maniküür, sitt. Minge pekki tegelikult.

Täna istusin kohutavalt väsinu, tühja ja lootusetuna keset oma kodu ja nutsin. Hea pisaratevallandaja oli „Pilvede all“ päevane kordus, kus Katrin Saukas suutis ühe sõnatu stseeniga nii palju öelda ja anda ja teha, et see oli lausa põrutav. Nutsin tegelikult Eestimaa pärast. Eile oli tihe ja tegus, õpetlik ja töine ja-mis-kõik –päev – ant kuhu iganes ma sattusin, kõikjal hävitab ülikondades lima inimeste aastakümnetepikkust tööd. Kõik, millesse on usutud ja panustatud, hävineb. Inimesed väsivad ja loobuvad. Tunnevad end siin orjadena – keda ka sõbrad ja teekaaslased üha alatumalt ära kasutavad – ja lahkuvad. Kas välismaale, kus vajatakse loodusravi ja –tooteid ning tulevikulisi talusid. Meil siin hävitatakse ja lammutatakse nii, et… Nutt tuleb peale.

Olin Jabara külas nähtust nii põrutatud, et annab seedida, enne kui formuleerin.

Haldjalik ja imeline paar, võrratud plaanid ja unistused, arukus ja vähenõudlikkus – ja see kõik priade-easside jalge all – nii, nagu on alternatiiv-inimaitajad ära keelatud, maha surutud, trahvitud, kinni keeratud. Selleks,et ravimitööstus õitseks. Ja ravimitööstus ostis nüüd teatavasti ka meedia ära – millest tuleneb tsensuur.

Nagu Jabara Priit ütles – pärast painavat seisakut on protsessid käivitunud. Kohutavalt vales suunas protsessid. Kas see on kriisi põhi või lõpu algus?

Aitäh, Jumal, et mul ei õnnestunud siia mingeid suuri hobukeskusi rajada – oleksin ammu Eestist lahkunud selle ämbri ja pankroti tõttu ega saaks ilmselt Fidžilt siia küllagi käia 😀

Üleeile õhtul helistas miskipärast üsna kukkes ja puhvis kirjastajahärra. Järgmine kord, ütles mu laste isa. Järgmiste valimiste ajal kirjutame kõik ennast Tallinnasse sisse. Siis jääb karistamatu vene raha pööritaja lihtsalt häältest ilma. Eestlased valivad omad – ja kolivad koju tagasi. Järgmine kord? Milline järgmine? Kas sellisel riigil, kus lapsikult ja ülbelt laamendav nasaallaulik-jäälossiehitaja saab ka arutult laamendades ikkagi venelaste käepikendusena pukki – kardetavasti – on üldse mingeid järgmisi valimisi? Mis riik see üldse on, kus kõigist plahvatanud pasamiinidest hoolimata see koletu olend lihtsalt rühib sihile, kulutab meie kõigi aega ja energiat, rahu ja raha ja tasakaalu – ning tõmbab teiste piirkondade valimistelt tähelepanu eemale. Sellise pealinnaga riik polegi järgmisi valimisi väärt. Järgmine kord? Hea mõte, Tartu-taadid, aga miks te seda juba seekord ei teinud???????

Inimesed, saate aru, samal ajal, kui valimiste tingeltangel meid immuunseks väänab ja tuimaks jaurab, otsustatakse igasugused Fail Balticud, hävitatakse talud ja noored pered, suletakse kõik need edumeelsed ettevõtted, mis kõikjal mujal maailmas on meinstriimiks kujunemas, viimased inimesed lahkuvad, siiajäänud surevad kurnatusse.

Mine p…! Äsja oli reklaamiturul selline maitselage säästutüng. Poodi. Mida me tänase tissifläši eel ootasime? Kui neiud näitavad hulgi rindu, on viis loogilist assotsiatsiooni. Üleskutse rinnavähi sõeluuringule. Rinnapiima promo looduslähedase ja normaalse inimeseks saamise ja jäämise heaks. Stripiklubi või topless-autopesula reklaam. Naisõiguslaste või loomakaitsjate etteaste ainult neile teadaoleva loogika järgi. Ilukirurgia pealelend – kodulinn ja naiserind enne valimisi iga hinna eest kauniks. Linnapeakandidaadi promo?   Võim on seksikas – ja seks on kõikvõimas? Tõesti minge p…i! On see ikka sama mees,kes oma Leilat armastava trubaduurina Rootsi põgenes ja tütre järelelubamise eest võitles? Laulud tähtedega – pea proflaljana pisut sohi korras küll  võitis. Riisaluga kahe isapaaviani dialoogi peab – tsiteeries Oja Petsi ständappi. Ja nüüd korraga hiilib mööda Lasnamäe uksetaguseid, lendleb karupoeg Puhhina õhupallidega, poeb kuklikandikuga autodesse… Et rahva päid mitte rohkem valutada ega erakondade viimset renomeerisu hävitada, peaks Eesti minema üksikkandidaatide teed. Siis oleks kahju ühest õnnetust, mitte kogu parteist. P…, tõepoolest.

Kunagised lemmiklaulud rüvetatakse. Üldse kõik rüvetatakse. Usk, lootus ja armastus. Tunded ja tunnetus. Kui valimised möödas, avastavad inimesed, mis tegelikult toimub. Ja mina ei saa sellest varsti kirjutada, sest tsensuur tõmbub koomale. Uskumatu. Seda ei saa olla.

Ja praeguseid emotsioone puristan sellepärast endast välja, et need mu romaanikirjutamist ei segaks.

Eile hommikul neljast kirjutasin üht meditsiiniäri teemalist teksti – mis pärastlõunal Rakveres loodustoodete tippteadjatega vesteldes hoopis teises valguses paistis.

Kuuest talitasin loomad, ilma et oleksin ühtki tuld süüdanud.

Koos härjapõlvikute ja kodukollidega täiesti käsikaudu. Nii sead, lambad kui hobused muigasid.

Õnn, et nii vara panime minema. Vaevalt kilomeeter enne Türi Lukoili bensukat lõhkes käruratta rehv pauguga. Selge, et kive oli liiga palju peal. Paugu põhjus – käru kere vajus vastu rehve ja sõi ühe neist läbi. Põmm. Et ratas alt kätte saada ja auto varurattaga asendada, laadisime kivid maha. Selgus, et veljevõtit pole. Peatunud ehitusmeister viis mu siuhviuh Türi Lukoili, ostsin universaal-veljevõtme – üks oioioi ku sehve bemar-jeep viis mu auto juurde tagasi – aitäh, head ja ilusad inimesed!!! –  selgus, et mitte ükski suurus ei sobinud. Nii palju kui mahtus, laadisime kivid autosalongi. Minni küsis, mida ma nii kangesti naeran. Tõepoolest.

Keksisime ühel rattal bensukasse ja jätsime käru poolte kividega sinna. Teel helistasin Kaile – kes viis mind kokku Türi turu pealikuga – kes ütles, et pole probleemi, õhtul võin kordatehtud käru sappa võtta. Nii lihtne ongi???

Sisetunde ajel sõitsin Tapalt välja Pariis-Loobu-Narva mnt.suunal ning jõudsin niimoodi Haljalasse, et saime enne mu loengut Essus auto kividest tühjaks laduda. Õie oli sale ja heas toonuses, mingu tal hästi. Näo joonistasin pähe raudtee ülesõidu taga ning Tartu Ülikooli kliinikumi õdede ees olin täpselt õigel hetkel.

Rääkisin õdedele, et nii minu kui kõigi teiste meie jaoks sümboliseerib medõde ema. Turvatunnet ja stabiilsust.

Nii arstide streigi kui soomedesse mineku, nii tujude kui isiklike probleemide kiuste – alati olemas.

Meenutasin Estonia sanatooriumi vanemõde Niinat, vähikliiniku Viiat, oma venna leske Malle – ja arutlesin, miks ta on väsinud haiglaseriaalidest. Ja mida me, teised, sealt otsime. Lohtust ikka.

Sest on üksiklaste aeg. Minade eneseavastamise, valede paaride lahkumineku, hingetõmbe ja iseolemise aeg.

Tõsi jah, minade ümber toimuv maailm näib muutvat minade eneseleiu mõttetuks.

Oleme mitmekordsed kerjused. Kerjame armastust, inimväärset kohtlemist, sissetulekut, turvatunnet…

Kui Minni ja Aarega spaas müttasime – mina lasin kõigil moodustel veejugadel oma sooni ja lihaseid rahustada, noored panid mööda torusid-kärestikke – jälgisin, kui kiiresti Aare meie juurest ära olles on unustanud, mida tähendab inimväärne elu. Kütmata kapis, pesemata, tööriistadeta ja lugupidamiseta – ja nüüd korraga vesi, soe, hea… Kuhu me ometi jõudnud oleme???

Inge viis meid Rakvere uude kohvikusse, kus kohtasin Aivar Pilve. Ilus naeratus. Mitu nii sehvet advokaadihärrat, et kohe ei saanud arugi, mis rahvusest. Eestlased ikka. Tulnukad. Mida nad oskavad? Keda armastavad? Ma ei ütle midagi – äkki on mingil hetkel neist mõne abi vaja 😀 😀 😀

Kuni mina Biore-Marega vestlesin, tegi Minni koolitööd ära ja Aare… joonistas! Lisaks sanktsioonidele-ähvardustele-piirangutele, mis meil paraku jutuks olid, tunnistas Mare, et kardab Eestis üksinda vananeda – kõik sõbrad on lahkunud. East ja ametist olenemata. Ära siit.

Jabarasse haldjaliku-tulevikulise Kaisa-Priidu juurde sõites saime Indiga teada, et eelmisel korral, kui inimtühjadel põlluvaheteedel ekslesime, olime nende lambakopli taga 😀 Nendest jumalikest noortest jutustan, kui suudan seda, mida Eesti riik meiega teeb, ilma südame seiskumiseta taluda.

Teel Piia ja Meelise juurde Rebase talu uude kartulihoidlasse rääkisin per telefon Ritaga, kelle kodust samal ajal ju üsna lähedalt möödusin – tal oli häid uudiseid ja palju sooje sõnu. Nagu täna õhtul helistanud hõimlasel Kailgi. Aitäh, moorid!

Kuni mehed laadisid auto maast laeni seakartuleid täis – käru oli ju Türil, trr küll 😀 – kallistasin Piiksu peni Jassi – aitäh energiasüsti eest, suur poiss! – ja teel Türile rääkisin per telefon Imrega.

Ja käru oligi korras, heldeke… Aitäh, Koit!!!

Et mitte kive tagasi Soonele tuua, sõitsime Kirnasse ja ladusime Ema Maie varsa ja mammade kopli juures hobuste lustiks ja imestuseks Petsi treiku kõrvale puu alla kividest mustlaspliidi. Täna hommikul, kui Maiele ütlesin, kes koorma kivva viis, naeris ta mõistagi südamest – sellisel teguviisil on minu autogramm peal ju – ent siis ütles sama, mida kõik teised – enam ei jaksa väljavaateta ori olla.

Kai pojad, kes kogu südamest tahtsid Eestis töötada, ronisid nüüd kõik viimseni autosse ja panid Norrasse…

Hommikul enne rongileminekut jõudis Aare autotäie kardulast koridori tuua – edasi oli minu ja kodu päev.

Vinnasin kartulid magamistoa taha sahvrisse. Hullult palju. Ja veeretasin kõrvu vahel Meelise fraasi – sulle võib tunduda, et kui sul on puu all õuntest vaip, on sul mitusada eurot. Ei, kuni õunad on puu all, pole sul mitte ühtki eurot! Nii ongi. Kujund missugune. Aitäh.

Muide, ka Tiigemäede mahekartuli-õunatalu poole on analoogselt Ingaga pöördutud aadressidega – tooge üleliigsed õunad, mille olete ära korjanud, oma kulu ja kirjadega sel ja sel aadressil… mnjah.

Kütsin kõik ahjud, keetsin sigadele ja koertele, viisin saunast pesud õue hea lõhna järele ja edasi tuppa järelkuivamisele. Koristasin sauna ja keldri. Pühkisin õueteed ja pesin maja otsast otsani puhtaks.

Vahepeal vestlesin Haua Mikuga, e-kooli asjus, Buduaariga – De Sheli kõnet vastu ei võtnud. Tänan südamest suurepärase surnumere kristall-mersu-kosmeetika eest – aga ühtki kulutust näonaha diagnostikale ma ei tee.

Kui Indi koju tuli, järgnes õunakorjele koolitöö, vestlus Eerikuga ja Jaanikaga, mõned planeerimatud, aga väga vajalikud teksti.

Jagasin ja sorteerisin romaani tagumise osa failid – 21 saab kokku – vaatasin üle eesseisvate tööde nimekirjad nii artiklite kui raamatute listil, vestlesin Reedaga tänapäevase koolivägivalla olemuse teemadel – ja kui alguses oli Liivakul filmitud hobunduse-taarausu soust üsna lustakas ja kodune, läks asi vastikuks. Eks väsimus ja masendus laseb asju koledamatena paista, kui nad on. Aga ma ei taha kuulda ühestki armudraamast ega kuulujutust, valimislubadusest ega ühestki jamast, mis otseselt nagu minusse ei puutu, aga kuidagi justkui puutub ka.

Tegelikult on see õõvastav, et Liivaku-rahvas lubas Legolasel mängida Legolase mahalaskmist.

Nii ei tehta.

Uni, tule ja tee homne maailm hoopis teistsuguseks kohaks. Kus pole mu postkasti ja telefoni imbuvat kohalikku koolivägivalda ja kuulujutte, väiklust ja kirjaoskamatust. See, mis praegu Eestis toimub – nii mikro- kui makromastaabis, on nii õõvastav, et olen valmis oma lastele-loomadele suure auto tellima ja meid Austriasse kolima. Sisetunne ütleb, et seal Alpiaasadel on praegu maailma rahulikem-turvalisim koht, kus hobuste ja lammastega koos luua ja lehvida. Edelweiss… Õnneks olin just äsja kaanetüdruk ära, nii et mõnda aega vast siit uudist ei imeta – Soone Saara kolib Alpidesse. Tüng! 😀

Ahjaa, Indi ütles täna täiesti lambist – aabitsast seda lugu lugedes, mis jutustab puuksutavast põrsast 😀 – eelmine kord, kui ma Indias poiss olin, rääkisin nii teist keelt, et küll sinul oli ikka raske mind eestlaseks õpetada. Jah. Miks me siia sündisime???