19.-20.oktoober

Minge valima. Edastan ka siin vendade Urbide ema Viiu hoiatuse-üleskutse: Kuitahes tüdinud, apaatseks ja immuunseks me valimismöllu käes ka muutunud ei oleks – kui me valima ei lähe, valitakse need, keda me ei taha. Ja Tallinn ees, ülejäänud Eestimaa järel, antakse veretult-käratult käest ära. Siinkohal ei tähenda boikot ja vaikimine väärikat protesti, vaid allaandmist.
Vestlesime äsja vendade Urbide 81aastase emaga, kes avaldas tulist imestust selle üle, kui lühike on eestlaste mälu. Tema mäletab, et tsaar Eedik esimene sündis Harku naistevanglas venelannast pätitari pojana: “Ta on geenidelt ja olemuselt tibla. Ta nuttis, kui Eesti sai iseseisvaks ning ta on päritolust tuleneva kavalusega üdini tiblade teenistuses. Enamus minu unistusi ja plaane jäid tiblade okupatsiooni tõttu täitumata. Ja nüüd lasevad väsinud ja vaikivad eestlased jälle tiblad võimule või? Palun minge valima. Palun valige keda iganes, ainult mitte tiblade käsilaste erakonda. Ma ei saa aru, kuidas sellise taustaga võimuhull on nii palju justkui arukaid inimesi ära hullutanud või ostnud. Me peame sellele õudusele vastu astuma – Tallinn ees, Eestimaa järel, on jälle ohus!”
Mamma Urbi, tema sõpruskonna ja perekonna sümpaatia kuulub Eerik N Krossile, ent kes iganes peale tiblade käsilaste on hea valik. Vana daami kuulates tahtsin nutta. Eestimaa pärast. Meie vaevatud rahva pärast, kellest ühed pätid idast, teised läänest võivad justkui lõpmatuseni üle rullida. Ei või ju!? Enam mitte. Lähme valima, sõbrad!

*

Mina sõitsin Kaerepere seltsimajja juba kell 9 hommikul – auto oli jääs nagu iglu, eile Herlendi käes ühe korra ja pärast mu enese jalge vahelt teist korda jooksu läinud kana magas… Donna-koera kaisus. Ta murrab kanu, hoiatasin noort ülbet lindu. Kust mina teadsin – ta on soe. Ja kana ongi koeraga koos puukuuris… Normaalne. Olukord meenutab mu enese romaani lõppu, kus lõvi sööb võililli ja laipadest kasvavad kaalikad.

Kaerepere alevikus on keegi öösel liiklusmärgid maha sõitnud, muruplatsid üles driftinud. Mõnisada meetrit konstaablist. Valimisjaoskonnas on Piret, kultuuri-Helgi ja Mensieur Concard 😀

Kui eile oli spordi- ja külalistepäev, siis täna on päev iseenese, kodu ja loomadega. Homseks intervjuuks valmistudes vaatan ära Raagi „Kertu“. Teiseks homseks intervjuuks valmistudes loen läbi Maimu Bergi „Kevadetüdruku“. Täiendan-toimetan Kessu kommuuni tutvustusteksti.

Sinna vahele on tavapärased harjutused sabale ja kõhunabale – tolmuimejaring ja puhas voodipesu, boksidepuhastus ja lambaheinte kohendamine – voodipesu pesemine ja pliidikütmine. See-eest eile oli tõsine spordipäev. Vedasin uute kanade boksi liiva ja õrred – Herlend pani võre. Rookisin talli ja korrastasin hobuste söödaplatsi. Korjasin naabripuude alt kolm kärutäit külmunud õunu.

Pikk hommikune vestlus Maruusja ja kesikutega tekitas tohutu seostesõlmumise tulevärgi. Mirra kutsikad, kliinilised ja eksistentsiaalsed luubid, vahendajad ja tuunijad, ohvrid ja ohverdajad… Eile ei saanud me Heli ja Herlendiga toimetamiste virrvarris – nad tõid ka seakartuleid, jookse-poega-jõua-tütar 😀 – õieti rääkida, aga neil oligi pigem vaja kodust ära olla. Teisipäeval sõidame Reeda ja Ulviga sinna, saame mitmeid vajalikke vägitegusid teha.

Parandamist-vahetamist vajanud hobuste jootmisvoolik seostus eile mu jaoks Aleksandri halva inglise keele hindega ning ma kirjutasin pojale: Mehed, nüüd on nii. Aleksander võtab uuel nädalal siia tulles kõik oma inglise keele õppevahendid kaasa. Kui oleks poleks. Võinuks õigel ajal vanematele rääkida, et jama on – saanuks ilma pedagoogilise kaheta järje peale.

Saab nüüd ka. Nagu Aleksanni ka ise näeb – ei piisa ingliskeelse mussi kuulamisest – kui biit peksab intellekti teise dimensiooni ahvilikku kõrgusse, ei võta meeled sõnagi keelt vastu. Tore, et kohale jõudis.

Muusika on hea.

Aga nüri tümakas muudab iga kodu punkriks ja iga aju kapsaks.

Korjame poja inglise keele järje peale tagasi.

Ja emakodus käies kõbime humanitaaraineid, mida ema saab aidata, mitte ei varju pahha tujju ja afromaindlikku pohhuimulli.

Aamen.

Esmaspäevaks ehitasin endale Tallinnasse tiheda tööpäeva. Saab nii, et lapsed sõidavad Tallinnasse ja me läheme esmaspäeva õhtul kinno. Muljeid vahetame pärast inglise keeles 😀 😀 😀

Poja, Su vanemad on Sinu parimad sõbrad.

Alati.

Kalli

Kõik kordub. Ka vanemad lapsed on viimase võimaluseni varjanud, kui miski on kadunud või katki, untsus või üle jõu. Ja see, et keegi ei õpi teiste vigadest, on omakorda vanematele õpetlik.

Kõik kordub. Kui kütsin õhtustele külalistele sauna ja katsin lauda, teatas teine dimensioon, et Tallinna töödelisti asemel tuli määdhauss, palgast loodetud krossi-atv asemel pummelung ja tahaks öömaja. Ei. Aitab. Ikka edasi, ei sammukestki tagasi.

Vestlesime eile õhtul Eerikuga – kes ei muretse eriti tiblalitapoja ja intepoli manöövrite pärast – ta kutsus täna õhtuks irli-partyle Olde Hansa vastas mis-iganes-kohas. Kuna mul on hommikul kell 10 Tallinnas intekas, võiksin iseenesest ööseks Tallinnasse jääda, loomadele-lindudele hunniku toitu ette anda… aga ma ei taha. Oma voodi. Lambad-linnud seina tagas. Täiskuuvalgel mõtisklevad hobud elutoa akna taga õunapuude all. Mötsud ja kutsud. Ja kassibraid, kelle tõttu täna tekke pesengi. Ma ise ei saa miskit aru, aga osa eilseid külalisi sai elegantse allergiahoo.

Ma ei taha neid kedagi iseendata jätta.

Iseennast nendeta

Ma ei taha tuua koju nii-ja-naa energiaid.

Ja ma ei luba koju räpavibra jälgegi.

Terad ja sõklad. Valikud igal hetkel. Valige – või teie eest valitakse. See ei kehti mitte ainult täna, igal hingetõmbel. Olgu neid meil palju ja kergeid. Et jõuaksime piisavalt palju õigeid valikuid teha. Aitäh.